Inimene on ka linnaloodus

Valentin Klaus: „Linnaökoloogias on ülesandeid omajagu, kuid samapalju on ka võimalusi. Meil endal on samuti vaja kvaliteetset, rohelist ja elurikast keskkonda.“

MERLE KARRO-KALBERG

Kui ma ligi aasta tagasi asusin otsima värskeid linnaökoloogia ja linnalooduse uurimusi, jõudsin kiiresti Valentin Klausi teadustööni, kus on väga hästi ja konkreetselt kokku võetud paljud pained, millega linnas tegeleda tuleb, avardas terminivara ja juhatas lahendusteni.

Augusti lõpus oli Bochumi Ruhri ülikooli elurikkuse ja linnaökoloogia professor Valentin Klaus Tartus, kus astus üles Ökoloogilise Taastamise Ühingu Euroopa sektsiooni TÜ maastike elurikkuse töörühma korraldatud ökosüsteemide taastamise konverentsil. Järgnevalt vestleme linnaökoloogia arengusuundadest ja sellest, mille poolest linnaloodus muust loodusest erineb.

Kui ma 2011. aastal Tallinna tühermaadest magistritööd tegin, ütles suurem osa siinseid ökolooge, et linnaloodus pole uurimisteema. Ka teadusartikleid polnud palju. Nüüd on linnaökoloogia jõudnud igale poole – arengudokumentidesse, strateegiatesse, teadusprojektidesse, ja -artiklitesse. Millest selline plahvatuslik huvi kasv?

1980. aastatel oli huvi linnaökoloogia vastu suur. Saksamaal sai linnaökoloogia sel ajal uurimisväärseks teemaks. Pärast huvi vaibus. Nüüd läheb linna­loodus rahvale aina enam korda, ümbritsev keskkond on oluline.

Ökoloogid on linnaökoloogia osas siiani polariseerunud. On arvatud, et linnarohelus pole loodus, et uurimist väärt on ainult ideaalne ürgloodus ja seetõttu on linnu ignoreeritud. Omamoodi pioneer linnalooduse uurimisel on olnud Ingo Kowarik ja tema Saksamaa kolleegid, kes hakkasid uurima Berliini tühermaid. Praegu pakub ökoloogidele aina enam huvi n-ö hübriidne loodus: jälgitakse, kuidas looduses toimivad protsessid saavad luua lisaväärtust. Konservatiivsus pole aga kuskile kadunud. Eriti kui räägime ökoloogilisest taastamisest. Juhtub ka nii, et keeldutakse mõnda linnaökoloogiat puudutavat teadusartiklit retsenseerimast, sest see pole justkui endiselt käsitlemist väärt. Ökoloogid ei saa aga ignoreerida elurikkuse kadu, mille on paljuski tinginud linnade kasv. See on ka põhjus, miks aina enam asutakse linnu uurima, sest mõistetakse, et elurikkuse suurendamisega on vaja tegeleda ka linnas, kasutada võimalust looduse seisundi parandamiseks midagi head ära teha.

Kuidas sina linnaökoloogiani jõudsid?

Mind tõid linnaökoloogia juurde isiklikud tähelepanekud ja huvi. Alustasin oma teadlaskarjääri kultuurmaastike, rohumaade ja niitude uurimisest. Linna rohumaad tekitasid minus küsimusi, eelkõige esteetilisi kõhklusi. Mõtlesin, miks need ometi nii inetud on, miks siin midagi eriti ei õitse. Ometi pidin sellises keskkonnas elama, iga päev selle sees olema. Minu arvates on see ka põhjus, miks linnalooduse peale praegu mõeldakse ja miks paljud tudengid on valdkonna oma südameasjaks võtnud. Ülikoolis, kus ma õpetan, saavad linnaökoloogia kursused alati pilgeni täis, ka magistritöödes uuritakse linnaloodust aina enam.

Võib öelda, et alustasin kümme aastat tagasi puhtalt lehelt ja ilma rahastuseta. Artiklid ja uurimused valmisid peamiselt kursuste- ja magistritöödele toetudes, ja see näitab minu arust selgelt, et peale kasvaval põlvkonnal on huvi linnaökoloogia vastu, see on hea ja tõotab helgemat tulevikku. Paljud noored elavad ju linnas, esitavad oma elukeskkonna kohta kriitilisi küsimusi ning püüavad olukord parandada.

Hiljuti võeti Euroopa Liidus vastu looduse taastamise määrus. Kuivõrd see loob võimalusi ja vahendeid uuringute tegemiseks ja linna­looduse taastamiseks?

Ma olen ka üsna lootusrikas. On näha, et linnad on juba muutunud, raske on siiski muutust arvudesse ja statistikasse panna, sest andmeid on väga vähe. Me ei tea veel, kui palju on linnad ökoloogiliselt toimivamad.

Kahetsusväärselt on linnalooduse kvaliteet looduse taastamise määrusest välja jäänud, räägitakse ainult kvantiteedist. Minu ootused on siiski kõrged, sest näen, et linnad üle Euroopa on väga avatud. Komistuskiviks võib osutuda rahapuudus. Kindlasti mitte teadmiste puudus, sest häid näiteid on kogunenud juba väga palju. Näiteks niidualade taastamine linnades on praegu väga populaarne. Neid on pea igal pool väikestest asulatest hiidlinnastuteni. Näib, et just praegu ongi murdepunkt.

Olen sattunud aruteludesse, kus väidetakse, et linnas ei peaks üldse loodusest rääkima. Linnas on haljastus, aga loodus on see, mis asub maal. Mida võib linnalooduseks pidada? Ühest küljest on linnas kõik tehislik ja inimese mõju all, teisalt on iga puu, põõsas ja ka roos eluslooduse osa.

Linnaloodus ongi väga isiklik ja seotud kultuuriliste tõekspidamistega. Mõnele on loodus ainult põlismets – puutumatu ja ürgne. Kellele meeldib mere kaldal päevitada, kes eelistab murul peesitada, ühed vaatavad linde, teisi huvitavad liblikad.

Minu silmis on loodus kõik, mis toimib ökosüsteemina. See võib olla väike taimedega pragu tänavakivide vahel kuni metsani välja.

Me peame linnades rohkem toetama kodumaiseid kohapealsete oludega kohanenud liike. Kohalike liikide hulk väheneb, neile tuleb luua varjupaiku ja linnad on selleks ideaalsed. See on kindlasti üks linnaökoloogia alustala. Linnalooduse komponent on ka inimene. Kindlasti ei kao linnadest murualad, need jäävad linnakeskkonna osaks. Muuta saab rohealade liigilist kooseisu ja suurust. Tegeleda tuleb hüljatud kohtadega, rajada sinna sellist loodust, mis inimese esteetilistele eelistustele alati ei vasta, kuid hüljatud paikades enamasti ka ei käida. Mida kesksemas kohas on roheala, seda suurema tähelepanu all see on ja enamjaol on arvamus, millistele ilustandarditele see vastama peaks.

Teadusartiklites leidub palju ka viiteid selle kohta, et linna puhul pole paslik rääkida rohealade ökoloogilisest taastamisest, sest me ei tea, mis sel alal oli enne inimese sekkumist, mõned rohealad on ka täiesti uued, seal polegi midagi taastada. Meelsamini räägitakse uute ökosüsteemide loomisest. Mis on ökoloogilise taastamise ja uue ökosüsteemi vahe?

See on tõsi, et ökoloogiliseks taastamiseks on vaja ökosüsteemi, millele viidata. Linnades pole tihtipeale millelegi viidata. Terminoloogia koha pealt olen ma väga paindlik. Võime rääkida ka elurikkust toetavast hooldusest ja disainist. Peamine on parandada roheala ökoloogilist funktsioneerimist, elupaikade kvaliteeti. Lõpuks võib rääkida ka ökoloogilisest parandamisest. On kohti, kuhu saab rajada klassikalise niiduala, ja seda võib pidada restaureerimiseks, kuid enamasti on meil vaja hübriide ja uusi ökosüsteeme, mis ongi inimese loodud, kuid toimivad samaväärselt looduse looduga. Miks ei võiks niite rikastada kohalike liikide kultivaridega, mis õitsevad kevadest sügiseni, sest inimesed tahavad näha õisi ja õitsemist? Selles pole midagi halba ja me ei saa alati linnu looduslike biotoopidega lämmatada. Uute ökosüsteemide puhul pole vaja nii ranget joont pidada. Kui me oleme rajanud niidu, mis meeldib linlastele, tolmeldajatele ja see on mõnda aega püsinud, siis võib juba selle järgi joonduda ka mujal. Ma ei arva, et linnas peab kõik metsik olema.

Saksamaalt on tuua hea näide niidust, mida rikastati nartsissidega, mis ju algupäraselt niitudel ei kasva, et see rohkem meeldiks. See on väga hea näide tasakaalu otsimisest ja leidmisest.

Kas iga lillepeenar on uus ökosüsteem?

See oleneb funktsionaalsusest. Funktsioneeriv ökosüsteem koosneb liikide omavahelistest suhetest ja troofilistest tasemetest. Muld mõjutab taimi ja taimed mõjutavad mulda vastu. Lillepeenar, mis on rajatud poest ostetud turvasmullale, mis koos taimedega igal hooajal välja vahetatakse, ei ole ökosüsteem. Rääkida võiks ka ökosüsteemide funktsionaalsuse taastamisest. Pügatud muru võib ka ökosüsteemiks pidada, aga seal pole palju interaktsioone ehk neid liike, mis üksteist mõjutaks. Seega pole see kuigi toimiv ja funktsionaalne ökosüsteem.

Kui Tartusse linnaniitu rajati, istutasime sinna vabatahtlikega ka sadu sibullilli. Osaliselt olimegi saanud tõuke ühest Saksamaal tehtud uuringust, kus soovitati looduslikke biotoope põimida kultuurtaimedega, et nood pidevalt õitseks. Paistab, et Saksamaal on linnaökoloogia uuringute ja katsetustega kõige enam tegeletud.

Saksamaal on pikk linnalooduse uurimise ja ellukutsumise traditsioon. See algas juba 1980. aastatel. Berliin on looduslikult vist kõige enam läbi uuritud paik maailmas.

Kui aga otsida linnalooduse teaduspõhise loomise ja teadmiste rakendamise näiteid, siis tuleb vaadata Šveitsi poole. Seal on muidugi ka raha lahenduste elluviimiseks. Näiteks on teadlikult keskendutud mõnele loomaliigile, rohealadel kasutatakse elustiku suurendamiseks lamapuitu, seda mitte ainult metsaparkides, vaid ka päikselistel aladel, ja meeldib sisalikele. Moodustatud on väikesed liivakünkad maa sees pesitsevatele kimalastele. Heinakuhjad ja lehehunnikud toetavad putukaid, veesilmad kahepaikseid. Selliseid väikestest elementidest koosnevat struktuuri rajatakse väga teadlikult koostöös ülikooliga. Kõikide võtete toimimise kohta pole veel teaduslikke tõendeid, võib öelda, et teadus sörgib kohati rakendamisel sabas, kuid leian, et praegune linnaloodusele soodne hetk tuleb maksimaalselt ära kasutada.

Kuidas Šveitsi elanikud need elu­paigad ja linnalooduse uue esteetika vastu on võtnud?

Kui ma seitse aastat tagasi Zürichisse kolisin, tabas mind hämming: pikk lamanduv rohi, lamapuit, nõgesed langesid rattateele jms. Seda oli alguses raske omaks võtta.

Tean, et esimesi samme oli neil raske teha, omajagu kembeldi eelarve üle. Tugev argument oli see, et linnal pole vahendeid rohealasid viis korda aastas niita. Oma osa muutuses mängisid ka suunamudijad, kes vaatasid uut harjumatut linnaloodust teise nurga alt, näiteks korraldasid söödavate taimede tuure. Nii jõudis linnalooduse teema hoopis teistsuguse seltskonnani.

Alati ei mõisteta, et linna rohealad on vajalikud eelkõige inimesele endale, tema vaimsele ja füüsilisele tervisele.

Teaduskirjanduses leidub väga palju linna rohealasid ja nende funktsionaalsemaks muutmise kohta käivaid termineid, näiteks looduspõhised lahendused, ökoloogiine taastamine, uued ökosüsteemid, ökosüsteemide rehabiliteerimine jms. Kõigi eesmärk on linnalooduse osakaalu suurendamine. Kuidas valida õiged terminid?

Terminite rohkus tuleneb eri koolkondadest ja liikumistest. See on nii ka teistes ökoloogia harudes, näiteks põllumajanduses. Kindlasti tuleb terminite kasutamises kokku leppida, et ei tekiks segadust. Maastikuarhitektid kasutavad terminit „looduspõhine lahendus“, sest nende eesmärk on lahenduste väljatöötamine. Ökoloogid räägivad taastamisest, nemad tahavad taasluua seda, mis on kadunud või ohustatud. Linnaökoloogia on alati väga interdistsiplinaarne ja põimib paljusid valdkondi.

Tartu taastamisökoloogia konverentsi linnalooduse ettekannete ringis tutvustati ka Miyawaki metsa. See on jaapani botaaniku Akira Miyawaki välja töötatud istutusviis, mille kohaselt tuleb kohalikest puudest, põõsastest ja rohttaimedest rajada tihnik, mis juba mõne aasta pärast on korralik võsa. Kesk-Euroopas kasutatakse seda meetodit linna rohestamiseks üsna palju, ja päris edukalt. Ettekandjale aga tehti terav märkus, et sellist istutust ei tohiks metsaks nimetada. Kuidas seda etteheidet mõista? Kas selle taga on eespool mainitud koolkondade erinevad arusaamad või midagi muud?

Väga palju kardetakse, et selline mõistete lõtv kasutus devalveerib metsa tähendust. Jah, kui võtta ette ökoloogilise taastamise definitsioon, mis ütleb, et taastama peab algupärase olukorra, osundama peab looduslikule ökosüsteemile, siis ei saa Miyawaki meetodil loodud rohelust metsaks nimetada. Mõnikord on hea, et tuletatakse meelde, kui ettevaatlik peab olema ütlemiste ja tegemistega, sest see loob ettekujutuse, et loodust võib kergekäeliselt hävitada, kuna taastamine ja taasloomine on linnas lihtne. See pole sugugi nii. Kaks puud koolihoovis on loomulikult õpilastele vajalikud, kuid seda ei saa pidada lahenduseks, mis heastab muu tehtud kahju.

 

Kuidas peaks siis Miyawaki minimetsa ökoloogias nimetama?

Kui see rajatakse koolihoovi varju pakkumiseks, on see looduspõhine lahendus. Kui midagi sellist rajada omadustelt halvendatud alale, siis võib seda pidada ökoloogiliseks rehabiliteerimiseks, uueks ökosüsteemiks. Siin pole ühest vastust. Kõik oleneb algpunktist ja lähteolukorrast. Minu arust peamine on suurendada elurikkust.

 

Millised on linnaökoloogia kitsaskohad ja lahendused?

Linnaökoloogile peavad meeldima inimesed ja suhtlemine. Me ei tegutse omaette rahvuspargis. Ühtlasi tähendab see, et kõik sammud tuleb läbi rääkida, teavitada. Muudatused tulevad seetõttu aeglasemalt. Raha on vähe. Parimaid tulemusi annab koos linlastega tegutsemine ja koosdisain.

Omajagu ruumi on ökoloogilise taastamise värskete meetodite väljatöötamiseks. Palju on teada kultuurmaastike taastamise kohta, kuid linnades on veel kõvasti potentsiaali uute lahenduste leidmiseks.

Väga suur probleem on linna rohealade pidevad häiringud ja stabiilsuse puudumine. Juhtub, et taastatakse või luuakse mõni uus, ökoloogiliselt väga eeskujulik ökosüsteem, kuid aasta hiljem otsustab linnavalitsus, et sinna tuleb rattatee või tuleb kõik üles kaevata, sest maa all on vaja toru parandada. Ettenägematust on väga palju. Ökosüsteem vajab väljakujunemiseks aega, ja seda linnakeskkonnas tihti lihtsalt ei ole. Meil puuduvad pikaajalised andmed linnas loodud või taastatud ökosüsteemide käekäigu kohta, näiteks milline on kümme aastat vana niit. Linna ökosüsteemid vajavad rohkem tuge. Aga jällegi, andmeid on napilt: linnu on vähe uuritud.

Kui palju aitab linnalooduse seisundi parandamisele kaasa loomulik suktsessioon? Usaldada looduse enese tarkust? Nii on näiteks Berliini tekkinud Südgelände looduspark, Londonis on Gillespie looduskaitseala. Mõlemad alad laagerdasid 50 aastat, kasvasid ja arenesid omasoodu, enne kui nende väärtused avastati.

Iseeneslik suktsessioon pole alati lahendus, sest see võib viia invasiivsete liikide vohamiseni. Berliinis tehtud uuringud näitavad, et linnast liiguvad taimeseemned hoopis minema, ümbritsevatelt aladelt aga uusi liike juurde ei tule ja linna rohealad kipuvad seetõttu vaesuma ning seal on seemnete defitsiit. Peame leppima, et suurem osa linnaloodusest vajab elurikkuse tagamiseks inimkätt.

 

Sa uurid praegu, mis pidurdab Euroopa linnades ökoloogilise taastamise võtete rakendamist. Mis need takistused on?

Kõige suurem takistus on esteetika: inimestele ei meeldi looduslike rohealade väljanägemine, metsikus. Seega tuleb edasi uurida, kuidas leida tasakaal inimese ilumeele ja looduse vajaduste vahel. Muru on ainult inimestele ja niit on ainult loodusele. Vaja on midagi vahepealset. Võimalusi uute lahendustega katsetamiseks on omajagu.

Loomulikult on linnades palju maakasutuskonflikte. Tihti ehitatakse linna tihedamaks rohealade arvelt.

Takistus on ka vahendite puudus uute rohealade rajamiseks ja hooldamiseks, kuid see oleneb palju ka riigist. Mõnes kohas on puudu emakeelsetest hooldusjuhistest.

Lõpuks on laual ka paradoks, et hoolduse vähendamine ei ole alati odavam. Kõrgeks kasvanud heina niitmiseks pole alati õigeid masinaid ja pea igal pool, kus uusi lahendusi on katsetatud, nähakse, et niitega pole midagi peale hakata. Probleeme on omajagu, kuid samapalju on ka võimalusi. Lõpuks tuleb meeles pidada, et ka meile endale on vaja kvaliteetset, rohelist ja elurikast keskkonda.