Juhuslik urbanism

Keiti Kljavin, Kaie Kuldkepp, Eesti Kunstiakadeemia urbanistika magistrandid

VIII urbanistika ja linnamaastiku päevad Eesti Kunstiakadeemias        Eesti Kunstiakadeemia urbanistika ja linnamaastiku õppetooli koostööna peeti 14. – 17. IV järjekorras kaheksandad urbanistika ja linnamaastiku päevad. Tänavusse formaati kuulusid traditsioonilised osad nagu kahepäevane konverents ettekannete ja avatud vestlustega Kanuti gildi saalis, temaatiline näitus projektiruumis März ning programmiga kaasnevad töötoad ja taktikalised ekskursioonid nädalavahetusel.        Juhus ja loov tehnika  Pealkirja „Juhuslik urbanism” („Incidental Urbanism”) all peetud rahvusvahelisel konverentsil küsiti ruumilist praktikat koondava  distsipliini piiride järele, märgiti meetodeid ja lähenemisviise, mis jäävad distsipliinide vahele – näiteks olukorras, kui kirjandus tegeleb linnauurimisega, kus linn on kunstipraktika subjekt või kus linna representatsioon ulatab käe päevapoliitikale. Sõnale „juhuslikkus” omistati nii poeetilisi kui ka selle olemuse tabamatusele viitavaid tähendusi: planeerimise vahend või vastand, entroopia omadus, kehalise arhitektuuri aspekt või hoopis viis tajuda reaalsust, juhuslikult fragmenteeritud osadena. Kanuti gildi saalis toimunud konverentsi vestlusvoorudes („Loovad narratiivid linnaruumis”, „Pilt, tühjus, atmosfäär”, „Üllatus, kogemus, keha”) käsitleti linnauurimisel kasutatud loovaid tehnikaid. Klaske Havik Delfti tehnoloogia ülikoolist kirjeldas oma ettekandes kommunikatsioonikanalit, mida ta nimetas kirjanduslikuks sillaks. Viimane annab linnaplaneerijaile ja arhitektidele võimaluse suhestuda ruumi elukogemusega.  Havik kirjeldas võimalikku linnaruumipraktikat kirjanduslike kontseptsioonide kaudu, sidudes need ruumiliste paradoksidega. Aktiivne suhe planeerija ja ruumi vahel on nagu lugeja ja kirjutaja vaheline suhe. Hollandlanna kontseptsiooni tagant paistab erialade sidususe võimalus mis pakub põnevaid lähenemisnurki arhitektuurist ja linnaruumist kirjutajale ja linnaruumi kavandajale.  

Teist alternatiivset lähenemist tutvustas uurija ja õppejõud Alan Prohm, kes rõhutas, et igasugune tunnetamine on ruumiline. Selle asemel et uurida vorme, peaks uurima organismide vastastikust mõju. Protsessuaalsus ehitatud  keskkonnas on aktiivne ja katseline, ruume tajutakse kujutletavate maabumispunktide (landing site) kaudu. Tegemist on vaatenurgaga, mille puhul pööratakse enam tähelepanu arhitektuuri kasutaja füüsilisusele, tema koordinatsioonile loodavas ruumis.     

Kuna loovad tehnikad on otseselt seotud kunstimaailma sisearenguga, toodi mitmetes ettekannetes näiteid kujutavast kunstist. Helsingi ülikooli doktorant Maro Krivý andis ülevaate juhuslikkusest kunstiajaloos, kunstnike huvist juhuse kontseptualiseerimisel, selle kasutamisest kompositsioonivõttena, tõlgendamisest modernistliku linnaunelma võõrutussümptomina. Lõpuks esitas Krivý põneva  küsimuse: kui juhuslikkusest saab planeerimise tööriist, siis milline on linnaruumi tulevik? Olevikus võib juhust märgata ja seda mitte alati kõige loomingulisemas vormis. Tallinn on näide juhusest selle nii-öelda turumajanduslikult „orgaanilises” ja katkestatud planeerimise tähenduses, eelkõige eraomanduse arenduse piiratuse tõttu. Konverentsil kõlama jäänud üldistuses – Tallinnas juhtub juhuslikult – näeme, milline võib olla juhusliku urbanismi  ulatus näiteks planeerimistegevuses. Konverentsi raskemale osale lisasid sel aastal mängulisust pausid muusikaga ja ka muusikata. Esimesel päeval esitas Andres Lõo popi ja rocki palasid, seda masina abil juhuslikkuse alusel. Samas kategoorias pakkus pärastlõunase ekvivalendi vanema põlvkonna avagardist, klassik Leonhard Lapin, kes esitas autobiograafilise luulepäeviku linnast, Lapini Tallinnast. 

Kui Lõo masina hääled olid süngelt värsked, siis Lapini luulel oli selge ajatuse pitser. Hoolimata  poeedi elukohtade hulgast võinuks ettekande aasta olla 2011,1975 või 1995. Poeesia sekkus konverentsi kavasse veel kolmel korral: Jürgen Rooste, Klaske Haviku ja Nathan de Grooti sule läbi. Esimene esitas linnateemalist luulet eesti, teine mitmes keeles. Nathan de Groot vastutas muu hulgas ka konverentsile eelnenud loovkirjutamise töötoa eest, mis oli sissejuhatus pikemale projektile „Linnaepisoodid” (www.urbanepisodes.eu). 

Tõenäoliselt kõnetas madalmaalase projekt juhuslikult Helsingis tegutseva uurija ja tõlkija Lieven Ameeli ettekannet linna representatsioonist modernistlikus kirjanduses. Ameel võrdles Soome päevapoliitikat ja kirjandusklassikat, näidates seejuures, kuidas looming suunab teadmist igapäevast sedavõrd, et ettekujutustel linnast on suurem mõjuvõim kui reaalsusel. Viimase ettekande jätkuna võib käsitleda Tallinnas  alanud rändprojekti: „Linnaepisoodid”, mis kogub Euroopa linnade lugusid. Autorid on juhuslikud, mitte ilmtingimata kohalikud, ja eesmärk on kollektsioneerida just nimelt kohalugusid. Töötoa käigus said Tallinna objektidest narratiivid, lõhutud fragmendid, millest igaüht võib pidada linnaruumi mikroanalüüsiks, mis on valikuline, loov ja võibolla see, milles avaldub juhuslik urbanism.       

Igapäeva juhuslikkus         

Konverentsi peamist teemaringi toetasid ettevõtmised linnas ja linnast väljas. Ettekannetele sekundeerisid vahepauside ajal tudengite linnaruumis korraldatud tänavaaktsioonid, mis suhestusid igapäevaruumi potentsiaalse juhuslikkuse ja teatraalse ruumi ideega. Vanalinna teemapargis ja saatkondade hirmutsoonis mängiti läbi mõned olmelised stseenid. Pikk 20 ukse ees esitati hommage eelmise aasta konverentsile „Sotsiaalne tänav” ja juhiti tähelepanu  tänavaruumi kvaliteedile, selle tarbimisest survestatusele ja vähesele mängulisusele. Üle tänava riputati pesu, maa peal lookles autojuhtide meelehärmiks sulgpallivõrk ning hoogne pärastlõunane bädminton kutsus osalema ka möödujaid. Ajutiselt õue kolitud hommiku- ja lõunasöögilaud ning elutoadiivan kujundasid populaarse koha, kus konverentsi puhkepausidel aega veeta. Tänavale toodi ka muusika ning joogaharjutused – linlastele pakuti näiteid  juhuslikkusest ning argielust linnaruumis. Kui mõnes Itaalia linnas on pesu kuivatamine linnapildis tavaline asi, ruumikasutusest märk, siis Tallinna linna heakorraeeskirja järgi on see keelatud, s.t visuaalse reostuse märk. Urbanistika ja linnamaastiku päevad algasidki väljakutsega, mis näitas selgelt, kuivõrd vähe on meie linnas ruumi juhuslikkusel. Majaesisel tänavaalal hommikukohvi juues ja ajalehte lugedes, sõbraga vesteldes ja vaikselt kitarri tinistades tekitasid  tudengid Pikale tänavale ajutise argise tänavaelu, mida seal kahjuks muidu ei kohta. Osutati sellele, kui valvatud ja monofunktsionaalne on meie armas avatud südamega vanalinn.   

Urbanistika ja linnamaastiku päevad ei toimunud vaid Pika tänava sise- ja välisruumis, tutvuti  ka erinevate piirkondade ja urbanistlike teemadega Tallinnas laiemalt. Esimene konverentsipäev lõpetati Märzi projektiruumis näituse avamisega. Urbanistika tudengi Damiano Cerrone ja vabakutseliste stuudio B210 ühiselt kureeritud näitusel nägi magistrantide varasemaid töid, konverentsil esinenud Tomas Jonssoni kaasa võetud fotosid ja näiteid sotsiaalse sõnumiga kunstist Tallinnas. Viimased moodustasid ennast enamasti anonüümseks kunstirühmituseks  nimetava seltskonna väikse retrospektiivi: linnainstallatsioonid „Bassein”,„Kunstijärjekord”, „Stardiloendus” või plakatiaktsioon „Vabadus” ei vaja tutvustamist. 

Linnalaborandi Kadri Vaheri eestvedamisel käidi laupäeval Põhja-Tallinna loomepaikade radadel, reflekteeriti äsja valminud Põhja-Tallinna linnaosa loomemajanduse uuringut. Linnamaastikuarhitekt Evelin Reimand viis huvilised müütilise Ülemiste järve äärde; selleks oli vaja  erandkorras luba saada. Taustaks loomulikult teema, mille üle arhitektuuriteaduskonna üliõpilased on aastaid pead vaevanud – kuidas avada Tallinn siin veele? Pühapäeval sõideti traditsiooniliselt bussiga Tallinna äärealadele, et vaadata üle, kuidas on arenenud suurlinn Tallinn. Ürituse korralduspealikud urbanistika ja linnamaastiku õppetoolide juhatajad professor Panu Lehtovuori ja Katrin Koov ning urbanistika doktorant Lilia del Rio iseloomustavad seekordsete päevade tegevust kui juhuslikku, avatud ja loomingulist. Tõenäoliselt ei saagi olla teemade valikus seaduspära. Iga kevad on koolis uued tudengid, ruumis on uus hingamine, kuid kindlasti on konverents urbanistika ja linnamaastiku õppetoolide nägu. Jääb üle vaid küsida – milline on see kahe aasta pärast, kui konverents saab kümneaastaseks?