Innustav ja inspireeriv kola

Ajutine kolahoov Tartus näitas, et mängimine, esialgu tarbetuna tunduvast kraamist endale mänguruumi ehitamine, paneb silmad särama suurtel ja väikestel.

MERLE KARRO-KALBERG

Ajutine mänguala 16. – 19. VIII festivalil „Uit“. Juhendajad ja ehitajad Mari Liis Viirsalu (MTÜ Lapsed Õue), Kerli Irbo ja Kristin Leis (arhitektuurikooli Tartu haru) ning arhitektuurikooli lapsed.

Kui õpetajad pärast suvevaheaega Karlova koolimajja jõudsid, olid lapsed juba kohal ja õppimine, mängimine ning ehitamine käisid täie hooga. Festivali „Uit“ raames anti lastele ja noortele augusti keskpaigas Karlova kooli hoovis võimalus ise midagi valmis ehitada, päris tööriistadega tööd teha ning kõige selle käigus mõelda, mängida ja õppida – nii töötegemist kui ka suhtlemist – ja lihtsalt sisukalt suvevaheaega veeta.

Valmis ehitati kaablirullidest ja laudadest seiklusrada, tankid, mis juba enne hoovi avamist mängulahingus tükkideks sõideti, majad, lingud õunte heitmiseks, vanadest rattakummidest puu otsa ronimise võrk, hulgaliselt onne, maju, poode jne. Seega kõik see, mida tavalisel mänguväljakul ei näe. Kolahoovi põhimõte on, et lapsed saavad ise ja omapäi ehitada, lammutada, ronida, mängida ja suhelda. Mänguväljakud on üks kõige standardiseeritum väliruumi osa ja kõik ettevõtmised normivaba mäng tagasi tuua ainult rikastavad laste õues ajaveetmise võimalusi.

Karlova kooli õue ajutine kolahoov pani silmad särama suurtel ja väikestel. Ehitajad ei mallanud õhtul magama jääda, arendus- ja ehitusmõtted keerlesid peas ning kui hommikul silmad lahti löödi, oli plaan päevaks juba valmis.

Mari Liis Viirsalu, kolahoovi eest­vedaja Eestis, rääkis ehitamise vahel, et Tartus on olemas ka alaline kolahoov, õuelasteaia juures. Selline paik sündis Tartus vajadusest. Õuelasteaiast välja kasvanud ja koolitee jalge alla võtnud lastel polnud pärast õppetööd justkui kuskil olla ning ikka ja jälle leidsid nad tee lasteaia õuele tagasi. Niisiis otsustati neile rajada omaette paik.

Linnades leiab rohkelt võimalusi ja tegevust enamasti väikestele ja lasteaialastele. Liumägi, liivakast ja kiik ei paku aga mürsikule enam seda rõõmu, mis maimikule. 8–15aastastel lastel ja noortel polegi justkui vabal ajal suurt muud teha kui istuda, nutiseade peos, või käia trennis. Mänguväljakutest on nad välja kasvanud, atraktsioonid on läinud igavaks või aetakse nad sealt minema, sest väikelastega mänguväljakule tulnud vanemad tajuvad koolilaste mängu ohtlikuna. Nende energia ja kiirus on ju hoopis teistsugused kui kaheaastasel. Noortel on puudu aladest, mis oleksid neile ea- ja jõukohased: pakuksid iseseisva tegutsemise rõõmu vanematest eemal, võimaldaksid sõpradega koos midagi aktiivset teha ja seejuures ka mängida ning lasta loovusel lennata, mõelda välja oma mäng, arendada seda edasi, ehitada ise mängukeskkond. Mõni aasta tagasi kolahoovi mõtet tutvustavas Müürilehe artiklis tõdevad autorid, et meil on terav puudus keskkondadest, mis esitavad noorele väljakutseid ja ärgitavad tegutsema, on kõigile kättesaadavad ja konkureerivad põnevuse poolest digimaailmaga.¹

Kolahoovid on selleks kõigeks hea võimalus: kastidest, lauajuppidest, mullast, liivast, nööridest, kangastest ja paljust muust saab kokku sättida just selle, mida parasjagu vaja. Täiskasvanu silmale võib selline mänguväljak tunduda prügihunnikuna, kasimata laga, kuid lapse silm näeb segaduses ainult võimalusi. Kel on vähegi tulnud olla koos mõne väikelapsega, on ehk tähele pannud, et lapsed mängivad kõige enda ümber leiduvaga. Suur pappkast muundub kas tõllaks või basseiniks, puutokid mõõkadeks, kastanimunad printsiks ja printsessiks. Väikelapse puhul vaatame tema mängimist heldinult, kuid kui rüblik kooli läheb, siis eeldame millegi­pärast, et ta saab üleöö suureks ning selline mäng teda enam ei huvita. Tegelikult see pole nii. Täiskasvanud pole lihtsalt lastele ja noortele mängimiseks võimalust andnud.

Õppimise koht

Kolahoovi põhimõtete väljatöötamine ja selliste hoovide rajamine on toimunud käsikäes käsitlustega, kuidas laps õpib ja milline osa on teadmiste omandamisel mängul.

Kolahoovis tegutsemine arendab mitmeid oskusi. Taanlane Mathias Poulsen on mängu eeliseid uurinud ning võrdleb kolahoovi Vana-Kreeka turuplatsi ehk agoraaga. Tema sõnul on sellised mängupaigad osalemise, kaasamise ja millegi koos tegemise õppimiseks väga olulised.² Tema uurimistööst tuleb välja, et vabalt ja loovalt mängivad lapsed on iseseisvamad, tulevad paremini toime ootamatustega ja tunnevad end kuskile kuuluvat. Lisaks arendab koos ehitamine ja mängude väljamõtlemine koostööd, aitab hoida ja arendada loovust ning õpetab probleeme lahendama. Viimast on nimetatud ka XXI sajandi tööturul üheks põhioskuseks.

Soome teadlane Marketta Kyttä on välja toonud neli laste mängumaa tüüpi: jäätmaa, vangikong, kasvuhoone ja Bullerby.³ Ta hindab keskkonda lapse vabaduse järgi, kui palju ta saab ise ringi liikuda ning mida õues ette võtta, see on millised võimalusi keskkond pakub. Näiteks jäätmaa tüüpi keskkonnas on lapsel küll palju vabadust ise toimetada, kuid keskkond ei paku tegutsemiseks just palju võimalusi. Kasvuhoone tüüpi keskkonnas on võimalusi mängida palju, kuid lapse liikumisvabadus on piiratud. Kõige kehvem on vangikongi tüüpi keskkond. Lapse arengut ja mängu toetab kõige paremini Bullerby mudel. See on mänguruum, kus laps saab ise ringi liikuda ja ümbrus pakub mängimiseks palju võimalusi. Asjata pole selle tüübi nimi Bullerby. See meenutab nimelt Astrid Lindgreni samanimelise raamatu tegevuskohta, kus lapse töö on mäng ning täiskasvanud suhtuvad sellesse austusega. Selline on ka kolahoov, keskkond, kus mängu piir on seal, kus lõpeb kujutlusvõime, sest kõike on võimalik koos teistega ja täiskasvanud juhendaja toetusel ehitada.

Kole, aga ilus

Sellised mängualad pole uus nähtus, vaid ammu läbi proovitud vana. Esimene kolahoov rajati Taani juba 1943. aastal. Selle mõtte autor ja teostaja oli maastiku­arhitekt Carl Theodor Sørensen, kellelt telliti mänguväljak Kopenhaageni äärelinna uuselamurajooni. Toona oli Taani Saksamaa võimu all ning puudust tunti kõigest, sealhulgas ka mänguvahenditest. Sørensen kujundas kolahoovi pärast laste mängimise jälgimist ja analüüsimist, et luua maailm, mida kujundaks laste kujutlusvõime, mitte arhitekti oma. Juba toona räägiti sellest, et kui laps saab eakohaselt luua ja mängida, siis oskab ta õppida tegemise ja kogemuse varal ega takerdu päheõppimisse ja pidevasse kordamisse.

Sørensen on öelnud, et kolahoovid on tema kõige koledam looming, ent ühtlasi on see mõte, mille üle ta kõige enam uhkust tunneb. Siit koorub välja üks tahk, miks kolahoovi kontseptsioon täiskasvanute seas väga populaarne pole. Tühjad kastid, lauajupid, kaablirullid, pakud, nöörid, torud, kummid jms tundub pigem prahina, mille koht on prügimäel, mitte laste mänguväljakul. Kuna enamasti jääb ehitamine ehk mäng hoovis pooleli, mõjub tõsisele täiskasvanule see „laga“ talumatuna. Kõik see on nende silmis, kes on üles kasvanud teadmisega sellest, milline peab mänguväljak olema, lihtsalt kole segadus. Sellepärast on ka ametlikud ja püsivad kolahoovid kõrge aiaga piiratud: et säästa täiskasvanute silmi ja ilumeelt. Tara toimib ka vastupidi, kaitseb lapsi täiskasvanute liigsete õpetussõnade eest, sest hoovi lastakse üldjuhul ainult lapsed ja reegleid on seal kaks: kõigil peab olema tore ja kõigil peab olema turvaline. Viimase järele valvab täiskasvanud juhendaja, kes on kohal kindlatel kellaaegadel, mil kolahoovis mängida saab. Kõige selle juures on oluline, et juhendaja taipaks ennast õigel hetkel tagasi hoida ega kipuks mängu liiga palju kureerima.

Tartu ajutise kolahoovi juhendajatena tegutsenud maastikuarhitektid Kristin Leis ja Kerli Irbo nägid, et lastele ja noortele tuleb lihtsalt aega anda ning alati pole vaja sekkuda. Näiteks annetas üks majatootja kolahoovile koormatäie tehases ette lõigatud ja kokku klappivaid maja juppe. Lapsed reageerisid ette­arvatavalt ja asusid laudadest kohe maja ehitama, kuid peagi sai materjal otsa, neil hakkas igav ning pärast väikest pausi alustati uut ja põnevamat ehitist.

Tarbetu tarvilikuks

Maailmas, kus lapse mäng on aina enam täiskasvanu kontrolli all ja piiratud, kõik ajaliselt ära planeeritud, tuleb endale ikka aeg-ajalt meelde tuletada, et ka omaette mängimine, minnalaskmine, unistamine ning tegemise kaudu õppimine on väga olulised oskused, mille tõttu kasvatakse rõõmsameelseks ja eluga hakkama saavaks täiskasvanuks.

Üks oluline aspekt on kolahoovide rajamise juures veel. Lapsed saavad ehitamiseks teise ringi kauba ja kuna materjali on piiratud koguses, siis tuleb pidevalt uuesti kõike ümber mõelda ja lammutada, et taas ehitada saaks. See on mõtteviis, mida praegu päris ehituses alles hakatakse juurutama. Lapsed, kes on harjunud niimoodi mõtlema ning tegutsema, oskavad ka täiskasvanuna juba olemas materjali enam väärtustada.

Tartu ajutise kolahoovi kasuks kõneleb kas või seegi, et Karlova kool tundis huvi, kas mõned atraktsioonid võib hoovi alles jätta. Omavalitustes investeeritakse mänguväljakutesse omajagu. Kõigile standarditele vastava mänguväljaku asemel võiks iga omavalitus selle raha kulutada vähemalt ühe avaliku kolahoovi rajamiseks. Mänguväljaku hoolduseks kuluva raha eest saaks aga palgata pädeva juhendaja, et kõik seiklus- ja mänguhuvilised noored saaksid pärast kooli kvaliteetajal unistada nii, et piiri seab vaid kujutlusvõime.

1 Leene Korp, Mari Liis Viirsalu, Sigrit Rosental, Liis Kuresoo, Ada Tamme, Tee noorte heaoluni mingu läbi kolahoovide. – Müürileht 19. IV 2022.

2 Mathias Poulsen, The junk playground as agora: Designing spaces to re-invigorate democratic participation. – DRS2022: Bilbao, 25. VI – 3. VII Bilbao, Hispaania.

3 Marketta Kyttä, Environmental Child-Friendliness in the light of the bullerby model. – Journal of Environmental Psychology 2013, nr 35, lk 110–120.