Inimesest lähtuv linnaplaneerimine

Tallinna kesklinna üldplaneeringu ideekorje tõi selgelt välja, kuidas pealinlased südalinna tajuvad, mis on hästi ja mis tahab parandamist.

KAIRI MÄND, GRETE ARRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Linn on loodud inimese poolt ja inimese tarbeks. Linna kui elukeskkonna pluss on alati olnud tihedus ja mitmekülgsus ning lühikesed vahemaad ehk kõik vajalik on käe-jala juures. Linnaruum on elav, kui seal on piisavalt jalakäijaid. Sellegipoolest väärtustatakse inimest kui ruumi kasutajat linnaplaneerimisel ebaõiglaselt vähe. Mis teeb linnaruumi meeldivaks ja arvestab jalakäijate heaoluga?

Ruumikogemus

Tallinna Kesklinna linnaosa üldplaneeringu raames viidi 2019. aasta kevadel läbi ideekorje, et saada teada, millist mõju avaldab kesklinna ruum neile, kes seal päevast päeva viibivad. Mis on kasutajate kogemuse järgi hästi või halvasti? Mõistmaks, miks inimesed linnaruumi üht- või teistmoodi kogevad ja mis nende käitumist mõjutab, uuriti kergliiklemisega seotud tegureid ja analüüsiti Tallinna linnakeskuse ruumikvaliteeti.1 Näiteks, milline ruum teeb inimese rahutuks ja põhjustab stressi? Milline ruum mõjub ebaturvaliselt ja pärsib jalutamissoovi? Milline, vastupidi, mõjub rahustavalt, soodustab aktiivset tegevust ja omavahelist läbikäimist?

Inimeste vajadused linnaruumis on küllatki universaalsed. Esmalt olgu seal turvaline: ei tohi karta auto alla jäämist ega pea taluma pidevat müra või ohtu, mille võiks põhjustada mõni teine inimene. Linnaruum peab pakkuma võimalusi lõõgastumiseks, et vabaneda stressist, pakkuma meeldivat emotsiooni, näiteks lummavaid vaateid, looduskauneid kohti, silmapaistvat arhitektuuri ja kunsti. Viimaks, pakkuma tegevust ehk võimalusi ise linnaruumis midagi ette võtta.

Seejuures tegutseb iga inimene nii-öelda omailmas ehk tajub ja tõlgendab keskkonda oma tunnetusvõime piirides. Nii füüsiline võimekus, senine ruumikogemus, teadmised, vajadused kui ka psüühiline seisund mängivad seejuures olulist rolli. Sama füüsilist ruumi võib kogeda väga erinevalt lapsevankriga jalutav vanem, nägemispuudega jalakäija või inimene autoroolis.

Inimene ja linnaruum avaldavad üksteisele mõju: see, kuidas inimene kogeb keskkonda enda ümber, mõjutab ruumi ja vastupidi.2 Autoliiklust soosiv tänav – näiteks lai ja mürarikas sõidutee –, haljastuse puudumine või monotoonsed hooned ei kutsu jalutama ning linnaruumi suhtes ollakse järjest ükskõiksem – jalutatakse vähem, sõidetakse rohkem autoga. See mõjub omakorda halvasti vaimsele ja füüsilisele tervisele. Muutub ka ruum: see hüljatakse ning tundub seetõttu väljasurnud ja ebaturvaline. Tühi ruum ei mõju atraktiivselt ega soodusta tegevuskohtade tekkimist. Tänavakohvikud, väikeärid, pingid ja haljasalad meelitavad aga tänavale jalutama ja aega veetma.

Tornimäe piirkond Tallinna südames näitlikustab hästi, et jalakäijad ei võta laia sõidutee, paljude ristmike, kõrghoonete-, asfaldi- ja tuulekoridoride-rohket linnaruumi omaks, kuna see pole hubane – puudub inimese mõõt. Sellisest ruumist püütakse kiiresti läbi minna, mitte seal aega veeta. Jalakäija kaotab kontakti ümbritseva keskkonnaga, kontrolli selle üle, ning tunneb end seal võõrkehana.

Üldplaneeringu ideekorje tulemused

Kõige kõrgemalt hinnati linnasüdame kompaktsust: kõik tundub käe-jala ulatuses. Teisisõnu soosib linnakeskus oma väiksusega jalutamist. Vanalinn on endiselt kõige inimmõõtmelisem, soosib jala käimist ja kohvikutes ajaveetmist, eriti mainiti Viru ja Harju tänavat. Inimesed hindavad üldjuhul parkide rohkust ja võimalust avada linnasüda merele, loodetakse, et mere äärde saab jala või rattaga edaspidi lihtsamalt. Kõige atraktiivsema avaliku ruumina mainiti Rotermanni kvartalit, Telliskivi loomelinnakut ja Balti jaama turgu. Huvitav on see, et kaks viimast ei paikne üldse Kesklinna linnaosas ehk kõige meeldivamad ajaveetmiskohad on nihkunud linnakeskusest välja. Võib ka küsida: on ehk linnakeskus hoopis sinna nihkunud?

On tähelepanuväärne, et 90 protsenti ideekorjes osalenutest tõi välja, et keskuse kasutus väheneb jalakäijale ja jalgratturile ebamugava liikumiskeskkonna tõttu. Mis pärsib jalutamist ja rattaga sõitmist? See, kui autodele on antud ebaproportsionaalselt palju ruumi: laiad sõidurajad, maapealsed parklad ja parkivad autod kõnniteedel. Ka see, kui sõidukiirus on liiga suur. Meeldivaks ja ohutuks tänavakogemuseks ei tohiks autode lubatud sõidukiirus olla üle 30 kilomeetri tunnis. Puudusena toodi ka välja, et linnasüdames ei ole väljaspool vanalinna kujunenud elavat peatänavat.

Mis paneb inimesed liikuma?

Jalgsikäimine võib näida lihtne tegevus, tegelikult on selle liikumisviisi valiku taga keeruline jada tegureid: psüühiline valmisolek, sotsiaalne staatus, väärtushinnangud ja füüsilise keskkonna eripära. Üha enam on hakatud rääkima universaalse disaini vajadusest, et tänaval tunneksid ennast turvaliselt kõik ühiskonnagrupid. Kui teekond kodust bussipeatuseni ei ole ratastooliga liikujale, eakale või algklassiõpilasele turvaline ja mugav, siis ei saa me rääkida toimivast linnaruumist. Mida ebamugavam ja igavam on jalgsiteekond, seda vähem ollakse valmis rohkem jala käima.

Kesklinnas on üks jalakäijale kõige kehvemaid paiku Narva maantee: lai sõidutee killustab jalgsi liikumise võimalusi, torupiirded annavad signaali, et siin on ohtlik ja liigelda tuleb väga kitsal alal.

Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Millises linnaruumis aga soovib jalakäija viibida, päriselt kohal olla, mitte sealt läbi kiirustada? Keskkonnapsühholoogias eristatakse nii makro- kui ka mikrotasandi tegureid, mis mõjutavad heaolu ja liikumis- ning käitumisvalikut.3

Makrotasandil soodustab linnaruum jalgsi liikumist, kui see on inimese mõõdus linnalikult piisavalt tihe (elanikkond, tänavavõrk, kvartalid), mitmekesine (palju sihtkohti jalutuskäigu kaugusel) ja jalakäijasõbraliku disainiga (madalad äärekivid, piisav ruum liikumiseks, ohutud ja loogilised tänavaületused). Kui tänavate lõikumisi on rohkem, saab jala mugavamalt lühemat ja otsemat teed – üle tee saab minna just siis, kui seda vaja on. Seevastu suured ristmikud, majade pikk monotoonne rivi ning laiad sõiduteed takistavad ja piiravad jalakäimist. Kesklinna ideekorjes toodi sellistena näiteks välja Liivalaia, Ahtri ja Endla tänav, Narva maantee, Mere, Estonia ja Rävala puiestee ning Toompuiestee. Kuigi linnakeskus on kompaktne, eraldab tihe autoliiklus sihtkohad, sealhulgas pargid, haljasalad ning mereääre. Nendest on saanud väikesed eraldatud saared. Kesklinna väärtusena mainiti sisehoovide rohkust, nende avamine mitmekesistaks kindlasti jalakäija liikumisteekonda.

Mikrotasandi tegureid käsitletakse linnaplaneerimises harva, kuigi just neid aspekte tajutakse tänaval kõige vahetumalt. Mikrotasandi tegurid muudavad teekonna vaheldusrikkaks ja hubaseks, loovad aktiivse ajaveetmise võimalusi. Sarnase struktuuri ja funktsiooniga tänavad võivad mikrotasandil olla väga erinevad. Mikrotasandi elemendid on näiteks pingid, trepid, valgustus, mööbel, haljastus, tänavakate, kunst ja installatsioonid ehk kõik, mis kujundab linnaruumist inimsõbraliku, turvalise ja intiimse paiga ning määrab, kas seal soovitakse pikemalt viibida ja aega veeta.

Mikro- ja makrotasandi aspektid võivad omavahel ka vastuollu minna: planeeringus paistab tänavavõrk justkui toetavat jalgsi liikumist, kuid teekonna tegelik läbimine võib kujuneda ebameeldivaks. Mikrotasandi elemente, näiteks varjualuseid, pinke, kunsti, põõsaid, taimekaste jms, on ruumi siiski lihtsam kavandada. Need üksi aga ei suuda avalikku ruumi päästa, kui samal ajal pärsivad nende positiivset mõju intensiivne autoliiklus, pidev liiklusmüra, suletud fassaadiga pikk hoone või suured asfaltväljad parkimiseks. Need tegurid võivad ka muidu sõbraliku ruumi väga kergesti nullida. Ilmekas näide on Liivalaia tänav, mida peetakse ideekorje järgi kõige ebasõbralikumaks tänavaks Tallinna kesklinnas. Seda pole aga väikeste sekkumistega hubasemaks teha võimalik. Vaja on palju suuremat muutust liikumisviiside ruumijaotuses, et jalakäija ja rattur seal end turvaliselt tunneksid.

Ruumistress

Linnakeskkonna stressorid – liiklusmüra, tehiskeskkond, barjäärid – on enamasti kroonilise iseloomuga. Samal ajal pole linnas piisavalt stressist taastumise võimalusi. On leitud, et kontrollimatu ja pidev stress võib hiljem avalduda näiteks õpitud abituses, motivatsioonilanguses, töö- või kooliülesannete soorituses ning meeleolumuutustes.4

Kaalukas stressitekitaja on liikumisvaliku piiratus, see, kui keegi teine või miski liiklejast sõltumatu määrab teekonna kulu. Eriti haavatavad on selles osas jalakäijad ja jalgratturid. Võtame näiteks tänava äärekivi ja valgusfoori, mis tunduvad esialgu üsnagi teisejärguliste tänavaelementidena. Tegelikult võivad need kujuneda väga suureks stressiallikaks ja määrata, kas teekond on meeldiv või ebamugav: küsitakse endalt, kas ma olen sunnitud iga päev seisma ebamõistlikult kaua valgusfoori taga või ratast ja lapsevankrit üle äärekivi tõstma, et teed ületada. Jalgratturile mõjub pelutavalt, kui ta peab pidevalt ratta seljast maha tulema. Me ei kujuta ette, et autojuht on sunnitud igal ristmikul autost väljuma ja näiteks tiiru ümber auto tegema. Samuti mõjuvad ebameeldiva takistusena torupiirded, mis justkui annavad jalakäijale signaali, et siin on ohtlik ja liigelda on lubatud väga kitsal alal – sellega pärsitakse loomulikku liikumisvalikut. Niisiis võib jalakäija kaitsmiseks mõeldud torupiire ohutunnet suurendada, sest võtab ära võimaluse ise oma turvalisuse eest seista, näiteks vajadusel kõrvale tõmbuda, kui vastu tuleb ohtlikuna näiv kaasliikleja. Jalakäija ja ratturi seisukohalt olulisi nüansse me linnaruumis tihtilugu ei märkagi, kui pole ise samas rollis.

Üks olulisi stressitegureid on keskkonna loetavus,5 see, mil määral on linnaruum ja selle osad (nt jalgtee, rattatee, sõidutee, bussipeatus, väljak, haljasala, parkla) loogiliselt struktureeritud. Ebaselge ruumijaotus tekitab hirmu ja vähendab turvatunnet, arusaadava ruumijaotuse korral on aga linnas liigelda mugav. Eriti tuleb seda tähele panna eri liikumisviiside kokkupuutel. Jalakäijal ja ratturil on väga ebamugav minna läbi autoparkla, kui ei ole märgistatud, millist ala üks või teine liikleja peab kasutama. Näiteks Rotermanni kvartalisse viib jalakäijate tee läbi Mere puiestee ja Coca-Cola Plaza kino vahelise parkla ala. Erandina võib välja tuua jagatud ruumi tüüpi lahendused juhul, kui inimestele – nii autojuhtidele kui ka kergliiklejatele – on ruumi kasutamise reeglid väga selged ning neid ka järgitakse.

Üsna sageli stressirikast linnaruumi lihtsalt talutakse: seda küll kasutatakse, kuid ei hoolita sellest ega seista parema linnaruumi eest. Ideekorje näitas, et Tallinna linnasüdames põhjustavad liiklusmüra ja autode suur sõidukiirus jalakäijates nii suure stressi, et positiivse ruumina ei toodud esile ühtegi tänavat (v.a vanalinn). Rotermanni kvartal liiklustihedate tänavate vahel on seevastu armastatud koht, kuna selle tihe keskkond on jalakäijate päralt: autod ei sõida, sissepoole avatud kvartalis on müra vähe ja ruum mitmekesine.

Lõõgastav linnaruum

Stressiga toimetulekuks on väga oluline, et linnakeskkonnas leiduks taastumise võimalusi. Uuringutega on ühemõtteliselt tõestatud, et rohelisem linnaruum tähendab paremat tervist ning ka väiksemat kehakaalu.6 Rohealal tunneb inimene end õnnelikumana kui tehislikus linnaruumis. Tänu haljastusele saab tähelepanu vabalt ehk sundimatult uidata ja seeläbi taastub tahtlik ehk suunatud tähelepanu, mida vajame kas või igapäevatöös.

Seega, mida suurem on roheala ja mida lihtsam seda kasutada, seda enam on võimalusi linnaski lõõgastuda. On tõestamist leidnud seegi, et ka väiksemad haljasalad ja looduslikud elemendid, nn rohelised mikropausid, taastavad veidi töövõimet.7 Seega tuleb tõdeda, et taskuparkidel, tänavahaljastusel või lillepeenral on samuti lõõgastav mõju. On leitud, et mida liigirikkamad on rohealad, seda paremini need mõjuvad vaimsele tervisele.8 Peale loodusliku mitmekesisuse ja ilu vajab inimene seega ka liigirikkust.

Linn on kohtumispaik ning turu- ja peaväljakutel on linnas määrav roll. Kõige olulisem on aga inimese mõõtkava: kodust tänavale astudes tahame, et linnakeskkond oleks hubane, turvaline ja lõõgastav. Ei tohi unustada, et linn on ühiskonna nägu. Kui soovime, et inimesed oleksid terved ja õnnelikud, siis tuleb luua rohkem väärikat ja inspireerivat ruumi.

1 Grete Arro, Kesklinna üldplaneeringu alusuuring: avaliku ruumi mõju inimese käitumisele. Avaliku ruumi kergliiklemisega seotud näitajad ning selle seosed käitumisega linnaruumis. Tallinna Ülikool, 2020.

2 Harry Heft, Foundations of an ecological approach to psychology. Rmt: The Oxford Handbook of Environmental and Conservation Psychology. Susan D. Clayton (toim). Oxford University Press, 2012.

3 Barbara B. Brown, Carol M. Werner, Healthy physical activity and eating: Environmental supports for health. Rmt: The Oxford Handbook of Environmental and Conservation Psychology. Susan D. Clayton (toim). Oxford University Press, 2012.

4 Gary W. Evans, Rachel Stecker, Motivational consequences of environmental stress. – Journal of Environmental Psychology 2004, 24(2), lk 143–165.

5 Kevin Lynch, The image of the City. MIT Press, 1960.

6 Jolanda Maas, Robert A. Verheij, Peter Groenewegen, Sjerp De Vries, Peter Spreeuwenberg, Green space, urbanity, and health: how strong is the relation? – Journal of Epidemiology & Community Health 2006, 60(7), lk 587–592; Richard Mitchell, Frank Popham, Effect of exposure to natural environment on health inequalities: an observational population study. – The Lancet 2008, 372(9650), lk 1655–1660.

7 Kathryn J. H. Williams, Kate E. Lee, Leisa Sargent, Katherine A. Johnson, John Rayner, Claire Farrell, Rebecca E. Miller, Nicholas S. G. Williams, 40-second green roof views sustain attention: The role of micro-breaks in attention restoration. – Journal of Environmental Psychology 2015, 42, lk 182–189.

8 Richard A. Fuller, Katherine N. Irvine, Patrick Devine-Wright, Philip H. Warren, Kevin J. Gaston, Psychological benefits of greenspace increase with biodiversity. – Biology Letters 2007, 3(4), lk 390–394.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht