Hundid söönud, lambad terved

Paljassaarde kavandatakse Hundipea asumit. Linnaruumi loomist on alustatud minimetsa istutamisest ja elanike arvu kasvatamisest.

MERLE KARRO-KALBERG

Tallinnas on veel omajagu tööstus­pärandit ja tootmisalasid, mille arvelt saab linnaruumi tihendada. Üks nendest on Paljassaare poolsaarel asuv endine sadamaala. 1960. aastatel ookeanipüügi laineharjal loodud merekalasadam on aastaid linna merest lahutanud. Kümnetel hektaritel laiuv sadamaala oli Paljassaare visiitkaart ning on jätnud paigast ebasõbraliku, valitutele mõeldud koha mulje.

Tulevikus kerkib sadama asemele Hundipea linnaosa, kliimaneutraalne ja jäätmevaba asum, kus elu- ja töökoha leiavad tuhanded inimesed. Kuidas sellist suletud ala arendada ja sinna elu tagasi tuua? Unistustest, reaalsusest, inimeste kokku toomisest ja linnaplaneerimisest rohujuuretasandil räägivad lähemalt Hundipea visiooni üks loojaid, arhitekt Indrek Allmann ja Hundipea seltsi liige Maarja Matteus.

Igast suuremast Euroopa linnast on võtta näiteid, kuidas endised tööstus- ja sadamaalad on kujundatud elust pulbitsevateks kvartaliteks. Siia hakkab see trend alles jõudma. Kuidas seda Tallinnas tehakse?

Indrek Allmann: Vahetult pärast Teist maailmasõda koostati Tallinnale generaalplaan, kus keskenduti peamiselt tööstusalade kavandamisele. See planeering pani paika suured tootmisalad, mis siiani Tallinna arengut mõjutavad.

1960. aastatel koostas toonane linnaarhitekt Dmitri Bruns uue üldplaneeringu, kus tööstusalade kõrval käsitletakse elutingimuste ja elukohtade arendamist. Olemuselt oli see ajakohane, modernistlik planeering, nagu neid sel ajal Kopenhaagenis ja mujalgi tehti. Bruns kavandas modernistlike linnaosade Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe põhijooned ning tegeles sealjuures ka tööstusalade ja elupiirkondade liitmisega. Märkimisväärne on see, et kõiki neid asumeid ja linnaosi ühendasid rohekoridorid, mida ta ise nimetas Tallinna kopsudeks. Näiteks üks neist kulges Stroomist hipodroomini ja sealt edasi loomaaia ja Harku järveni välja.

Kui Eesti taasiseseisvus, hakati justkui nullist kõike, sh ka linna, looma. Juhtus nii, et ettevõtlike inimeste kätte sattus vara, mis linnakeskuse ja tiheda atraktiivse linna arendamise poolest asus veidi vales kohas. Maa, mida oleks pidanud toona arendama hakkama, asus justkui õiges asukohas, aga sattus nende kätte, kel ei olnud ettevõtlikkust sellega midagi peale hakata. Valmis ehitati uskumatult palju jama. Näiteks häirib mind väga Rocca al Mare keskus, mis rajati ju Brunsi kavandatud rohealale. Selle väikese liigutusega tapeti võimalus Õismäe mikrokeskuste elavdamiseks. Elu ja jõud tõmmati Õismäelt ära ja koondati ühte suurde kaubanduskeskusse. Vahepealsed planeeringud on seda häda vaid võimendanud. Praegu näeb Haabersti linnaosa üldplaneering ette Rocca al Mare kaubanduskeskuse ümbruse tihendamise, ja taas rohealade arvelt. Tegelema peaks hoopiski Õismäega, mõtlema, kuidas anda Õismäele rohkem funktsioone, aga selle asemel luuakse uut linnaosa keskust ümber ühe poe.

Siinsed arhitektid ja linnaplaneerijad on harjunud vaatama õhkavalt ja kadedate pilkudega Helsingi poole, kus maa on linna käes ja ruumi saab seega targalt pika plaani järgi terviklikult planeerida. Hundipea mõte ja tähelepanuväärsus ongi see, et esimest korda Eestis ja ehk isegi Baltimaades on õnnestunud luua olukord, kus suur hulk maaomanikke on tulnud kokku ja otsustanud ühiselt linnaplaneerimisega tegeleda ning arendada kinnisvara mitmekesiselt.

Mõte Hundipeast sündis ammu, ligi 20 aastat tagasi. Paraku jäid toona majanduslikud alused läbi kaalumata, läbi jäi mõtlemata olukord, kui ühe maaomaniku kinnistule tuleb park ja teisele omanikule tuleb maja, siis arvatakse ikka, et keegi saab vähem ja tekib ebavõrdne olukord. Kohati võib see struktuurplaanide loomise viis, mida Tallinna linn praegu kasutab, astuda paljuski samasse ämbrisse. Suuri alasid on muidugi mõistlik koos planeerida, kuid läbi peab mõtlemata ka selliste arenduste majanduslikud aspektid. Hundipeal on tehtud teistmoodi: loodud on katusorganisatsioon, kus maaomanikud on osalised vastavalt oma kinnistu suurusele ning saavad seeläbi tulu võrdsetel alustel.

Kuidas siis on Hundipeal jõutud sellise haruldase olukorrani, kus iga maaomanik ei tahagi oma krundist maksimaalset kasumit välja väänata?

Maarja Matteus: Selle taga on suur usaldus. Usaldus, et see, mida me Hundipeal teeme, annab kõigi omanike varale väärtust juurde, mitte vastupidi. Kõik on näinud häid näiteid mujal maailmas ja soovitakse teha teisiti, kui seni siinmail on tehtud – mitte alustada hoonete ehitamisest, vaid kõigepealt luua elu, siis ruum ja alles seejärel majad.

Kui suur pingutus on endisele tööstusalale ja sadama piirkonda kogukond luua? Kellelgi pole ju harjumust seal käia ning ega Paljassaares ka kuigi palju inimesi ela.

Allmann: Kogukonna loomine saab alguse ühisest väärtusruumist. Kõige esimese kogukonna moodustavad ju maaomanikud. Tuleb kokku leppida, mis kavandatava keskkonna loob: loomulikult on siin energiakasutus, linnaehitus, liikumisviisid. Hundipeal on aga olulised ka nn pehmed väärtused, kogukonna loomine ja selle hilisem ülal hoidmine. Kui need mõtted formuleerusid, siis said kõik maaomanikud arvamust avaldada ja need, keda kirjapandud väärtused ei kõnetanud, astusid mängust välja ning müüsid oma maa neile, kellel kirjeldatud väärtusruum silmad särama pani. Seejärel sai kohe juurde tuua linlased, keda kirjeldatud väärtusruum samuti puudutas.

Matteus: Kogukond ei tähendagi ju ainult piirkonnas elavate inimeste kokku toomist. Kogukonna võivad moodustada turistid, tulevased elanikud, praegused töötajad jne. See pole kindlasti lihtne. Tallinna mõõtkavas on Hundipea küll väike, kuid see on raske proovikivi, kuna piirkonnast on huvitatud nii eesti kui ka vene keelt kõnelejad. Inforuum on erinev. Meil on noori peresid ja üle 60aastasi. Siin on kalapulgatehase ja laevaremonditehase töötajad. Neile kõigile tuleb mõelda.

Kõige lihtsam on kõnetada Kalamajas elavaid linnaruumihuvilisi. Kopli liinidel on noored aktiivsed pered. On sotsiaalmaja elanikud, kellest mõni pääseb liikuma vaid ratastoolis. Sitsi mäel asuvates majades elavad 70aastased ja vanemad pensionärid. Neil pole üldse olnud põhjustki siia jalutama tulla. Nende kaasamine on väga vaheldusrikas ülesanne: mõnega saab suhelda ühismeedias, teisele tuleb ukse taha minna, kolmandaga tuleb õhtul hoovis vestelda. Hirmud ja huvid erinevad. Kes kardab tekkiva ehitusmüra pärast, kes pelgab, et ta pole siia enam oodatud jne. Selleks et hirmud maha võtta ongi vaja teha kokkusaamisi. Kuulata, arutada, kaasata.

Tihti küsivad meilt turundajad, kes on meie sihtrühm. Meile on öeldud, et peame valima ühe sihtgrupi, kellele keskenduda, aga seda ei saa ju teha, kui siinne linnaruum on mõeldud kõigile.

Allmann: Turundajad pole kunagi olnud head linnaplaneerijad.

Kuidas kavatsete tööstusala käimatõmbamisel gentrifikatsioonist hoiduda või selle mõju pehmendada?

Matteus: Me ei saa teha kohta, kuhu saab vaid raha eest. Juba see hirmutab osa elanikest ära. Õige pole ka see, kui siia saab tulla ainult tennist mängima. Võimalus lihtsalt tulla ja olla peab jääma. Kui neid võimalusi, mis me Hundipeale praegu loonud oleme – istumiskohad, minipark jne – kasutama hakatakse, siis need jäävad kõigile avatuks ka edaspidi.

Paljassaare on niisamagi nurgatagune paik. Kaua aega oli see suletud piirkond. Hoolimata sellest, et siin on nüüd Naked Islandi õpikeskus, suur loodushoiuala, Pikakari rand, olid ja on siin sadamad, reoveepuhastusjaam. Niisama pole põhjust siia sattuda. Kuidas mereäär linnale avada?

Matteus: Jah, Paljassaare on linlaste mentaalsel kaardil eraldi ja eemal. Alustuseks räägime inimestele sellest, kuidas siia üldse kõige parem tulla oleks. Kindlasti on siia vaja püsifunktsioone, põhjust pidevalt kohale tulla ja kohal olla. Mida rohkem on üks koht inimese peas, seda lähemal on see ka füüsiliselt.

Allmann: Maarja, tunnista üles, mis sa esimese asjana Hundipeal tegid. Sa lammutasid plangu, mis eraldas raudtee Paljassaare sadama lõunakaldast. See avas rohekoridori, mis oli saanud seal plangu taga aastakümneid areneda ja piirkond avanes kohe uue nurga alt. Sinna rohekoridori sai teha koerte jalutusplatse ja muud, mida elanikud soovisid. Lihtsate vahenditega saab teha väga palju. Alati pole vaja asju keeruliseks ajada.

Linnakoe sidususe huvides on plaanitud Tööstuse tänavalt Paljassaare poole rajada jalakäijate sild, mis kulgeb üle raudteekoridori ja viib otse mere äärde. Miinisadama poolt on plaanis Hundipea linnaga siduda. Ka Kopli-Tööstuse-Sitsi tänava ristmikul on väga hea väljaku potentsiaal. Kui sealne liiklussõlm läbi mõelda ja väljak kaldteena alla sadamani pikendada, siis on Paljassaare kohemaid palju lähemal. Palju asju on töös, aga need ei paista veel praegu välja.

Mitmekümne aasta pärast see kõik valmis saab?

Allmann: Maarja kindlasti näeb selle valmimist, endas ma nii kindel pole.

Matteus: Kui me avame mere, pakume tegevusi, parandame avalikku ruumi, siis saab tunnetuse juba kätte. Enne kui alustame – kopp läheb maasse loodetavasti juba järgmisel aastal –, suurendame avalikku ruumi, selle nurgakivi on hiljuti istutatud väike mets. Kogu ala aktiveerimine võtabki palju-palju aega. Töö ei lõpe.

Allmann: Kogukonnast räägitakse praegu nii palju. Ülemistel räägitakse kogukonnatundest, haarates tegelikult vaid tööinimesi. Põhja-Tallinnas räägitakse samuti paljudes kohtades kogukonnast paikades, mis maakasutuselt on sada protsenti vaid elamiseks mõeldud. Mured ja hooled on täiesti erinevad. Hundipeal püüame hoida funktsioonid tasakaalus: siin saab elada, on ettevõtluskeskkond, on töökohad, lisaks ühiskondlik otstarve. Seega on tekkiv kogukond loodetavasti läbipõimunum ja seeläbi tasakaalukam.

Linnakut ei ehitata ühe päevaga mürtsti valmis. Alustame näiteks endise kakaolao taaskasutuslikust täitmisest, kus võiks koha leida rohetehnoloogiatega tegelevad idufirmad. Ühiselt luuakse naabruskond, millesarnast siinkandis pole. Tõenäoliselt ei tea meist keegi praegu lõplikult, mida teeme, aga katsetame ja vaatame, mis toimib ja kuhu see viib. Üks Hundipea osa on taskukohased eluasemed. Mõte pole teha eraldi üht nurka võimalikult odavalt, vaid nii, et ka õpetajad, päästjad ja teised spetsialistid saaksid endale merevaatega elukohta lubada.

Mitmeid kavandatavaid lahendusi ei saa praeguste seaduste ja regulatsioonide kohaselt veel teha. Näiteks prügimajandus. Kui mõelda tõeliselt ringmajanduslikult, siis tuleks piirkonnas tekkiv prügi kohapeal kokku koguda, näiteks maa-aluste torude kaudu, ja siin ka käidelda: biolagunev kompostida, pakendid töödelda jne. Selleks peab olema vastav keskus. Praegused määrused näevad aga ette, et prügi käitlemine käib Tallinnas hangetega, nõutakse, et prügimasin peab saama linnatänaval sõita. Meil poleks ju seda vaja. Kurb, aga teistmoodi tegemine võtab tohutult palju aega ja energiat.

Kui keeruline on luua selline paindlik linnaplaan, kuhu on sisse arvestatud pidevad muudatused? Arendada sellist kohta, kus kõigega katsetatakse, kus plaane tuleb muuta vastavalt tagasisidele ja kunagi pole kindel, kuidas linlased midagi vastu võtavad.

Allmann: Meid, arhitekte, on koolitatud koostama lõplikke lahendusi: proportsioonis kompositsioonid, välja arvutatud konsooli pikkus, kasvuhoone õue peal. Need lõplikud lahendused linnaplaneerimises ei tööta.

2007. aastal valmis Tartus Tulbi-Veeriku kvartal, kuhu projekteerisime mänguväljakud, ühiskasutatavad alad, ühised katuseterrassid jne. Peagi ilmusid õue sildid kirjaga: „Võõras laps, ära tule!“ Ühiskasutatavad alad toimisid ideaalselt nii kaua, kuni need vajasid remonti. Siis ütles üks naaber, et ta kasutab ala nii vähe, teine teatas, et tal on siin lihtsalt rendikorter ja mitte keegi ei olnud huvitatud ühisala remontimisest. See on mind õpetanud, et lõplikke lahendusi projekteerida pole mõistlik.

Arhitektid peaksid seetõttu projekteerima võimalusi. Näiteks Siili-Rebase kvartal Tartus. Sinna on samuti plaanitud ühine kasvuhoone ja aialapid. Need on disainitud, kuid enne ehitamist peab keegi ühistust käe üles tõstma ja ütlema, et tema vastutab ja pühendub korrashoiule. Teised peavad aktsepteerima, et see on tema oma.

Me tahame Hundipeal näiteks siduda haljastuse korteritega: kui ostad korteri, saad kaasa õiendi, mis näitab, millised puud linnaruumis sulle kuuluvad. Keskkonna ja elanike vahel on vaja luua side.

Üllatavalt suur võitlus detailplaneeringu koostamise ajal on olnud see, et ka linnaplaneerijad ootavad lõplikke lahendusi ja disaini. Ei ole mõistmist, et arendame tasapisi ja vastavalt kogunenud teadmistele, hoiame olemasolevat ja täiendame seda järk-järgult. Ikka küsitakse piltlikult, mis värvi mingi maja on.

Meie näeme, et detailplaneeringu osa on tekstidokument, kuhu on kirja pandud väärtused, mida planeering, näiteks Hundipeal, võiks kanda. See tagab, et kui mõni maaomanik müüb oma maa maha, siis uus omanik ei saa sellest väärtusruumist lihtsalt niisama välja astuda. Me tahame, et planeering oleks paindlik ja muudetav. Sellise ühise manifesti koostamine on üks võimalus.

Endisi tööstusalasid arendatakse Tallinnas hoogsasti: Krulli kvartal, Sitsi manufaktuur, Põhjala tehas. Kas Tallinnas ja Eestis on üldse nii palju inimesi, kes kõik need paigad asustaksid, need elu ja meluga täidaksid?

Allmann: Ometi on viimase kümne aastaga pealinna valglinnastusse kolinud ligi kümme korda rohkem inimesi, kui kõik need mainitud arendused suudaksid vastu võtta.

Eks eeslinna kolimine ole kohati ka paratamatu, sest rahakott ei kannata peent korterit Põhjala tehases.

Allmann: Ma loodan, et see inimene, kes on kolinud näiteks Rae valda, kel on peres kolm autot – emale, isale ja lastele –, saab aru, et peagi peab ta nende sõidukite eest tasuma aastas 1500 eurot automaksu. Siia lisanduvad auto ülal­pidamise kulud. Kiire matemaatika näitab, et kolimine tuleb soodsam. Ma väga loodan, et majanduslikud argumendid ja pere eelarve kujundamine toovad arusaama, kui palju kulutatakse iga päev liikuvuse peale. Sealt edasi tuleb arusaam, et kui kuskil on kvaliteetne linnaruum, siis on ehk mõistlik sinna kolida.