Insener, kes armastab keerulisi ülesandeid

Karl Õiger: „Inseneri töö on konstruktsioon, aga kui tahta väga head asja teha, siis see sünnib ikka arhitektiga koos.“

MARGIT MUTSO

2013. aastal sattusin kuulama legendaarse ehitusinseneri Karl Õigeri ettekannet taastatud vesilennukite angaaridest. Õiger oli selle objekti juhtiv insener ja võib julgelt väita, et tänu tema teadmistele ja pealehakkamisele on see unikaalne ehitis originaalolekus meil alles. Pärast ettekannet küsis keegi, kas unetuid öid oli selle töö juures palju ja Õigeril läks seepeale silm märjaks. Plaanisin juba tookord päevakangelasega teha pikema intervjuu, kuid mõtteks see jäigi. Nüüd, mil Karl Õiger on pälvinud laululava kõlaekraani restaureerimisprojeti ja raamatu „100 aastat TTÜ ehitusinsenere“ eest Eesti Ehitusinseneride Liidult tiitli 2018. aasta insener, tundub aeg küps.

Külastasin 85aastast tehnikaülikooli emeriitprofessorit tema Mustamäe kodus, arhitekt Raine Karbi loodud kortermajas. Algatuseks näitab peremees esikus kohta, kus magas kunagi pere koer, lemmik, kes üle kõige armastas rosinaid šokolaadis. Inimesed, kes armastavad loomi, on sümpaatsed. Täna on korteris vaikne, lahkunud on nii koer, ema, ämm kui ka abikaasa. Lapsed on suured ja elavad oma elu.

Olete maapoiss, Lõuna-Eestist?

Vana-Otepäält. See on maailma ilusaim paik, ühe künka peal oli meie Kondi talu. Isa ei olnud talupidaja tüüp, tal olid lahtised käed ja ta tegi Lõuna-Eestis suviti ehitustöid, talvel meisterdas mööblit. Liikusime palju ringi, elasime Tõrvas, Otepääl, Päidlas, Helmes jne. Käisin isaga ikka ehitusel kaasas.

Teie noorus sattus keerulisse aega, sellest on kirjutatud lausa näidend – Rein Saluri „Minek“.

Jah, meiega koos lapsena 1946. aastal Siberisse saadetud Rein Saluri näidend kirjeldab nii enda kui ka minu üleelamisi. 1941. aastal hakati küüditama. Ühel hommikul vara tuli meile üks küla asotsiaal. Ütles, et näe, tulin niisama vaatama ja lahkus varsti. Isa tõusis seepeale püsti, ajas püksid jalga ja teatas, et nii, nüüd lähme metsa. Jooksuga! Seesama vend tuli tagasi kahe püssimehega, kedagi eest ei leitud. Oli selline aeg. Mõni inimene oli põllul tööl ja koju enam ei tulnud. Isa tapsid punased pärast Teist maailmasõda 1946. aastal Tallinna Patarei vanglas, millele ma hiljem insenerina ekspertiisi tegin.

Ja teid emaga saadeti Siberisse?

Jah, nagu maffia mõrvareid. Ma õppisin Vana-Otepää algkooli viiendas klassis. See oli novembris aastal 1946, kui kaks robotit mulle järele tuli. Kurat, automaat polnud mitte seljal, vaid külje peal, et saaks kiirelt tulistada. Olin kolmteist, see oli metsik läbielamine. Mind viidi esmalt ühte tallu, pandi hobusetalli. Oli pime, üks automaadiga vend seisis mu ees. Elasin sel hetkel mõttes surma läbi. Tõsiselt. Mõtlesin, et ega see suremine ju kaua kesta … Aga selgus, et sellest talust võeti pere ühes ja seda ilmselt minule ei tahetud näidata, siis sõideti veel talust tallu ja korjati inimesi peale ning lõpuks jõudsime meie kodu õuele Päidlas. Emale anti üks dokument – kirjuta alla, et tahad Siberisse mehe juurde minna. Ema teadis ammu, et isa on surnud, ei kirjutanud, aga ega see midagi tähendanud.

Sõitsime Siberisse kaks ja pool kuud, tee peal viibisime erinevates vanglates, jäin haigeks, palavik oli ligi 40. Õnneks pidasin vastu ja saime sama vooriga edasi. Viimane ots viidi üle soode veoauto kastis. Kurat, külma oli kuskil neljakümne lähedal. Jõudsime Tobolskisse 1947. aasta veebruaris, kapitaalne nälg ja midagi ei olnud süüa, siis öeldi, et nüüd otsige omale elamine ja kord kuus peate miilitsas end registreerima.

Kust seda elamist pidi otsima?

Tobolsk väga suur linn ei ole. Enamasti kahekorruselised puumajad, inimesed elasid vaeselt. Ainult üks meist oskas vene keelt, Rein Saluri ema. Käisime majast majja ja leidsime siis ühe tühja korteri. Külm oli. Köeti nii, et korra läks korsten põlema ja leegid käisid korstnast välja, aga maja jäi alles. Elasime koos mitme perega. Kolhoosipõllul kasvatati kartulit, kevadel oli seal järelkorjamine. Kartulid olid juba mädanema läinud, aga need korjati üles, segati jahuga ja sellest sai musti pannkooke. Ostsime neid turult. Nii maitsev oli! Kevadel sõime esimesi nõgeseid aia äärest, neist tehti suppi – lihtsalt nõges ja vesi.

Kelle idee oli Siberist salaja jalga lasta?

Meie vanemad otsustasid nii. Laste kohalolu ei kontrollitud. Meid oli kokku neli poissi, vanim oli kuusteist. Mina olin kõige noorem, kolmteist. Teekond koju algas mais. Kui jõgi jääst vabanes, saime laeva peale. Laevaga sõitsime nädala, siis jõudsime Tjumenisse. Leiba, see oli selline pannileib, oli meil endil veidi kaasas, sellest elasime, natuke oli ka raha.

Tjumenis ei saanud me rongi peale, pileteid müüdi ainult sõjaväelastele või komandeeringu spravkaga. No kui rong liikuma hakkas, hüppasime rongi peale. Need olid sellised vagunid, kus vaguni ees- ja tagaküljel väljas oli trepp.

Hüppasime tagatrepile ja siis ronisime katusele või istusime trepil või puhvritel, nii kuidas sai. Jõudsime Sverdlovskisse, sealt pärast mõningaid vahejuhtumeid läksime edasi järgmise rongiga. Istusin siis seal trepi peal, nädal otsa magamata, peast juba ogar ja jäin magama. Rong võttis kurvi, tekkis väike tsentrifugaaljõud ja lendasin kuskile Kama jõe orgu. Teised nägid, et ma kukkusin ja arvasid, et jäin rongi alla. Õhtul ärkasin ja jätkasin siis teekonda üksi. Läksin jälle sama tembuga ühe rongi peale ja sõitsin kuni avastasin, et rong läheb vales suunas, Novosibirskisse. Minu lähedal istusid kotipoisid. Paljude laste vanemad jäid sõjas kadunuks ja lapsi oli kümneid tuhandeid mööda Nõukogude Liidu raudteid liikumas. Kotipoisid olid ohtlikud. Nad nägid, et mul on seljakott ja jälgisid mind. Otsustasin, et kuna liigun niikuinii vales suunas, hüppan sõitvast rongist välja. Ei tea, kust ma seda võtsin, et kui liikuvast rongist hüpata sõidusuunas, on kahjustused väiksemad. Sõrmekondid olid verised, aga midagi ei murdnud. Kõmpisin päev otsa raudteejaama tagasi ja siis läksin õiges suunas Moskvani välja, seal aitas üks noormees tüki leiva eest leida Tallinna poole liikuva rongi.

Sain sõita Kalinini vahejaamani, kus piletita reisijaid oli palju. Trügisin kõigest väest, sain jala juba kuskile trepi peale ja käepidemest kinni, inimesed ei läinud aga enam edasi, rong liikus ja, kurat, ma ei jõudnud end kinni hoida ning kukkusin alla. Üks jalg jäi raudteeroopa peale, libisesin edasi, vaguni ratas lömastas vasaku jala väikesed varbad. Pea oli ka lõhki. Rong peeti kinni ja mind viidi Kalinini haiglasse. Kõige kõvem arst oli sõjaväe velsker, ega seal pikka pidu keegi pidanud, tõmmati rihmadega laua külge kinni ja nii see kirurg seal toimetas. Ma karjusin nagu ratta peal. Praegu ma ei elaks seda üle, ilma igasuguse tuimastuseta võeti jalg maha poolest säärest.

Kuidas te lõpuks Eestisse jõudsite?

Õnneks ei sattunud minu andmed valedesse kätesse. Olin haiglas paar kuud. Seal oli üks õde. Ta uuris, kuhu mind saata. Kodutalu nime teadsin, Eestit ja Otepääd oskasin nimetada. No mingi tembuga õnnestus õel kiri saata ja see jõudiski kasuvanaisa kätte. Ta otsis ühe eestiaegse pangatöötaja, kes oskas vene keelt ja see tuli mulle haiglasse järele.

Kuidas tol vaesel ajal kolmeteistaastane poiss sai hakkama ühe jalaga?

Vanaisa tegi käsitööd ja valmistas mulle põlvetoe. Mängisin koolis rahvaste palli, tegin sporti, minusse suhtuti väga hästi. Hiljem läksime Tartusse proteesitegija juurde, mitu pudelit puskarit kaasas. Tartu arstid tegid mu jalale uue operatsiooni ja pärast seda olen isegi väikeselt trampliinilt hüpanud, maratone sõitnud ja jalgrattaga tuhandeid kilomeetreid vändanud.

Siis tuli mõte minna ehitustehnikumi.

See oli teadlik valik, olin kindel, et tahan saada ehitusinseneriks. 1951. aastal tegin sisseastumiseksamid viite peale, aga komsomolis leiti, et kogu me pere oli kõrilõikajad. Arutasid siis omavahel, lõpuks õppealajuhataja ütles, et olen tema vastutusel vastu võetud, pean olema tubli poiss … Tore rühm oli. Siiamaani käime kursusega iga aasta koos. Tööstus- ja tsiviilehituse alale said ainult parimad vennad. Aasta pärast aga muudeti tehnikumi profiili ja tehti ehitustööstuse tarvis silikaatide tehnoloogia ja keraamikatehnoloogia ning keraamikaseadmete eriala. Valisin siis silikaatide tehnoloogia.

Ja siis tuli Tallinna polütehniline instituut.

Sain tehnikumist vaba diplomi ja astusin ülikooli. Seal hakkas sama jama jälle pihta. Dekaan professor Heinrich Laul võttis mu oma vastutusel sisse ja kuna olin tehnikumi lõpetanud kiitusega, pani mind linnameeste rühma. Linnamehed olid käinud keskkoolis, keskkooli matemaatika ja füüsika olid tugevad. Pidin õppima selle programmi järgi. Teise kursuse lõpus lahendasin kõigile, kel oli probleeme, kõrgema matemaatika ülesandeid.

Ülikoolid olid sel ajal vene ohvitseride koolid, sinna võeti ainult terveid mehi, kes lõpetaksid nooremleitnandina. 1951. aastal võeti esimest korda vastu ka puudega inimesi, saime sõber Märt Vaiguga, kes kandis –4 prille, mõlemad sisse ja lõpetasime kiitusega. Meie rühma võeti üle 30 inimese, arvestusega, et nagunii kukub osa välja. Lõpetas 13. Paljud läksid mujale. Näiteks näitleja Mikk Mikiver, peotantsija Ants Tael, siis Peep Jänes, Jüri Jaama ja Heli Randma (Velbri) läksid arhitektuuri õppima jne.

Milline oli tollane TPI meelsus?

Ehituskonstruktsioonide kateeder oli eriline, täiesti nõukogudevastane, ainult et seal aeti asju targu. Olin juba õppejõud, kui kateedris ei olnud ikka veel ühtegi partei liiget.

Ülikooli lõpetasite kiitusega ja läksite seejärel tööle Tallinna Ehitustrusti.

Kõigepealt said endale koha valida komsomolitegelased, siis viielised. Kõik olid üllatunud, et valisin ehitustrusti, dekaani sekretär ütles, et hullemat kohta pole olemas, seal on ainult vene keel ja sõjaväekord! Aga ma tahtsin näha kogu protsessi algusest peale. Läks natuke aega ja olin juba vahetuse meister. Siis hakati ehitama esimest suurpaneelide tehast, ehitusest peale olin seal. Algul tuli praaki 50%, praod olid sees. Praakisin need välja ja töölised olid vihased, üks oleks mulle noa selga löönud. Edasi sain peatehnoloogiks.

Kuidas praegu neid paneelelamuid vaatate?

See on minu südametunnistusel siiamaani. Eks nüüd vaatan ikka teise pilguga. Vaja oli palju elamispinda, Nov­gorodi oblastist tuli üle 200 000 inimese, neile oli vaja kortereid. Osa inimesi tuli otse raudteejaamast, mõni ei teadnud veel, kuhu ta tööle läheb, aga teadis, kus on ta korter. Et siin kõik toimida saaks, oli nõukogude jõud taga. Puit tuli Karjalast, viimistlusmarmorkillustik Uuralist, tsementi üle kogu Venemaa, teras Ukrainast jne. Tööd tehti kolmes vahetuses. Sageli töötasin kaheni öösel, hommikul jälle vara tööle. Elasin seda väga läbi. Kord oli majas ja direktor võis mittesobiva inimese lahti lasta tunniga. Kokku oli Nõukogude Liidus umbes 400 samalaadset tehast. Tallinna tehast peeti toodangu kvaliteedi poolest Kaunase järel teiseks.

Mida ennustate, kui kaua paneelmajad veel vastu peavad?

Tulevik ei ole midagi lõbusat. Märgatavad kahjustused algavad pärast 40–50 aastat. Betoon oleks võinud olla suurema tihedusega. Loomuliku protsessina toimub betooni karboniseerumine, eriti linnakeskkonnas, on tekkinud külmakahjustused – kõik see mõjutab. Välisseina välisplaadid on suhteliselt nõrgalt läbi soojustuse ühendatud sisemise kandva plaadiga. Aga ega seda tüüpi paneelmaja ei pruugi variseda ka siis, kui kõik välisseinad peale otsaseinte välja kukuvad. Ohtlikud on kahjustustega rõdud, varikatused, lodžad. Vastavalt kirjanduses toodud andmetele püsib monteeritavatest elementidest maja koos umbes 120 aastat – see on nn keskmistatud kasutusiga –, aga pelgalt vare, mis seisab püsti. Paneelide sidemed roostetavad, aga kui perioodiliselt remonditakse, on 80 aastat OK, edasi läheb remont juba kalliks.

Mis oleks lahendus?

Minu ettepanek on lammutada jupi kaupa üks vanem viiekorruseline paneel­elamu ja uurida täpselt, mis seal sees toimub. Sel teemal saaks teha paar doktoritööd ja saaksime teada, mis meid ees ootab. Seda oleks ka maailmas huvitav teada. Igal juhul tuleks planeerida, millal hakatakse vanemaid maju asendama. Arvestada tuleb, et neid tehti 30 aastat kolmes vahetuses ja materjali oli navalom. 30–50 aasta pärast on need kõik üsna läbi ja oleme lõhkise küna otsas – mäed on lagunevaid maju täis, kõik hakkavad riburada kriitilisse seisu jõudma. Omaette küsimus, millised on inimeste nõudmised ja vajadused kiiresti arenevas maailmas pärast järgnevat poolt sajandit.

Millal teid rippkonstruktsioonid ja koorikud hakkasid huvitama?

1967. aastal sai minust TPI ehituskonstruktsioonide eriala aspirant, valisin koorikute ja rippkonstruktsioonide teooria. Töötasime ka eksperimentaalselt suurte mudelitega. Teraskontuuri vahele olid riputatud trossid, mille peale riputasime omakorda tohutu koormuse, et mõõta deformatsioone, sisejõudusid. Kui üks tross oleks purunenud, oleksin seal all hakitud. Üks mu Moskva sõber sai mudeli all surma.

Kui palju te oma kandidaaditöös ja hiljem Soome doktoritöös uuritut kasutada olete saanud?

Päris palju. EKE Projekti ajal seitsmekümnendatel hakkasime tegema puitkoorikuid, mudelkonstruktsioone katsetasime TPIs. Eestis on üle 30 puit­koorik-katuse. Üks ilus objekt on Essu mõisa saal, lisaks Tartu jahimeeste klubi ja erakordne Tartu laululava. Mitte keegi ei ole maailmas sellist konstruktsiooni teinud! Tallinna laululaval on tugevad külgtoed, aga seal ei ole. Tallinna laululava on jälle ses mõttes eriline, et esikaar ripub.

Üliõpilastega uurisime mudelkatsete abil nii rippkatuste ja puitkoorikute kui ka telkkatuste toimimist. Mudelikatsetega näeb, kas loodus on sama meelt, nagu teoreetiliselt sai mõeldud. Eriti huvitavat infot saab konstruktsiooni koormamisel purunemiseni. Siis on näha, millised on selle lahenduse kõige nõrgemad kohad.

Tartu laululava valmis 1994. aastal, selle kõlaekraani konstruktsioon seisaks nagu õhus.

Tartu lauluava on ainulaadne. Professor Valdek Kulbach tuli välja ideega rajada laulukaare akustiline ekraan vabalt deformeeruva kontuuriga hüperboolse paraboloidina. Olin kaasautor. Laululava arhitekt on Roman Smuškin. Kui Tallinna laululaval on kompenseeriv süsteem, s.t kui väliskoormus kasvab, siis jäigastustrosside surve kandetrossidele väheneb, aga kogu süsteemi jäikus väheneb, siis Tartus on vastupidi – väliskoormuse kasvades jäigastustrosside pinge (eelpingestusjõud) ja sellega kogu süsteemi jäikus kasvab. Konstrueerisime komplekskonstruktsioonis rippkatus-puitkooriku. Tegime mudelkatsetusi, sest meil ei olnud varasemaid kogemusi, selleks tööks vajalikke programme ega ka vastava võimsusega arvuteid. Arvutused tehti Kulbachi teooria kohaselt. Kui esikaare alt hakati eemaldama montaažitugesid, olin Kulbachi kõrval kaare peal, nagu vanasti, kus sillaprojekteerija pidi esimesel koormamisel olema silla all. Olukord läks kõhedaks, sest geodeet, kes jälgis tugimastide mahavõtmist teodoliidiga, teatas, et kaar muudkui vajub: 15 sentimeetrit, 20 sentimeetrit … Ütlesin, et asi on metsas. Siis oli tükk aega vaikus, kuni teodoliidimees teatas, et vabandan, kuuma ilmaga on vist teodoliidi visiirkiir kõveraks läinud, tegelikult on vajumine ainult neli sentimeetrit.

Üks võimsamaid ehitisi, millega aastaid vaeva nägite, on oma aja betoonkonstruktsiooni suursaavutus – vesilennukite angaar, praegune meremuuseum. Selle taastamise kohta võib vist öelda – tõeline ime.

Olin koos noore kolleegi Heiki Ontoniga selle hoone tehnilist seisundit uurinud juba üle kümne aasta. Angaarid olid pikalt Nõukogude sõjaväe käes ja üsna lootusetus seisus. Meil ei olnud selle hoone algset, Taani firma Christiani & Nielseni tehtud projekti, osa arvutusi ja ka konstruktsiooni lahendusi leidis arhitektuuriajaloolane Oliver Orro Tartu ajalooarhiivist alles pärast ehituse lõppu. Nägin kohe, et konstruktor oli arvutanud selle objekti kuplite osa membraan­teooria järgi. Heiki Onton arvutas muidugi kõik läbi lõplike elementide meetodi abil. Kogu koorikute pind ja postid olid väga paljudeks elementideks jagatud. Kui ühe kombinatsiooni arvutus või ühe koormusetapi tulemused välja trükkida, oleks see umbes 700 lehekülge. Me ei trükkinud seda iial välja. Vaatasime pingestatud piirkondade numbrite järgi välja keerulisemad kohad, millega tegeleda. Tööd algasid 2010. aastal.

Ootamatuid olukordi tekkis palju?

Nii kui kuskilt midagi lahti võtsid, nii probleemid kuhjusid. Isegi sümmeetrilised lahendused ühel ja teisel pool hoonet olid konstruktsioonilt erinevad. Koorik pudenes, mõnes kohas olid augud, keskmine koorik oli seitsme meetri ulatuses sisse murdunud. Üks hommik lähen sinna, kurat, ehitaja on kaevanud nurgatornide alt maapinna lahti. Nurgatornid on ülitähtsad! Kaared seisavad ainult tõmbide abil ja tõmbid olid täiesti läbi. Aga kui tõmbid ei tööta, siis on vähemalt kaks nurgatorni, mis töötavad nagu laululava kontraforsid, kannavad kaarte horisontaalsurve vundamendile. Aga kontraforss saab töötada vaid siis, kui nurk on tugevalt toetatud. Sealt aga viidi läbi üks jäme toru ja nad võtsid tornide alt kõik lahti! Siis läks aplaavaks: killustik, tsement, kiirelt tuli maapind tihendada! Siiamaani, kui käin seal, vaatan, kas nurgatornide juures on pragusid. Nüüd olen vähem käinud, üksvahe käisin iga päev, uurisime binokliga. Tänaseks olen rahunenud, aga nüüd on mul teine objekt, annaks jumal …

Mis see on?

Keerulisemat objekti olla ei saa, Eesti keerukaim rippkonstruktsioon – Tallinna laululava. Kogu eesti rahvas hoiab sellel objektil silma peal. Mõned kolleegid helistasid, et teil kukub see kaar lahtivõtmisel alla. Mina ütlen, et ei kuku.

Tänapäeval on olemas nii võimsaid arvutusprogramme, et annad ette raudbetoonraami ja ta paneb armatuurigi ise sisse. Aga kui sajaprotsendiliselt usud arvutit, siis võivad tekkida suured vead. Eriti kui on tegemist vana hoonega, on keeruline anda arvutile algandmeid. Seal on kümneid tuhandeid kohti, mis võivad saada saatuslikuks. Vaatamata parimatele programmidele peab tulemusi alati lihtsate valemitega kontrollima.

Mis on laululava juures kõige suuremad probleemid?

Avastasime, et raudbetoonkaarel on ka tagumise fassaadi poolsel küljel korrosioonikahjustused, vead, mida me ei teadnud enne ehituse alustamist. Laulu­lava trossid on kahe kaare vahele tõmmatud nagu võrk, kus kandvad trossid on ülevalt alla. Teine kiht trosse jäigastab ja pingestab, seal on kuni 30 tonni trossi sisejõudu sikutatud kaare peale. Keegi ei teadnud, mis seisus need trossid on. Helistasin Venemaa tehasesse, kus need on tehtud: meil on siin 60 aastat vanad trossid, mis nendega teha? Nad vastasid, et meil üle 40 aasta kogemust ei ole ja garantiiaeg on 20 aastat. Võtsime siis ühe kandetrossi konstruktsioonist välja ja asendasime uuega. Tõime trossi tehnikaülikooli ja lõikasime juppideks. Sisekeskkond oli suhteliselt õline, rooste oli üsna pinnapealne, ei olnud sügavale jõudnud. Otsustasime, et kestavad veel, vajalik on teha pinnapealne korrosioonikaitse. Liivapritsiga puhastati trossid ära, nii et läikisid. Hea kui 25 aastat veel vastu peavad, korraliku hoolduse puhul enamgi. Kõik peab valmis saama kuu aja pärast. Ega öösel väga rahulik uni ei ole.

Milline on olnud teie läbisaamine arhitektidega?

Inseneri töö on konstruktsioon, aga kui tahta väga head asja teha, siis see sünnib ikka arhitektiga koos. EKE Projekt oli suur instituut, seal töötas ligi 1000 projekteerijat, sealhulgas umbes 30 noort arhitekti. Tuli arhitektil mingi keerukam idee, siis osakonna konstruktorid hakkasid vahel vastu, aga kui vähegi sain, aitasin alati. Oli ka olukordi, kus arhitekti ideed ei saanud mõistliku konstruktsiooniga kandma panna.

Arhitektide seas on pahameelt tekitanud tehnikaülikoolis arhitektuuriõppe avamine: arhitekte koolitatakse liiga palju ja turg on rikutud.

Ma olen arhitektide õpet tehnikaülikoolis toetanud. Kui TPI alustas, oli arhitektuuriõpe siin. Et kunstiinstituudil oleks piisavalt ülikooli mõõtu, viidi arhitektuur ERKIsse. Tegin ettekandeid Ameerika ülikoolides, kus õpetatakse nii konstruktoreid kui ka arhitekte. See arhitekt, kes sealt tuleb, on üldiselt väga kõrge tasemega. Õpe kestab koos vahepealse praktikaga kusagil kümme aastat. Talle õpetatakse konstruktsiooni, ehitus­ökonoomikat ja lõpuks kogu ehitust juhibki arhitekt. Meil on läinud arhitektuur liiga kunsti suunda. Ma ei ütle, et see halb on, EKAs on arhitektuuri­õpe väga heal tasemel, aga arhitektid võiksid aasta õppida tehnikaülikoolis ning ehitusinsenerid võiksid saada rohkem arhitektuuriaineid. Pean ise ka loenguid EKA restaureerimiskoolis, mul on suhted EKAga väga head.

Kui insenerid leiavad, et arhitektid peaksid rohkem inseneriaineid valdama, siis arhitektid kurdavad, et on raske leida loomingulisi konstruktoreid, kelle kirg oleks keeruliste probleemide lahendamine.

Need, kes minuga koos lõpetasid, olid tugevad konstruktorid, Laulu kateeder oli tehnikaülikoolis kõige kõrgemalt hinnatud. Naersime, et meil ei saa ilma teaduskraadita isegi kateedri koristajaks. Praegu on üksikuid väga häid magistritöid. Neid, kes lahendavad iga ülesannet ja julgevad riskida, pole, jah, palju jäänud. Praegu valib noorsugu, lumehelbekesed, üldse pigem pehmemaid erialasid. Esimene küsimus on alati palga suurus. Meil on ka seda seltskonda, kes ei suuda keskkooli tasemel füüsikaeksamitki ära teha. Konstruktsiooni õppejõud peavad tegelema kõige lihtsamate mehaanika-asjade korduva seletamisega. Mõni ei oska lugedagi. Kui on pikem lõik, kaob mõte ära. Kirjutatakse nutitelefonis üksikuid lauseid, pikema tekstiga ei saada enam hakkama. Olen vahel soovitanud mõnel tudengil teine eriala valida. Jumal tänatud, et meil õnnestus inseneriõpe hoida viieaastasena. Sellega oli kõva raginat. Mida teha inseneri bakalaureuse diplomiga? Poolharitud noor inimene läheb insenerina tööle?

Vaatame tulevikku. Kuidas vaatate tänapäeva energiasäästlikku suunda ja puidust kõrghoonete kavandamist?

Halvasti ei vaata. Eestimaal on metsavaru piisavalt. Minge Tallinna spordihalli, seal on suured puidust kandesüsteemid, seal on hea olla. Meil on nüüd olemas ka selline tehnoloogia nagu ristkihtliimpuit, selle konstruktsiooni parim tundja on minu doktorant Eero Tuhkanen. Kui ma veel noorem oleks ja maja oleks vaja, siis telliksin freesitud palkidest maja. Aga minu aeg saab ümber. Näe, ehitusinseneride liit andis mulle veel aasta ehitusinseneri tiitli.

Üks väga isiklik küsimus veel: milline on ühe kahe jalaga maa peal oleva inseneri suhe jumalaga?

Jõulude ajal olen lapsest saati ikka kirikus käinud, olen selline keskmine eesti luterlane. Aga usun kosmosesse.