Ideaalide otsimise ühisosa

Mare Vindi ja Arne Maasiku töödel kujutatavad ruumid on kummastavalt tuttavad, nagu oleks ise neis viibinud ja neid kogenud, aga kus ja millal – täpselt ei mäleta.

LAURA LINSI, ROLAND REEMAA

Näitus „Geomeetria ja metafüüsika. Mare Vint ja Arne Maasik“ arhitektuurimuuseumis kuni 25. VIII 2019. Autorid Mare Vint, Arne Maasik. Ruumikujundaja Arne Maasik, graafiline kujundaja Jaanus Samma. Tekstide autor Triin Ojari.

Näituse kataloogi „Geomeetria ja metafüüsika. Mare Vint ja Arne Maasik“ toimetaja on Triin Ojari, keeletoimetaja Mari Klein. Tekstide autorid Elnara Taidre ja Triin Ojari. Kujundaja Jaanus Samma. Eesti Arhitektuurimuuseum, 2019, 126 lk.

„Geomeetria ja metafüüsika. Mare Vint ja Arne Maasik“ on arhitektuurimuuseumi kunstinäitus, mis sobib suurepäraselt just arhitektuurimuuseumisse. Näitus mõjub sageli paratamatult didaktiliste ja arhitektuurseid objekte käsitlevate postrinäituste kõrval julgelt ja värskelt ning ajendab külastajat ruumile ja selle tunnetamisele mõtlema. Väljapanek on sulam seintel rippuvatest teostest, ruumiseadest, skulptuuridest ja kahe kunstniku dialoogist. Tegelikult ongi näituse keskmes rohkem ruumi tunnetamine kui abstraktsel tasandil sellele mõtlemine. Erinevalt harjumuspärasematest arhitektuurinäitustest ei teki vajadust selgitavate tekstide järele.

Jääb mulje, et kunstnikele on selle näituse puhul antud palju vabadust. On tunda toorust ja kallutatust – kellegi kolmanda tasakaalustavat kätt Vindi ja Maasiku vahele pole mahtunud. Igatahes mõjub see põnevalt. Ehk on kunstnikud teineteist kureerinud? Ehk oli kureerimine hoopis nende omavaheline kokkutoomine? Kuidas selline duo esile kerkis? Kas on tegu heade kolleegidega, kes juba aastaid koos loonud või on nad kokku viinud keegi kolmas: kuraator või kunstnik? Või on nad ise kokku saanud? Need küsimused jäävad vastamata ning see ongi haarav, sest külastaja jääb paratamatult selle üle arutlema.

Arhitektuurimuuseumi avar peasaal on põhjalikult muutunud ja täielikult näitusele allutatud. Ruumilise terviku ainsaks segajaks on pea kohal hõljuvad ülemise korruse väljapaneku värvilised tekstiilipaneelid. Näitust tutvustav tekst pajatab Maasiku „Arhitektoonika“ seeriast, kunstniku vaatest ideaalsele ruumile ja täiuslikule arhitektuurile ning Vindi teostes ilmnevatest motiividest kui ideaalkujudest. Ehk on see hoopiski õnnelik juhus, et Rotermanni soolalao ruumilised tingimused näitusekogemusse sisse sõidavad? Peale värviliste ribareklaamide jäävad esitletud ideaalmaailmadest kaugele ka ebakorrapärased sooldunud paekiviseinad, tumepunased fermid ja seintel rippuvad radiaatorid. Ilmselt olekski ideaalruume käsitlev näitus ideaalses valges galeriikuubis nõrgem – idealism on ikka idealistlikum siis, kui ta on selges suhtes realismiga.

Mare Vint. Mineviku linnad I. 2007. Serigraafia

Soolalao realism on siiski ainult detail näituse läbitöötatud ja nauditava terviku taustal. Maasiku loodud ruumikujundus mõjub iseseisva teosena, mis kõlab hästi kokku ülejäänud esitletavate töödega, nii ruumiliste kui kahemõõtmelistega. Peasaali uksest sisenedes seisab külastaja vastamisi musta seinaga, millel on ainus näitust selgitav tekst.

Ühtki teost pole veel näha. Maasiku ja Vindi esteetiline ja abstraktne maailm avaneb alles nurga taga. Näituse ruumiseade on ideaalselt sümmeetriline kesktelgede suhtes, lausa nii ideaalselt, et ühel hetkel võib külastaja end leida kummalisest vaheruumist installatsiooni ja soolalao peasaali seinte vahel. Jälle see magus reaalsus. Põhiplaanilt ristikujulises mustade seintega ruumis on seintel Maasiku fotod ja eksponeeritud on ka tema ruumiseadesse põimitud skulptuurid. Keset ruumi muutuvad need objektidena ise vaatlusalusteks, kuid on ka osa ruumi kujundusest, mis teisi teoseid raamib.

Vindi ja Maasiku tööd on näitusel eraldi ja asetsevad ruumiliselt teineteisest võrdlemisi autonoomsetena. Kõik Vindi tööd paiknevad neljas, põhiplaanilt ruudukujulises valgete seintega ruumis, mis jäävad musta ruumi haarade vahele. Ka iseloomult on kahe kunstniku tööd erinevad. Vindilt on väljas teosed alates 1960. aastatest kuni tänaseni, esitletud on valik viljaka kunstniku elutööst. Maasiku seeria „Arhitektoonika“ on see-eest 2019. aastal spetsiaalselt näituseks valminud ja tõukub otseselt Vindi töödest.

Kahe kunstniku töödes on palju muudki, mis pigem kontrastiks kui selgeks ühisosaks. Alustada võib kas või tööde nimedest: „Valge linn“, „Müürid“, „Pinge“, „Trepp“ ja teiselt poolt „Arhitektoonika I“, „Arhitektoonika II“, „Arhitektoonika III“ jne. Kui Vint tegeleb ruumi ideaalkujuga, siis Maasiku ruum jääb abstraktsemaks, inimese poolt veel nimetamata algmaterjaliks. Vindil on arhitektuur sageli jääkruum vähem korrastatud loodusruumis („Park XVII. Trepp“ (2012), „Valitud vaated VI2 (2003), „Müürid“ (2013), „Kontuurid ja siluetid VI“ (1990)), Maasikul eesmärk iseeneses („Arhitektoonika IX“ (2019), „Arhitektoonika XIX (2019)). Vindi töödel on valge ümbrus, Maasikul valge objekt.

Arhitektuurimuuseumi avar peasaal on põhjalikult muutunud ja täielikult näitusele allutatud. Ehk on see õnnelik juhus, et Rotermanni soolalao ruumilised tingimused näitusekogemusse sisse sõidavad? Peale värviliste ribareklaamide jäävad esitletud ideaalmaailmadest kaugele ka ebakorrapärased sooldunud paekiviseinad, tumepunased fermid ja seintel rippuvad radiaatorid. Ilmselt olekski ideaalruume käsitlev näitus ideaalses valges galeriikuubis nõrgem – idealism on ikka idealistlikum siis, kui ta on selges suhtes realismiga.

Arne Maasik

See aga ongi näituse kõige võluvam osa: välja toodud vastandlikkusest kumab eelkõige läbi kunstnike ühine huvi ja näituse sisuline terviklikkus. Mõlemad kunstnikud korrastavad oma töödega ruumiprintsiipe ja olukordi, portreteerivad neid arhetüüpsetena. Seetõttu on nende töödel kujutatavad ruumid kummastavalt tuttavlikud, nagu oleks ise neis viibinud ja neid kogenud, aga kus ja millal – täpselt ei mäleta. Nende ideaaliotsing on erinev ja lahus hoitud, kuid ühisosa – ideaalide otsimine – on selgelt hoomatav.

Mõlema kunstniku puhul on võimatu märkimata jätta nende muljetavaldav tehniline oskuslikkus. Oskuslikkuse näitamine ei ole siin aga sugugi näituse sisu ega eesmärk iseeneses, kuid ometi on see üks aspekt, mis väljapaneku nii haaravaks teeb. Maasiku fotod makettidest jätavad külastaja mõlgutama mõtteid sellest, mis on käegakatsutavuse mõttes päris ja mis mitte. Need ruumid hõljuvad arvutiga genereeritu ja käsitsi ehitatu viljakal vahealal. Vindi filigraansed tööd on kunstniku käega läbi tunnetatud, need mõjuvad peene tikandina ideaalmaastikest ja mälestustest.

Oluline on välja tuua ka näituse kataloog: ilus, lihtne ja selge väljaanne, mis väljapanekut täiendab. Elnara Taidre essee „Ristuvad omaruumid: Mare Vindi graafika ja Arne Maasiku foto“ on tabav kirjutis, mis täiesti teises meediumis võimaldab näitusekülastajal kahe kunstniku loomingu sidususe ka koju kaasa võtta ja veel kord läbi mõelda. Taidre essee üks osa on pildipaarid Vindi ja Maasiku teostest, mis ilma igasuguse didaktilisuseta asetavad kunstnikud omavahelisse dialoogi ja toovad välja ühisalad nende loomingus. Nende pildipaaride viljakuse taga on terve näituse kohta käiv tõdemus, mille Taidre ise essee sissejuhatavas osas välja toob: „[—] Mare Vindi ja Arne Maasiku ühisnäitus [lülitub] üsna sujuvalt tänapäeva näitusepraktikates levinud lähenemisviisi, kus ilma meediumi piiranguteta dialoogi asetatud teosed kõlavad veelgi mõjusamalt, avades teatud perioodi või mõtlemisviisi jaoks iseloomulikku kujundistut ja teemaderingi.“*

Selle väitega saab nõustuda, arhitektuurimuuseum näituse toimumispaigana on isegi osa sellest meediumiülesusest ja lõikab sest kasu sarnaselt eksponeeritud teostega.

* Elnara Taidre, Ristuvad omaruumid: Mare Vindi graafika ja Arne Maasiku foto. Näitusekataloog: Geomeetria ja metafüüsika. Mare Vint ja Arne Maasik. Toim Triin Ojari. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn 2019, lk 15.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht