Inetu ilu

Arhitektuuribiennaali visioonivõistluse statuudis on hiilitud poliitilistest ja majanduslikest küsimustest mööda ning jäädud moraliseerima pelgalt maitsekategooriate tasemele.

JAANIKA TAMM

Järgmisel sügisel leiab aset viies Tallinna arhitektuuribiennaal ehk TAB 2019. Biennaali kuraatorite valitud peateemaks on ilu ja selle taga soov tuua arutelu keskmesse aines, mille „käsitlemist on arhitektuuris viimased 80 aastat pigem välditud“.1 Mis võiks aga olla ilu taas rambivalgusse asetamise tegelik motiiv ajal, mil ehitamine on kallis, kinnisvarahinnad laes ning erakapitali jõud linnaruumi kujundamisel üha kasvab?

Biennaal pealkirjaga „Ilu loeb. Ilu naasmine uinunud seisundist“ võitleb nüüdisaegse ehitatud keskkonna esteetilis-ökoloogiliste vajakajäämiste vastu, mis on kuraatorite järgi elanike võõrandumise üks põhjusi ja arhitektuuridistsipliinile kriitilisemaid teemasid. Järgmise aasta jaanuaris lõppeva visioonivõistluse statuudiga on arhitektidele tehtud ülesandeks ületada võõrandumine „uute iluvormide“ linnadesse toomisega. Samal ajal on justkui meelega hoidutud käsitlemast kõiki sügavaid vastuolusid, mida kätkeb endas linnaline eluviis. Siinkohal saab selge paralleeli tõmmata Hegeli ilusa hinge sündroomiga: „lõigates end ära igapäevase moraalse elu madalatest toimingutest, andub ta üha enam oma vabatahtlikus isolatsioonis pühaduse ilu kummardamisele. Moraalsest individualismist saab müstifitseeritud enesekesksus.“2

Visioonivõistluseks valitud ala on linnaruumi lõik Kalamaja ja Pelgulinna asumi vahel ning Kopli kaubajaama kõrval. Võistlusülesande materjalides riivatakse küll kergelt keskklassistamise teemat, kuid selle negatiivset mõju tunnistatakse vaid esteetiliste kategooriate valguses: dokumendis visandatud eesmärgi nimel kutsutakse osalevaid arhitekte „põgenema standardsete kinnisvaraarenduste igavalt globaalse arhitektuuri eest, et leida uusi kontseptsioone, mis oleksid kooskõlas Kalamaja elanike alternatiivsete elustiilidega“.3 Kõigepealt tuleb küsida, miks on globaalne maitse igav ja kas on üldse olemas selline „ilus“ arhitektuur, millel ei ole seost turuloogikaga? On üsna raske ette kujutada näiteks Kalamaja arendajat, kelle esteetiliste valikute taga poleks just eristumise, millegi uue pakkumise soov. Kinnisvaraarendus on nimelt valdkond, mis suhestub turuga, tahab oma portfooliosse lisada uusi, üllatavaid, originaalseid tooteid. Visioonivõistluse statuudis on aga hiilitud poliitilistest, majanduslikest ja kinnisvaraarenduse rahastamise küsimustest sujuvalt mööda ning jäädud moraliseerima pelgalt maitsekategooriate tasemele. Ent isegi säärase pealiskaudsuse juures on võistlusülesanne vastuoksusi täis: tunnistatakse küll, et ilu on vaataja silmades, ent käsitletakse seejuures ilu ennast ja selle kogejat pelgalt kiiresti areneva ajuteaduse vaatenurgast.

Võistlusmaterjalide kohaselt saab valitud alast Kopli kaubajaama kõrval „lähitulevikus Tallinna uus oluline osa“. Kuna see on juba praegu linna osa, paljastub esteetika fetišeerimise ja poliitilise mittesekkumise topeltmäng: millegi eemaldamine sümboolselt kaardilt annab arhitektidele-urbanistidele võimaluse sekkuda.

Kaader droonivideost / tab.ee

Katse tuua tantsupõrandale kokku neuroteaduslik käsitlus ilust ning Kalamaja värvilised puitmajad ja nende „alternatiivsete elustiilidega“ elanikud tundub üritusena lappida arhitektkonda viimastel kümnenditel kaheks leeriks lõiganud veelahet. Ühed on parameetrilise disaini ning teised kogukondliku koosloome pooldajad ehk tegu on arhitektuurimaailma deleuze’iaanide ja heideggeriaanidega. Valitud ala jaoks välja pakutud visioonis segunevad tehnoloogiline fetišism ja nostalgia, mistõttu saab sellest järjekordne näpuharjutus, kus on okei linnaelu igapäevast poliitilist, ühiskondlikku, aga ka esteetilist komplekssust rahuliku meelega vältida. Võistlusmaterjalides seisab, et valitud alast „kujuneb lähitulevikus Tallinna uus oluline osa“. Muidugi on nimetatud ruumilõik juba praegu Tallinna osa. Seetõttu joonib säärane väide kenasti alla statuuti sisse kirjutatud hegemoonilised oletused, mida lugeda linna täieõiguslikuks osaks ja mida mitte ehk mis on (Tallinnas) oluline ja mis mitte. Sellest veel enam häirib, et võib-olla ka lihtsalt teksti sattunud keelevääratuse tõttu paljastub esteetika fetišeerimise ja poliitilise mittesekkumise topeltmäng: sümboolselt kaardilt millegi eemaldamine annab võimaluse ja loob arhitektide ja urbanistide sekkumiseks tingimused.

Kalamaja esiletõstmine Tallinna taaslinnastumises on mõneti kummaline, sest sama toimub ka teistes kesklinna asumites: Pelgulinnas, Kassisabas ja Kadriorus. Kalamajast on saanud nende erinevate protsesside ühisnimetaja, mis omakorda kinnistab uue keskklassi elustiili kuvandi. Sellisest imagoloogiast on saanud kinnisvaraga spekuleerimisel omaette narratiiv, mis põhjustab seniste elanike kohatunde kadumise. See võibki olla osa võõrandumisest, millele visioonivõistlusega justkui lahendust otsitakse, aga mida ei ole selgelt sõnastatud. End vähemalt 30 aastaks laenuga kinnisvara külge sidunud omanikel ja lühiajalistel rentnikel on erinevad ootused, mis võivad uusarenduse tõttu linnaruumi tihenemise korral põhjustada jagatud ruumis konflikte. Arusaamine kesklinna-lähedasest elust võib suuresti erineda. Kui visioonivõistlus tahab sammu pidada alternatiivsete eluviiside ja -stiilidega, siis kelle alternatiivist me siin räägime ja millistele olemisviisidele alternatiivi peaks pakkuma? Taaslinnastumise laines äärelinnadest või naabervaldadest kesklinna tagasi kolivad põlvkonnad võtavad kaasa oma harjumused (nt kaks või enam autot, millega iga päev linna lähialadele tehnoparkidesse tööle sõita), mille vastandamine Kalamaja kuvandile tundub lühinägelik. Küsimus ei olegi ühe vahetamises teise vastu, vaid paremas arusaamises, millised on üldse sellise esteetilis-ökoloogilise uue kesklinna ja keskklassi elamurajooni tulevaste elanike vajadused lähitulevikus.

Arhitektuuri edasiviiv jõud ei seisne digitaalsele inimlikkuse lisamises. Pigem viib amokk arvutusliku ja tundelise sünteesi suunas üha sügavamasse tulevikutehnika müstifitseerimise ja igandliku nostalgia sohu. Isegi kui selline mõtteviis on näiliselt progressiivne, kõnetades arhitektuuri eriala asjaosalisi (need on ise globaalsete poliitiliste ja tehniliste jõuliinide tingitud), kinnistab see vaid tagurliku ettekujutuse arhitektuurist, mis seisab väljaspool linna poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke protsesse. Arhitektuurile on muidugi ilu küsimus oluline, ent igasugune ilu, mis välistab ühiskondlike vastuolude tunnistamise, on mandunud kitš. Väites, et ilu loeb, kuid jättes seletamata, miks just praegu, kuidas ja kellele, tehakse arhitektuurist pelgalt kinnisvaraspekulatsioonide karussellil kaassõitja.

1 TABi veebileht tab.ee

2 Hegel, Phenomenology of Mind, Dover Publication Inc, Mineola, New York 2003, lk 371.

3 Visioonivõistluse tingimused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht