„Jalakäija väärliiklemine võib maksta korraliku autosõitja elu“

Kui mootorsõidukid olid paarkümmend aastat teedel juba sõitnud, võeti kasutusele õpetuslikud liiklusteemalised artiklid ja viktoriinid.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

XX sajandi keskel avaldati ajaleheveergudel arutelusid liikluskultuurist ning mõneti võib seda mõttevahetust nimetada ka jalakäijate ja autojuhtide vastastikuseks jagelemiseks. Ka aastail 1920–1930 ilmus ajakirjanduses artikleid kehvast liikluskultuurist, aga toonastest väljaannetest kajas läbi optimistlik soov eri liiklejatüüpide reguleerimiseks ning mootorsõidukite uudsuse tõttu loodeti, et liikluseeskirja loomisega on võimalik luua toimiv ja turvaline liiklussüsteem. Kui mootorsõidukid olid paarkümmend aastat teedel juba sõitnud ning oli näha, et liikluseeskiri ei takista liiklusõnnetuste toimumist, võeti kasutusele lisameetmed, milleks olid õpetuslikud liiklusteemalised artiklid ja viktoriinid.

Jalakäija soovib teed ületada

Pealkirjas toodud isevärki lause võib leida 1940. aastal Päevalehes ilmunud artiklist „Kiirus, hooletus, hajameelsus, vastutustundetus“,1 kus lahatakse mootorsõidukijuhtide ja jalakäijate omavahelist vastutuse jagamist. Kes vastutab liigeldes ohutuse eest: kas jalakäija või autojuht? Artiklis kirjutatakse, et sõidukid on liikluses tunneteta tegurid, kuid inimestel on tunded, nad lähevad närvi ning liikluses käivad närviliste olukordadega kaasas õnnetused. Põhimõte, et kõik liiklejad vastutavad selle eest, et nende käitumine ei põhjustaks õnnetusi, on täiesti õige, kuid see, kuidas suhtutakse jalakäijate ja autojuhtide omavahelisse hierarhiasse, on tänapäeva seisukohast veidralt nihkes.

Üks esimesi miilitsaid Tallinnas liiklust reguleerimas. 1940, foto autor N. M. Petrov.

Tolles 1940. aasta Päevalehe artiklis osutatakse asjaolule, et kuna mootorsõidukite arv kasvab aastas keskeltläbi tuhande võrra, siis kasvavad ka nõudmised teede korrashoiule. 1940. aastaks oli Eestis registreeritud ligi 10 000 mootorsõidukit ja see tähendab, et iga 123 elaniku kohta oli üks auto või mootorratas.2 (Kiire võrdlus tänapäevaga: 2020. aasta seisuga oli Eestis registreeritud 808 689 sõiduautot, mis tähendab, et iga teise elaniku kohta on üks auto.3 Praegune statistika ei võtta arvesse mootorrattaid, neid oli eelmise aasta lõpuks registreeritud 38 707.)4

Samal aastal ilmub Päevalehes ka lühike artikkel pealkirjaga „Auto ja jalakäija“, kus manitsetakse jalgsi liiklejaid viisakusele.5 Loo sõnum on küll õige: viisakust pole kunagi liikluses üleliia, kuid autor jõuab selle järelduse juurde nii, et näitab autojuhte kui kannatajaid, kes peavad jalakäijad üle tee laskma, ning kui neid on palju, siis autojuhid kannatavad. Autor kirjutab: „Kuid autojuhil võib lõpuks lõppeda ka kannatus, kui jalakäijate-vooril ei tulegi otsa ja ikka leidub uusi inimesi, kes püüavad auto eest mööda hüpata. Ja nii pärast piinarikast asjatut ning ebaõiglast ootamist alustab ta tee murdmist läbi jalakäijate-aheliku, ehkki see on talle vastumeelt.“ Esiti tekkis artiklit lugedes kahtlus, ega see ei kuulu huumorinurka, sest tänapäeval on kummastav lugeda sellest, kuidas jalakäijate üle tee laskmine on autojuhile ebaõiglane ja tüütu kohustus.

Mure ülekäiguradade reguleerimisega on aga pikaajaline probleem, sest näiteks ka 1975. aastal ilmub uudis täiendatud liikluseeskirjast, mille kohaselt peab autojuht reguleerimata ülekäigurajal kas hoo maha võtma või peatuma, kui jalakäija soovib teed ületada.6 See artikkel on kirjutatud kuivemas stiilis ega sea kumbagi osapoolt kannataja rolli. Lõpus sedastab autor lakooniliselt, et liikluses ohutuse tagamine on nii sõidukijuhi kui ka jalakäija kohustus. Sõnum mõlema ühisest kohustusest tagada liikluses turvalisus on üks liiklusalaste artiklite enamlevinud rõhuasetustest. Tänapäeval asendavad toonaseid artikleid arvukad teavituskampaaniad, mille abil üritatakse suurendada inimeste teadlikkust mingist probleemist.

Kui jood, ära juhi

Läbiv probleem liikluses on joobes autojuhid. See mure pole kuhugi kadunud – tasub vaid meenutada maanteeameti paari aasta tagust ulatuslikku kampaaniat „Kui jood, ära juhi“. 1958. aastal ajalehes Kaevur ilmunud uudise põhjal võib arvata, et olukord oli ka siis nigel: „Tihtipeale juhtub, et vastutavad isikud mitte ainult ei takista joobnud juhtidel teele sõitmist, vaid isegi joovad koos nendega.“7 Uudises tehakse juttu ühest sellisest intsidendist, kus tööajal jõid nii autojuht kui ka mehaanikainsener ning mõlemad said karistada, kui juht purjus peaga autorooli oli istunud. Esimene sai rahatrahvi ning autojuhil võeti neljaks kuuks juhiluba. See on huvitav olukord, sest mõlema osalise karistamine osutab sellele, et kõrvalseisja peaks takistama joobes juhti sõitmast, ning kui ta ei sekku, järgneb trahv. Ka siin on paralleel nüüdisajaga, näiteks korraldas maanteeamet aastatel 2014–2015 kampaania „Sõber ei lase purjus sõpra rooli“, millega tõstatati kohustuse ja vastutuse küsimus. Kuidas takistada purjus sõpra rooli istumast, ei pruugi olla lihtne, sest joobnu ohjeldamine võib juhi takistajale üle jõu käia. Loomulikult ei tähenda see, et ei peaks pingutama selle nimel, et igal võimalikul moel vähendada roolijoodikute põhjustatud õnnetuste arvu.

Pärast teavituskampaaniat esitas justiitsministeerium 2016. aastal eelnõu, mille järgi oleks ka joobes autojuhiga kaasasõitmine karistatav.8 Ajakirjanduses jäi tagasivaade tegemata – Nõukogude ajal oli selline trahvimise võimalus olemas, kuid kui palju oli sellest reaalselt abi? Kui teavituskampaaniad ei anna tulemust ja appi tuleb võtta trahvid, siis saadab see sõnumi, et olukord on sedavõrd käest ära, et tarvitusele tuleb võtta karistusmeetmed.

Appi tuleb viktoriin

1961. aastal ilmub optimismist pakatav artikkel „Kaotame liiklusõnnetused“, kus kirjutatakse nii probleemidest liikluses kui ka võimalikest lahendustest, mille hulka kuuluvad liiklusalane teavitustöö ja kontrollimeetmete rakendamine.9 Kui teavituskampaaniad on teada-tuntud vahend probleemidele tähelepanu juhtimiseks, siis ühe huvitava leiuna hakkasid alates 1950. aastatest silma liiklusteemalised viktoriinid. Otsisõna „liiklusviktoriin“ annab arhiivilehel dea.digar 107 vastet. Viktoriinid ilmusid näiteks väljaannetes Ühistöö, Võitlev Sõna, Raadioleht ja Säde, kuid kõik ei ole otseselt ajalehtede-ajakirjade endi viktoriinid, vaid kajastati näiteks ka koolides toimunud liiklusviktoriine. Eriti paistab silma Raadiolehe toimetus, kes korraldas mitmest voorust koosnevaid turniire, kus küsimuste hulka kuulusid nii lihtsamad valikvastustega küsimused kui ka liiklusskeemidega peamurdmisharjutused. Skeemidega küsimused puudutasid näiteks eesõigust ehk kes peab kellele teed andma.10 Üks kõige põnevamaid Raadiolehe viktoriine oli 1967. aastal, mil turniir kestis viis kuud, kokku oli osalejaid 3000 ning parimatest parimatega tehti ka väiksed intervjuud. Auhindade hulka kuulusid kaks käekella, fotoaparaat ja jahipüss. 1967. aastal pärjati loorberitega taksojuht, kes oli kümme aastat jutti osalenud Raadiolehe liiklusviktoriinides; autojuht, kes õppis mehaanikainseneriks; jurist, kel endal sõiduvahendit ei olnud ning üks naisosaleja, kes pidas Tartu aparaaditehases konstruktori ametit. Kui enamiku osalejate tagasisidest peegeldus rõõm uutest teadmistest ja avaramast liiklusalasest silmaringist, siis Vilma Virkmaa on vastanud küsimusele, kui palju ta vabal ajal liiklusprobleemide uurimisele aega pühendas, nii: „Olen paralleelselt Raadiolehe liiklusviktoriinis ja „Stopp-67“ võistlusel Tartu võistkonna koosseisus. Aega on see röövinud küllaltki palju. Ega muidu abikaasa ähvarda kodustest ülesannetest „lahtilaskmisega.““11 Nii palju siis 1960. aastate soorollidest ühes lauses koos. Seda vastust lugedes kangastus silme ees kaks maali näituselt „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“, kus on eksponeeritud kaks XVI sajandi soorolle illustreerivat Pieter Pieterszi maali: „Haspeldaja (soss-sepp)“ ja „Tangude kokkulugeja (ihnuskoi)“. Ühel maalil kujutatakse elust räsitud meest haspeldamas ning teisel tangusid kokku lugemas, et kontrollida, kas perenaisel on majapidamises kõik korras. Võib küll arvata, et hüpe XVI sajandist 1960. aastatesse oli võrdõiguslikkuse seisukohast hiiglasuur, kuid võib-olla olid kujutelmad ideaalsest peremehest ja perenaisest liiga visad püsima. Ajas on püsinud ka liiklusprobleemid, millega tegeletakse tänapäevani. Üllataval kombel ei käinud nõukogudeaegsest ajakirjandusest läbi jalgratturite teema, mis olid XX sajandi alguses aktuaalne nii teede kui ka liikluskorralduse seisukohalt. Kui vaadata praegust jalgrattateede seisu, siis midagi on vahepeal taas viltu läinud ja sellest annab aimu 1990. aastate ajakirjandus, mida käsitlen järgmises artiklis.

Liiklus Pirita teel. 1954, foto autor Boris Murd.

2 × Rahvusarhiiv

Räpina Aiandustehnikumi õpilased Ago Soasepp, Ülo Seiler, Urmo Markus ja Jaak Aas amatöörautojuhi kursustel liiklust õppimas. 1960, foto autor G. Paas.

Võrumaa Muuseum

Artikkel on autoril teine osa kolmeosalisest seeriast, kus käsitletakse tänava ja sellesse suhtumise muutust läbi aja. Esimene osa „Tänavaruum kui hoiakute võitlustander“ ilmus Sirbis 5. XI 2021.

1 Kiirus, hooletus, hajameelsus, vastutustundetus. – Päewaleht 9. VI 1940.

2 Kümme tuhat mootorsõidukit. – Päewaleht 9. VI 1940.

3 Rita Raudjärv, Taasiseseisvunud Eestit iseloomustab autostumine ja mootorrataste suur levik. – Statistikaamet 2. VIII 2021.

https://www.stat.ee/et/uudised/taasiseseisvunud-eestit-iseloomustab-autostumine-ja-mootorrataste-suur-levik

4 Samas.

5 Auto ja jalakäija. – Päewaleht nr 104, 19. IV 1940.

6 Juhi ja jalakäija vahekorrast. – Rapla maakonna ajaleht Ühistöö nr 98, 19. VIII 1975.

7 Joomine põhjustab autoõnnetusi. – Eestimaa Kommunistliku Partei Kohtla-Järve Linnakomitee ja Kohtla-Järve Linna TSN häälekandja Kaevur nr 65, 5. V 1958.

8 Andres Einmann, Joobes juhi autosse istunud kaasreisijat ootab tulevikus rahatrahv. – Postimees 21. VI 2016.

9 Lepik, Kalju. Kaotame liiklusõnnetused. – Postimees 27. V 1961.

10 Liiklusviktoriin 1969. – Raadioleht 14. VII 1969.

11 Rohkem kui viis kuud kestnud liiklusviktoriin on lõppenud. Võitjad selgunud ja auhinnad ootavad üleandmist. – Raadioleht 18. XII 1967.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht