Julge pealehakkamise ja kõrge lennuga Salto

Salto arhitektid julgevad nihutada piire, loovad kihilist avalikku ruumi, on kavandanud 51meetrise trampliini Venemaa metsa ja on riigigümnaasiumide teerajajad.

ANNA-LIIZA IZBAŠ

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Veebruari alguses toimunud arhi­tektuuri­preemiate auhinnagalal võidutsesid Salto arhitektid. Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia ja arhitektide liidu arhitekti aastapreemia pälvisid nad eelmisel suvel avatud Vanasadama kruiisiterminali eest. Tartus Emajõe ääres asuv lodjakoda (valmimisaeg 2020) tõi kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali eripreemia.

Intervjuus räägivad Maarja Kask ja Ralf Lõoke Vanasadama kruiisiterminali ja lodjakoja projekteerimis- ja ehitusprotsessist lähemalt ning jagavad mõtteid arhitektuuri ja keskkonna koosmõjust.

Vanasadama kruiisiterminaliga tuli teil luua osaliselt suletud ja turvatud ruum väliskülalistele, teisalt avada linnakodanikele mereäär. Kuidas te seda ülesannet lahendama hakkasite?

Ralf Lõoke: Alustasime linnakodanikest. Kaheksa kuud aastast peaks see maja olema ainult linnakodanikele ja põhiküsimus oli, kuidas teha nii, et hoone olemasolust teataks. Kui selle hoonega suvehooajal mingit kontakti ei teki, siis ei taibata sinna ka talvel minna.

Maarja Kask: Alustasime 2014. aastal. Tagantjärele mõeldes oli see väga paeluv tellimus, lähteülesanne, funktsioonid ja ruumiprogramm pidid ajas muutuma. Arutelud Tallinna sadama esindajatega olid põnevad, nad võtsid protsessi väga avatult ja nägid pikka perspektiivi. Üks teema oli kruiisiturism, teine, mis saab tollitsoonidest tulevikus. Oluline oli maja jätkusuutlikkus ka viie ja kümne aasta pärast. Meile oli tähtis, et loodemuul avataks linnarahvale. Keeruliseks tegi projekti see, et kõik see, mis sadamas oli – logistika, tollitsoon ja kinnine liiklus – pidid samas mahus edasi toimima.

Lõoke: Mulle oli kõige tähtsam see, kuidas luua avalikku ruumi ja uut keskkonda nii, et ei tekiks tavaolukord, kus üritame suhteliselt suvalise terminali­angaari tüüpse linnamööbliga meelepäraseks teha. Maja iseenesest on investeering linnaruumi, seda oleme üritanud ka varasemate objektidega teha.

Kask: Tallinna sadamaga pidasime seitsme aasta jooksul pikki arutelusid, kas promenaadi on üldse vaja, kaheldi, kas seda hakatakse kasutama. Püüdsime luua terviku, kus promenaad ja terminal on omavahel ruumiliselt nii seotud, et üht ega teist ei saa ära jätta. Maja paratamatult tekitab promenaadi.

Sadamaala ei ole enamasti kuigi kutsuv vaba aja veetmise koht: suured asfaltväljad, mürisevad laevad ja muud masinad. Kas teil oli hirm, et kruiisisadamasse loodud avalik ruum nii-öelda ei käivitu?

Ralf Lõokesele ja Maarja Kasele on arhi­­tektuur nii seest kui väljast koos ümbritseva keskkonnaga lahutamatu tervik.

Marek Metslaid

Lõoke: Hirm ei olnud otseselt seotud majaga ega sellega, mida teeme. Rohkem oli mure, kuidas kruiisiterminal üles leitakse. Kui sinna esimest korda lähed, on väga lihtne valesti minna. Loodemuul on niivõrd varjatud ja varasemalt mitte jalakäijasõbralikuks ehitatud. Õnneks sattus kruiisiterminali avamine aega, mil info levis väga kiiresti.

Kask: Võib-olla oli algul küsimus selles, et hoonet tänavalt ei näe. Tallinnas on uskumatult hästi toimivaid või poolikuid sadamapiirkondi omajagu: Noblessneri ümbrus, Patarei vangla esine. Seevastu pargid ei toimi hästi ja nende potentsiaal on kasutamata. Mereäär on võluvalt robustne, natuke poolik ja väga põnev. Linnahalli maastikul on pooliku keskkonnana võlu. Ma veidi isegi kardan, et kui mereäär liiga korralikuks, kalliks ja piiratuks kujuneb, siis tekivad ka uued reeglid. Praegu on mereäär Vanasadamast Noblessneri lõpuni kaasahaarav teekond.

Lõoke: Sadamaala on olnud suletud territoorium ja avatud mereäärest on suur puudus, sellepärast on selle kasutus eriti aktiivne. Parkides pole toetavat infra­struktuuri ja peale spordi pole seal väga midagi teha.

Kask: Mul on väga hea meel, et kruiisiterminal linnaruumi osana toimima hakkas. Sadamale oli promenaad siiski lisafunktsioon, millest nad otseselt majanduslikku kasu ei saa. Sadam avab piirkonna, sinna tulevad inimesed. Seda peab haldama ja hooldama, tagama turvalisuse. Kogu projekteerimise jooksul tegime seda objekti neli korda ümber, hoone maht ja vorm muutusid mitu korda. Pidev muutmine tähendas, et algne idee pidi olema väga tugev, et see üldse alles jääks. Esialgses kavandis oli projekti nimetus „Linnapark“, seal oli rohelus ja mets. Meile isegi meeldib selle projekti poolik olek, seda saab igatpidi edasi arendada.

Lõoke: Ilmselt nii peakski minema. Üldiselt on hästi, et see objekt, paljuski selle laiem esimene ots, alale ära mahtus. Kavandasime koos tellijaga sadama parkimisala sellevõrra kitsamaks, et jääks ruumi terminalile ja promenaadile. Võib-olla polegi kruiisituristidele nii palju busse vaja, siis saab vabaneva ala haljastada. Seda peakski vaatama kui põnevat protsessi või arengu käimatõmbajat. Maja ei ole tuim tükk, mis täidab ainult oma esmast funktsiooni ega anna midagi keskkonnale tagasi. Mina ei näe sellistel funktsioonikesksetel objektidel mõtet, eriti kui ressursse peab kokku hoidma.

Kask: Kuna arhitektuuris on raha ja kärpimine paratamatu reaalsus, siis püüame põhilise idee ja lisaväärtuse nii siduda, et seda ei saaks lihtsalt ära jätta. Võib-olla on selle kõige parem näide Balti filmi- ja meediakooli hoone, kus meile anti kindel ruumiprogramm, millest tekitasime suure välilava. Kõik ruumid on olemas, pole midagi üleliigset, aga hoone struktuur moodustab midagi lisaks.

Lõoke: Kui maja kõrval on eraldi lava rahva lõbustamiseks, siis on lihtne see maha kärpida. Samamoodi ka promenaadiga. Kui need aga ühendada, siis on mõlema tõenäosus alles jääda palju suurem. Oleme alati üritanud teha nii, et me lihtsalt ei tee maja valmis ja dekoreeri seda irdsete objektidega, vaid et moodustuks tervik.

Kask: Kruiisiterminalis tekitab promenaad ka varjualuse kruiisituristidele, et saaks kuiva jalaga tollitsooni liikuda.

Ka Emajõe ääres asuvale lodjakojale tuli leida lahendus, kuidas omavahel siduda laevaehitustöökoda haridus- ja kogukonnakeskusega.

Lõoke: 2009. aastal võitsime lodjakoja arhitektuurivõistluse. Ruumiprogramm oli meeletu. Valmis ehitati väga väike kolmeosaline objekt, mis on esialgsest mahust heal juhul 20 protsenti. Lodja­koja koht ja ruum on väga spetsiifilised. Linn hakkas seda ala välja ehitama, sest naabrid kaebasid, et kõik on ligadi-logadi. Moodulitest koosneva lahenduse valisime selle pärast, et ei teadnud, kui palju kavandatud mahust korraga valmis ehitatakse. Otsustasime mahu venitada nii pikaks kui võimalik, et see moodustaks Emajõe äärde eraldi hoovi, mis oleks osaliselt piiratud, aga et sealt oleks võimalus läbi kõndida.

Kask: Väikesel ruumilisel segadusel on oma võlu ja arhitektidena ei tahtnud me seda ära kaotada. Pärast esimese projekti valmimist pidime kärpima. Seejärel tehti objektile hinnaarvestus, see osutus liiga kalliks, öeldi, et tehke odavam. Odavamaks tegemise ajal tõusid hinnad ja hoone maksumus ei muutunud, kuigi olime objekti odavamaks teinud. Ja siis me pidime veel odavamaks tegema, kuid hinnad tõusid jälle. Seejärel otsustas linnavalitsus, et ehitame selle maja lihtsalt valmis. Alguses mõeldi, et ehitatakse valmis üks osa, aga õnneks otsustati teha tervik.

Lõoke: Tagantjärele mõeldes võiks öelda, et 2009. aasta variant oli liiga pompoosne. Lodjakojale tuli kasuks, et eelmisest majandusbuumist innustatud mõtteviis vahepeal rauges ja asju võeti väheke mõistlikumalt. Mitte et see meie tööd oleks lihtsamaks teinud, vastupidi. See koht on maastikult niivõrd põnev ja pole paha, et maja looduse kõrval suhteliselt tagasihoidlik on.

Kask: Keskkonnateema on muutunud järjest aktuaalsemaks. Kõige olulisem on läbi mõelda, mida ja miks üldse ehitad. Kui ehitada, siis tuleb võtta aega, ehitada kvaliteetselt, kvaliteetsetest materjalidest, ruumiliselt püsivat ja jätkusuutlikku arhitektuuri.

Kuivõrd oluliseks peate looduskeskkonna ja arhitektuuri omavahelist suhestumist ning millele seejuures tähelepanu pöörate?

Lõoke: Üldiselt on iseloomuga maastik, kuhu objekt teha, väga võimas element. Selle ilmekad näited on maanteemuuseum ja maaülikooli spordihoone, nagu ka kruiisiterminal ja lodjakoda. Tuleb leida tasakaalupunkt, kui palju saab maastiku võimsust hoones rakendada, võtta krundist maksimum. Ma ei pea silmas metsa ehitatavaid kortermaju, et saaks müüa maksimaalse hinnaga loodusvaadet. Nii kasutatakse ressurssi midagi vastu andmata. Pean silmas maastiku põhiolemuse võimendamist. Näiteks maanteemuuseumis oli vaja luua muuseum teedest. Tee on tavaelement looduses ja kui paned selle loodusesse oma tavalisel kujul, siis ta lihtsalt mõjub kui tee looduses ning on raske aru saada, kas tegemist on muuseumi või millegi muuga. Eraldasime selgelt looduskeskkonna, taastasime vana kuppelmaastiku ja siis lihtsalt lõikasime muuseumi ala kahe betoonseina vahel maastikusse sisse. Muuseum varjub nii-öelda kanjoni, eemalt domineerib endiselt looduskeskkond ja muuseumiteedel liikudes on fookus ekspositsioonil.

Kask: Päike ja maastik on pigem ressursid, mida tuleb nii palju kui võimalik ära kasutada.

Lõoke: Maaülikooli spordihoones on suur spordisaal peidetud maa sisse ja selleks on maastiku reljeefi võimendatud. Me isegi ei oska looduskeskkonda ja arhitektuuri eraldada, sama on ka sisearhitektuuri eraldamisega arhitektuurist. Mida ruumilisem on arhitektuur, seda integreeritum peab olema sisearhitektuur

Kask: Mida parem on tulemus, seda raskem on piiridest aru saada. Meile ei meeldi kihid, mida saab eraldada.

Lõoke: Kruiisiterminali puhul heideti ette, et seal justkui polekski sisearhitektuuri, kuigi meie peame seda kõige paremaks näiteks. Selle eest tahaks esile tõsta sisearhitekt Marja Viltropit.

Kask: Marja on teinud ka lodjakoja sisekujunduse. Lõpuks võibki olla sisearhitektuuri kandev idee see, et lodjakoja vedajad ehitasid ise puupakkudest põranda ja kogu sisearhitektuur toetab seda ideed. Just selles peitub võlu

Lõoke: Võib-olla alati ei peagi kogu hoonet isemõtlevat tehnosüsteemi täis panema, selle asemel võib akna lahti teha.

Milliseid võimalusi või hoopiski takistusi seab veekogu äärde hoone rajamine? Kas sellest sõltub ka materjalivalik?

Kask: Kruiisiterminalis määras suhteliselt palju tellija, materjalidele on sel puhul kõrgemad normid ja klassid. Mõnda teise kohta oleks saanud puidust konstruktsioone teha, aga sinna mitte. Mere lähedusest on siiski palju kasu, näiteks on terminalis mereveel põhinev küttelahendus.

Lõoke: See on tasakaalu küsimus. Mere lähedus teeb materjali valiku keeruliseks, aga merejahutus, mis katab hoone vajaduse suvel, on privileeg. Lodjakoja projekti kärbiti mitu korda eelarvesse mahtumiseks. Lõpuks läks kolmandik eelarvest maapinna tugevdamiseks, sest maapind jõe ääres lihtsalt ei püsi. Pinnase küsimus oli ka loodemuulil. Mere poole ei lubatud pinnast tõsta, sest kogu muul võib ära vajuda.

Nii lodjakoda kui kruiisiterminal on auga välja teeninud hulgaliselt kiidusõnu. Mille õnnestumise üle te enim uhkust ja rõõmu tunnete?

Kask: Kruiisiterminali projekti kõige suurem saavutus on see, et suur tükk südalinna mereäärest avati linlastele.

Lõoke: Suutsime koostöös tellijaga ennekõike autoparklatelt võita tagasi tüki väga kvaliteetset avalikku ruumi.

Kask: Lodjakoda on samuti objekt, mille puhul hea sotsiaalne arhitektuur võib olla loodusmaastiku ja muude tegevuste käivitav jõud. Lodjakoda võiks ka võtta tehnilise hoonena, kus toimub laevaehitus ja väga lihtne lahendus oleks olnud ala ära piirata. Aga meil on hea meel, et lõpuks jäi see ala ikkagi avatuks ja osaks jõeäärsest promenaadist.

Lodjakoja puhul ei olnud meil ees vana struktuuri. Viljandi riigigümnaasiumis näiteks on koos vana ja uus hoone. Samuti Fotografiskas, kus punane maja ei olnud muinsuskaitse all, aga oli sümboolselt nii oluline, et see sai meile lähteülesandeks. Keskkond võib seega olla ka vana maja, mitte ainult loodus. Püüame kõike näha ja väärtusi säilitada. Kruiisiterminali puhul oli loodemuuli ajalooline kindlusmüür väga oluline osa ja lähtepunkt. Vana müüri peal kulgeb uus promenaad.

Mõlema objekti puhul on ruumi, kuhu edasi areneda. Millisena näete oma rolli selles arengus?

Lõoke: Tegelikult ei tohiks edasi arendada vaid arhitekti lähtepunktist, areng peaks olema loomulik ja ootamatu ning tulenema mingist potentsiaalist, mille objekt loob. Lodjakoja puhul loodan, et see muutub kallasraja aktiivseks osaks. Teekond jõe ääres võiks veel tiheneda ja oleks tore, kui tekiks veel lodjakojasarnaseid punkte.

Kask: Meile väga meeldib, kui meie hooned käivitavad midagi uut. Vahel vaatame isegi natuke kriitiliselt enda objektide hoidmist. Näiteks Viljandi riigigümnaasium, mis oli esimene riigigümnaasium järgnevas pikas reas. Konkurssidel osaledes avastasime, et see on justkui lähteülesanne kõikidele järgnevatele. Kui me ise tahame areneda, siis vaatame oma hooneid samuti uue pilguga.

Lõoke: Vanasadam on natuke reglementeeritud ruum. Loodan, et vana betoonist müüri ümbrust, mille peal promenaad kulgeb, hakatakse aktiivselt kasutama ja sellele leidub uusi kasutusvõimalusi. Kvaliteetne arhitektuur ei erine väga looduskeskkonnast. Peab olema nutikas ja mõtlema, millised võimalused on keskkonda peidetud ja mida seal veel teha annab.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht