Ilgevõitu vana hea näitus
Näitus „Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina” Kumu suures saalis, avatud kuni 2. VI. Näituse kuraator Renate Goldmann, Kumu koordinaator Kati Ilves. Kumu pikaks „kevadnäituseks” on sel aastal Saksa väljapanek „Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina”, kus 25 saksa ja 2 eesti kunstnikku mõtisklevad interjööri ning mööbli üle. Kuigi näitus koosneb peamiselt 2000. ja 2001. aastal valminud teostest, võib siiski öelda, et kuna „diskursiivset pööret” pole kümmekonna aasta jooksul nagunii olnud, on ekspositsiooni ebaõiglane käsitleda jõuka maa koloniaalse kultuuripaketina. Võib arvata, et samateemaline ehk siis ruumi, suhtluse ning olemiseviiside üle arutlev sisearhitektide ning disainerite väljapanek oleks olnud esteetilises plaanis märgatavalt kenam ning nii mõneski plaanis küpsem, ent ilmselt ka, erialastest põhimõtetest lähtuvalt konservatiivsem. Nüüdne kooslus pakub lausa tülgastavaid ekstreemsusi (kinnimüüritud avadega ja igasugu ollust täis laotud ebameeldivust ning hirmu tekitav keskkond) ning intrigeerivaid värdvorme (foobikutele kodudessegi lihtsalt paigaldatav turvavärav – Eva Hertzsch, Adam Page), mis on ühtlasi väga kõnekad. Häbitult on näidatud, et paljud ruumi „inimlikustamise” taktikad tegelikult ei tööta: politseivormidest tehtud potililled viitavad sellele, et sisehaljastus ei tee karmi asutuse atmosfääri sugugi meeldivamaks.
Kuraator Renate Goldmann toonitab, et kunstnikud on sisearhitektuuri teemasid tõlgendanud vägagi loovalt. Nii seisab ju popkunsti alguses Richard Hamiltoni kuraasikas kollaaž „Mis küll on see, mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?” (1956) ning Claes Oldenburgi 1960. aastate alguse kodanlikku heaolu kuvavad asised installatsioonid, mis mängisid kaasa tarbimisühiskonna pinnapealse klantsi ja imiteerimise rõõmuga. 1963. aastast on ka Konrad Luegi ja Gerhard Richteri Düsseldorfi mööblimaja performance, kus rahvale tutvustati „kapitalistlikku realismi”.
Kogeme nüüdki, et sisekujundus on kunstnikele jätkuvalt sobiv meedium, mis ei pane ainult kodu ning mööblit disainima, vaid lubab väljendada peaaegu kõike: maailmavalu, ühiskonna kalestumist, intiimsust, mängulisust, võimuhierarhiaid.
Hans Hemmerti videos tantsiskleb diskomuusika taktis inimene kollases pallis, fotol on aga kaetud kogu tuba kollase lateksiga. Mõlemad teosed võiks ehk siduda oma mullis, mikrokosmoses elamisega, mida soosib aina levinum egotsentriline maailmapilt. Dorothee Golz on aga päris põnevalt püüdnud parandada vastuvõturuumide stereotüüpset kujundust, sulatades kokku toole-tasse. Vennad Tobias ja Raphael Danke, kelle lapsepõlv möödus Aacheni modernistlikus elamus, demonstreerivad oma töös, et stiilist hoolimata on mudilaste vaatepunkt nihestatud, esemed tunduvad hiiglaslikud ja imelikud ning on head näiteks peitupugemiseks. „Bauhaus kui ready–made”, mis koosneb mõnikümmend aastat vanast kapist ja ses mängivast telerist, mille ees on punane plasttahvel, näeb küll mage välja, ent pealkiri annab võtme näha, kuidas vormi kiuste on kõik kuulsas disainikoolis tehtud prototüübid ning õppeasutuse vaimsust kandvad modernistlikud esemed muutunud omaette väärtuseks. Christina Doll on aga teinud väikesed delikaatsed portselankujukesed oma sõpradest ning neile märgilistest esemetest. Andrée Korpys ja Markus Löffler on lavastanud arhiivifotode järgi kommunistidest äärmuslaste 1970. aastate konspiratiivkorteri.
Mõned teosed mõjuvad siiski piinlikuna. Nii on üks kunstnik meisterdanud Coca-Cola kastidest pingi, teine aga McDonald’si logoga baari. Globaliseerimist ja tarbimist võiks ju kritiseerida ka intelligentsemalt … Ka pole kuigi veenev katse kõnetada naiselikku pehmust toapurskkaevuga, millel on tikitud „kaldad” (Isa Melsheimer).
Vastavalt rändnäituse formaadile eksponeeritakse sakslaste kõrval ka pisut kohalikku kunsti. Kumu koordinaator Kati Ilves valis näitusele välja Sigrid Viiru ja Villu Jaanisoo. Viiru „Rutiinipurustaja” esitleb igapäevastest esemetest nagu laud, pesukuivatusrest, kanister, svamm ja vaagen kokku ehitatud nihestatud objekte ning Jaanisoo seekordseks hiigelskulptuuriks on puust pesumasin. Kumus püsikasutuses sama autori kolossaalne autokummidest tehtud tugitool on laste ning täiskasvanute seas vahest enim elevust põhjustanud teos.
„Mulle väga meeldib Sigrid Viir, kes lööb massiga ja kelle teos on siin erakordselt värske,” leiab Kati Ilves. Ta kiidab veel Gregor Schneideri intensiivset ning hirmutavat filmi: „Ma soovitan seda vaadata, et saada õudusunenäoline kogemus ahistavast ruumist oma teadvustamata hirmudest.” Veel soovitab ta vaatajatel tutvuda punaarmee fraktsiooni toaga. Ilves soovis näitust vääristada ka Marko Mäetamme vägagi kenasti haakuvate teostega, ent kuraator ei pidanud vajalikuks rohkem Eesti töid kaasata. Praeguses koosluses tuletab veidi Mäetamme meelde Johannes Spehri elamise poeetikat ning triviaalsust pilavate peente tušijoonistega kaetud seinapindadega konku.
Tobias Rehberger on teinud hurmava sini-kollase postamendi munakoortele, kartulitele ja vaasidele, pakkudes nii justkui traditsioonilise natüürmordi asemel skulpturaalse võimaluse ise vaikelu luua.
„Come In” kutsub sisse astuma erinevatesse maailmadesse, mälestustesse tulevikustsenaariumidesse ning kuigi saksa kunsti kõrgpilotaaž sellel ringil meieni pole jõudnud, siis korraliku ampsu kriitilist maailmavaadet saab ometigi.