Intiimne ja avalik

Willemijn Wilms Floet: „Tiheasustusega linnades on siseõu rohelist ja tervislikku elustiili toetav inimmõõtmeline avalik ruum.“

HELIN KULDKEPP, DARINA NOSSOVA

Delfti tehnikaülikooli arhitektuuriteaduskonna aseprofessor Willemijn Wilms Floet on akadeemilisele tööle pühendunud arhitekt ja hofje-ekspert. Hoonetest ja rohelisest siseõuest koosnev hofje on Hollandis populaarne juba keskajast. Sügisel tutvustas Floet kunstiakadeemias peetud loengul seda linnaehituslikku nähtust lähemalt.

Rääkisime Willemijn Floetiga hofje’test ja nüüdse arhitektuuri kitsaskohtadest. Tundsime huvi, kas nii pika ajalooga linnaehitusliku võttega saaks parandada XXI sajandi linnade elukvaliteeti ning uurisime mõningaid näiteid tema raamatust „Linnaoaasid“ („Urban Oases“).

Mis on õigupoolest hofje ja milline koht on sel Hollandi arhitektuuriloos? Mida on sellest õppida praegustel arhitektidel?

Ümber siseõue ehitatud ühekorruseline hoonetüüp ehk hofje ehitati enamasti vaestele inimestele. Majade uksed on siseõue poole, suletud tagakülg kavandati tänava äärde. Ühiskonna nõrgemate toetamiseks rajatud hofje’d pole erilised ainult hoonetüübi mõttes, rõhutada tuleb ka nende ehitamise sotsiaalset mõõdet. Need rajati eraisikute heategevusena eakatele, kellel polnud sissetulekut. See ei olnud riigi või linna algatus. Varaseim seniajani säilinud näide on pärit aastast 1395, mil riiki tänapäevases tähenduses ju ei olnudki. Praegu vastutavad sotsiaalse toe eest riik ja omavalitsus koos erasektoriga, toona oli see kiriku, linnavalitsuse, eliidi või gildide asi. Hofje’d ehitati eakate tasuta eluasemeks, kuid asutajad soovisid jätta linna ka oma jälje: nende rajamine määrati ära testamendiga ja see on siiani hoonete haldamise peamine alusdokument. Kui hofje’s tehakse muudatusi, siis viidatakse alati asutaja algsele soovile.

Tänapäeval on hofje’tega seotud kolm teemat. See on ennekõike sotsiaalne ettevõtmine: algselt sai seal elada tasuta, tänapäeval makstakse minimaalset üüri. Teiseks on hofje puhul põhjust rääkida elamisväärsest linnaelust, mis on mulle arhitektina kõige olulisem. Hofje on kaunis, vaikne linna peidetud roheline oaas, mis on üldjuhul kõigile avatud. Roheliste siseõuede ehk väikeses ja intiimses mõõtkavas avaliku ruumi tõttu on linn inimmõõtmeline mõnus paik. Kolmas teemade ring keerleb arhitektuuri ümber. Hofje’te 600 aastat kestnud traditsioonis ei kajastu ainult arhitektuuri areng, vaid ka muutunud sotsiaalsed suhted ja kultuuriväärtused. Hoonesse sissepääsus, hoovi kujunduses ja majade kompositsioonis peegeldub elanike omavaheline läbisaamine ja mõtteviis.

Kui hofje’te kavandamisel hakati kaasama tuntud arhitekte – sagedamini tuli seda ette XVII ja XVIII sajandil –, omandas ansambel monumentaalse ilme. Uutes hofje’tes on tavaliselt arhetüüp ja nüüdisaja nõuded omavahel dialoogis.

Kas hofje on üldiselt kohaldatav hoonetüüp või sobib see vaid Hollandisse? Kas maailmast leiab veel sellesarnaseid näiteid?

Hofje’ks võib pidada kõiki siseõuesid ja neid leidub kõikjal. Igas kultuuris on sel oma vorm. Näiteks Itaalias on igal perel omaette siseõu. Hiinas on hutong’id tänava ääres asuva ühiskasutatavate pesemisvõimaluste ja individuaalelamutega. Elamuid on aja jooksul laiendatud, nii et tänapäeval need tüüpilisi siseõuesid ei moodusta, kuid nende struktuur on alles. Mulle meeldib ka caravanserai, sisehoovi ümber rajatud ööbimiskoht ränduritele. Neid ehitati kaubateede äärde Süüriast kuni Hispaaniani. Siseõuesid võib leida kõikjalt, näiteks han Türgis või corral Hispaanias. Sellistel kvartalitel on enamasti kindel struktuur: hoonete alumisel korrusel on kaubanduse, hobuste või kaamelite tallid ning ülemisel korrusel kaupmeestele mõeldud majutusruumid.

Ühe näite leiab ka Budapestist: XIX sajandil ehitati kvartaleid, mille siseõu oli jaotatud omakorda osadeks koos eraldi siseõuega. Algselt olid tänaval ja kvartali tagaosas väravad, nii sai kulgeda kvartalist kvartalisse tänavale minemata ja tekkis poolavalik tänavate võrgustik. Tänapäeval pole hoovides enam töökodasid, seal pargitakse autosid või pole üldse midagi, isegi puid mitte. Hoovid on muutunud aina suletumaks. Sellest on kahju. Seega, jah, igas kultuuris on oma eripäraga siseõu.

Hollandi arhitektuur soodustab naabritega suhtlemist. Eesti kultuuris eeldatakse, et naabrite vahele tuleb jätta õhku, ühist ruumi peaks olema vähem, seda peljatakse. Kas hofje avatud iseloom julgustab ka elanikke omavahel suhtlema? Kas Hollandi linnadele omast hoonestustüüpi saab siin lihtsalt kopeerida?

Hofje koosneb eraldi elamutest igal elanikul on siiski oma eluruumid, oma kodu, mida ta kellegagi jagama ei pea. Ühised on sissepääs, siseõu, aed. Varem olid ühised ka veevõtukohad ja tualetid. Tänapäeval on igaühel oma vannituba ja majas elatakse üksi. Kollektiivi kuulumise kohustust pole. Ma ei arva, et see elamutüüp oleks sõna otseses mõttes nii avatud.

Arvan, et eestlastel on hofje’test õppida, kuidas koduümbrusesse rohelust tuua. Olen siin näinud palju väga kehvas seisus krunte: ainult korterelamu ja siis asfalt. Hofje majad on väikesed (ainult 17–25 ruutmeetrit), kuid siseõu on justkui osa isiklikust ruumist. Väike maja on osa suuremast keskkonnast, mis tundub privaatsena. Selle pealt on hea õppida projekteerima ühisruume, sest see ruum on privaatne ja ühtlasi avalik.

Mainisid, et hofje’id rajasid eraisikud, mitte riik või omavalitsus. Kas riik või omavalitsus võinuks rajada teistsugused sotsiaalelamud?

Hofje’tel on seljataga 600 aastat ajalugu, seega on paljud asjad aja jooksul muutunud. Enne 1560. aastat ehitatud hofje’d on väga huvitavad. Sel ajal öeldi lahti katoliku kirikust ja protestandid ning riik võtsid kõik oma kontrolli alla, kaasa arvatud hofje’te valitsemise. Algselt haldas neid katoliku organisatsioon ja need anti mõnikord linnale üle. Asutajad määrasid alati haldamise juhuks, kui regendid surid või lahkusid ning täpsustasid, kuidas neid asendada. Mõned nimetasid haldajaks kiriku, teised notari. Reformatsiooniga muutus palju ja mõned hofje’d läksid linna kontrolli alla. Selle mõju võib näha praegugi.

Proveniershofi (rajatud 1707) ei rajatud näiteks heategevuse korras. Linn ehitas selle hotelliks 1681. aastal mungakloostri varemetele. Hiljem otsustati see ümber kujundada eakate eluasemeks ja ehitati siseosa. Koridorid ja portikused ühendasid tänava ja hofje. Kui hofje XX sajandil moderniseeriti, ehitati koridoridesse tualetid, mistõttu osa elanikest ei saanud enam astuda majast otse tänavale. Kui algselt üüriti välja nelja väikest korterit ja pööningut, siis nüüd oli need ühendatud üheks korteriks. See muutis Proveniershofi õhkkonna täielikult.

1980. aastatest peale on osa eraisikute omanduses kvartaleist märkimisväärselt muutunud. Kui renoveerimist toetas riik või omavalitsus, tohtis elanikelt küsida vaid sotsiaalüüri. Hiljuti muudeti sotsiaalüüri süsteemi: kultuuripärandiks tunnistatud hoones elamise eest tuleb maksta rohkem. Kuigi mõnedes hofje’tes küsitakse endiselt tasu, siis teistes tuleb maksta turuhinda ning tulu kasutatakse kultuuripärandi säilitamiseks.

Kas uus üürimaksmise kord töötab hofje’te algideele vastu? Rajati need ju heategevuslikel eesmärkidel.

Hofje oli ja on tänapäevani populaarne üheskoos elamise põhimõtte tõttu. On arendajaid, kes katsuvad kombineerida väiksed sotsiaalmajad luksuslikumate elumajadega, kuid seal elamist saab endale siiski lubada keskklass. Hofje’d on üks viis elukvaliteeti tõsta. Näitena saab tuua Groningeni Paddepoeli modernistliku kauni sisealaga elurajooni. Seda piirkonda peeti anonüümseks ning selle parandamiseks, mitmekesistamiseks ja inimeste kokkutoomiseks tuli arhitektil mõte luua piirkonna siseala. Nüüd on olukord selline, et elanikud saavad tiigil oma paatidega sõitmas käia. Kuna pargilaadne ala on avatud kõigile, käivad naabruskonna elanikud seal koeri jalutamas, lapsed mängimas ja ujumas.

Välja võib tuua ka Le Medi siseõue Rotterdamis. See ehitati linnaossa, kus elab palju puudust kannatavaid elanikke ja sisserändajaid. Üks sisserännanu täheldas, et kõik, kel on hakanud elus pisut paremini minema, kolivad sealt ära. Ta pakkus välja rajada sinna oma päritolupiirkonna kultuuriruumi sugemetega siseõu. Valmis saanud lahendus meenutab Medina siseõuesid.

Siseõued suurendavad niigi kalli kinnisvara väärtust, kuid need pole avatud kõigile linlastele. Kuivõrd saab ruumikujundusvõtetega määrata, kes on oodatud, keda aga soovitakse eemal hoida?

Hollandi siseõued pole kunagi olnud mõeldud vaid elanikele. Olen siiski näinud, et moodsad siseõued on kujundatud nii, et võõras tunneb end seal ebamugavalt. Ühel väga ilusal hofje’l Haarlemis on eesaed, mis on piiratud aiaga, nii et see näeb välja nagu eramaa. See on ilus vaadata, nii et mõeldud vaatamiseks siiski kõigile.

Veel üks näide, samuti Haarlemis, on U-kujuline Hofje van Oorschot, mille siseõue väravast saab tänavale. See värav näeb välja nagu peamine sissepääs, kuid sealt käiakse ainult matuste ja pidulike sündmuste ajal. Aia kõrval on neli ust: kolm on butafooria ja ainult ühest saab hofje’sse. Võiks arvata, et ruum värava taga on avatud vaid valitud seltskonnale, kuid see pole nii. Tavaliselt on kõik seal teretulnud.

Milline on hofje’te ja siseõuede tulevik?

Ajalugu on näidanud, et siseõuesid on rajatud kogu aeg. Ka modernistlikke asumeid kavandati nii, et hoonete vahele tekkis ikkagi suletum ruum, mida võib pidada siseõueks. Tänapäeval on muidugi oluline ka taskukohase eluaseme pakkumine, kuid kõige olulisem on see, et hofje’d kujutavad endast tiheasustusega linnades inimmõõtmelist avalikku ruumi. Need toetavad rohelist ja tervislikku elustiili. Praegu saavad mõnedest tööstussadamatest Hollandis äri- ja elamualad. Arvan, et hofje võib anda linnaehituslikku inspiratsiooni, kuidas luua keskkond, kus saab korraks linnakärast ja tihedalt hooneid täis pikitud linnast eemale, rohelusse astuda.

Willemijn Wilms Floeti raamatu „Urban Oasis“ saab tasuta alla laadida https://books.open.tudelft.nl/home/catalog/book/20