Igavene linnahall

Ausalt öeldes ma ei mäleta, et linnahalli suur saal oleks kunagi karjuvalt tühi olnud. Miks ei võiks mõelda linnahallist kui talvisest laululavast?

RIIN ALATALU

Näitus „Igavene Linnahall“ Eesti arhitektuurimuuseumis avatud kuni 22. IX. Kuraatorid Anna-Liiza Izbaš, Jarmo Kauge ja Grete Tiigiste, kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson (Viieline).

Juba aastaid ei jäta ma välismaa küla­listele ja kolleegidele meie XX sajandi arhitektuuri tutvustamata. Vanalinnu ja taluarhitektuuri näitan muidugi ka, aga uuemad ehitised räägivad nii hästi Eesti lugu. Modernismi ja brutalismi leiab üle ilma, sarnane taust on kogu Ida-Euroopa arhitektuuril, aga Eesti arhitektuuril on oma selge käekiri ja kvaliteet. Väidan, et linnahall on asjatundjatele üks XX sajandi meeldejäävamaid võimsaid objekte. Kindlasti on mõjuvuses oma osa selle praegusel hüljatusel ning mõistmisel ja mõistmatusel, kui suur väärtus ja võimalus seisab lihtsalt raisus.

Hüljatusest hoolimata linnahall kõnetab ja kutsub. Enam ei oska järge pidada, kui paljudes maailma väärtuslike ehitiste nimekirjades linnahall on kas siis XX sajandi arhitektuuri või betoonehitisena, dissonantse pärandi näite, filmi võttepaigana või muus kategoorias. Tosin aastat tagasi arutleti linnahalli võimaluste üle isegi Veneetsia arhitektuuribiennaalil.

Linnahall on inspireerinud nii paljusid võistlustöid, seminare ja ideekonkursse, et neid on raske kokku lugeda. Ilmselt kõige värskem on kunstiakadeemia muinsuskaitse osakonna ja Aalto ülikooli arhitektuuriteaduskonna ühisseminar suve hakul, kus võtsime lahata Tallinna strateegiakeskuse tõeliselt kulmu kergitama paneva mereala visiooni ja hindasime selle mõju pärandile UNESCO maailmapärandikeskuse nõuandvate organisatsioonide ICOMOSi¹ ICCROMi² ja IUCNi³ koostatud metoodika alusel. Linnauuendajate plaani mõju on karm: ainulaadne, ainult Tallinnale iseloomulik keskkond soovitakse asendada mujal maailmas nähtuga.

70 aastat linnahalli. Küllap oli mullu novembris avalikkuse ette jõudnud mereala visioon inspiratsiooniks ka arhitektuurimuuseumile, kus on poole septembrini avatud näitus „Igavene Linna­hall“.

Hästi valitud ja mitmetähendusliku pealkirjaga näitus pole mitte lihtsalt väga aja- ja asjakohane, vaid ka väga sisukas. Seal saab hea ülevaate juba 1950. aastatel alanud plaanidest avada linn merele, sellekohastest visioonidest ja generaalplaanist, arvukatest diplomi- ja konkursitöödest 1960. aastatest praegusel ajal internetis läbi viidud ideekorjeteni välja. Aimu saab ka sellest, et kontserdisaali rajamiseks oli valida seitsme asukoha vahel ja sugugi mitte ainult kesklinnas. Kinnitust saab väide, et linnahall ei olnud mitte Moskva, vaid ikka Eesti ettevõtmine, et olümpiamängudel oli oluline roll ehituse käivitamisel. Oli põnev näha, et bastionidest on inspiratsiooni saadud teistegi projektide puhul peale Raine Karbi ja Riina Altmäe oma. Hea meel oli tõdeda, et linnahall on ehitis, mille ümberehitusplaanide puhul on ikka ja jälle Raine Karbi poole pöördutud. Lugupidamist projekti autorite vastu on Eesti ehitusturul liiga vähe. Kitsukesele galeriile on mahtunud ohtralt pilte ja jooniseid, ka linnahalli diivanid, mille peal istudes saab vaadata kõnekaid filmilõike.

Meeleolu loob juba muuseumi galeriikorrusele viiv järsk trepp, mis jätkub linnahalli kuulsate treppide fotoga. Seinalt loeme, et see hoone on „mereäärne kultuuritempel, avaliku ruumi üks paremaid näiteid, kus kihab elu varahommikust öötundideni. Linnahalli vahelduvad maastikud ja kinematograafilised interjöörid on avali kõikvõimalikele sündmustele, etendustele, võistlustele. Kas leidub veel mõnd sarnast maja?“ Selle taustaks kostab laineloksu ja kajakate kriiskamist, mis viib küll nii mere äärde, kuid küllap sümboliseerib ka suure maja suurt üksildust. Ent ometi kostavad merehäältest üle teatraalsed helikatked muuseumi suures saalis üles pandud Karin Hallas-Murula Eesti teatrimajade näituselt, mis toob kohe meelde kümned linnahallis nähtud etendused ja asetab selle ka meie teatrimajade pikka ritta. Seda enam et linnahalli on pakutud välja võimaliku koduna ka ooperile.

Ma ei hakka siinkohal näitust ümber jutustama, vaid soovitan soojalt vaatama minna ja loodan, et infoküllased tekstid ja valitud joonised-pildid saavad kataloogiks ning näitus veenab vaatajaid, et linnahall on Eesti arhitektuuriloos üks tähtsamaid teoseid.

Väljakutsed ja lahendused. Linnahallil on palju väärt omadusi ja ka mõni häda. Alustan viimastest. Kõige tõsisem on tehniline seisukord. Praegu tellitakse jälle uut ekspertiisi. Eks need kipuvad olema tellija materjalist. Läbijooksud ja pudisev vooder on silmaga näha. Tõsiasi on seegi, et nii kapitaalse ehituse kordategemine ei ole võimatu ning kindlasti on see tuhat korda keskkonnasäästlikum kui lammutamine. Loodetavasti antakse uue uuringuga objektiivne hinnang ka jäähallile, sest just viimasest on soovitud loobuda kümnetes ümberehituskavades kompromissina arendushuvide nimel. Kompromissi õigustuseks on visalt ringlemas teooria, et jäähall on eriti halvas seisukorras, kuigi tõestatud seda päriselt ei ole. Jäähalli mahtu saab igasuguseid funktsioone kavandada, aga küllap oleks sel ka algse kasutusviisi korral endiselt menu. Miks ei võiks just sinna tulla linnamuuseumi avahoidla, mida nüüd naaberkrundile kavandatakse?

Igikestev põhjus virisemiseks on kõrge trepp ja pikk promenaad peaukseni. Kui suvel on see lihtsalt vaimustav, siis kontserdihooaeg kipub ühtima tormide ja tuiskudega. Kuna nüüd ei ole enam kaubaraudteed, siis saab lisasissepääsud tuua ka läbi tänava tasapinna. Olin üsna hämmastunud, kui nägin, et trammirööpad on paigutatud nii laiutavalt, et trammipeatusest jäähallini jääb ruumi napiks, kui tahetakse ehitada katusealune avar sissepääs. Võimalusi teha ilmastikukindlam sissepääs on veel. Nagu tähendas Veronika Valk-Siska juba 2004. aastal: „Igal linnahalli probleemil on lahendus ja selleks ei ole lammutamine.“

Väljakutse on ennekõike hoone suurus. Ma tõrgun nimetamast seda probleemiks, see on võimalus. Eesti on täpselt nii suur, kui suureks me ta mõtleme – ja meil on põhjust küllaga võõrustada suuri konverentse ja ettevõtmisi, mis just nii suurt pinda vajavadki. Ausalt öeldes ma ei mäleta, et linnahalli suur saal oleks kunagi karjuvalt tühi olnud. Miks ei võiks mõelda linnahallist kui talvisest laululavast? Kui palju väärikamad ja lihtsalt toredamad oleksid etendused ja isegi laadad linnahallis äärelinna spordikeskuse asemel. Mäletatavasti röövis just Haaberstisse ehitatud suurhall kõik olulisemad sündmused, andes ettekäände linnahall 2007. aastal sulgeda. Selleks, et linnahall üles äratada, ei ole palju vaja: see on praegugi osaliselt kasutusel ja kasutust saaks laiendada veelgi. Hall on ju sadamast linna viival tuiksoonel, nii et alustada võiks kas või infopunktist ja rattalaenutusest. Ning hakkaks otsast maja remontima. Kui suuremad mured lahendatud, võiks just linnahall võtta oma tiiva alla mõne nukrama saatusega pärli. Miks ei võiks linnahalli seinal omale kodu leida Leo Rohlini keraamiline pannoo, mis eemaldati Mustamäel endiselt majandusjuhtide instituudi hoonelt ja konutab nüüd kusagil angaaris?

Linnahall on nii magusas kohas, et ikka ja jälle on soovitud seda kapitaalselt ümber ehitada või lammutada. Aga ikka ja jälle on leidunud neid, kes on asunud jõuliselt selle kaitsele, korraldanud konkursse, võtnud muinsuskaitse alla, teinud suuremaid või väiksemaid aktsioone, avanud uksi uudistajatele, tutvustanud maailmale. Arhitektuurimuuseumi lootusrikas näitus sobib suurepäraselt sellesse linnahalli eestkõnelejate ritta. Näituse avamisel olid kohal nii Raine Karp, Riina Altmäe kui ka sise­kujundaja Mariann Hakk ning väga arvukalt Eesti arhitekte, muinsuskaitsjaid, kunstnikke ja kultuurihuvilisi, kes seda õnnekat maja armastavad. Lõpetuseks tsitaat näituselt: „Linna magusaimas punktis merre sirutuv Linnahall vajab hoolt ja armastust, peenetundelist kätt ja eelkõige usku. Häving tuleb peatada. Oleks kohatu veel oodata, tuleb asuda tegudele. Lekete lappimine peab algama nüüd ja väliruumi korrastamine kohe. Esmalt säilitame, seejärel renoveerime. Linnahall on oluline.“

1 International Council of Monuments and Sites ehk Rahvusvahelise Kinnismälestiste Nõukogu.

2 International Centre for the Study of the Preser­vation and Restoration of Cultural Property ehk Rahvus­vaheline Kultuuriomandi Kaitse, Restau­reerimise ja Uurimise Keskus.

3 International Union for the Conservation of Nature and Natural Resources ehk Rahvusvaheline Looduskaitseliit.