Kaks riiki, üks linn

Jiri Tintera: „Eestis on linnaarhitekt olla lihtsam kui Tšehhis.“

AGO GAŠKOV

Valga, Eesti. 28.04.2014. Valga linnaarhitekt Jiri Tintera koos 4-kuuse tütrega. Foto: Jassu Hertsmann / Postimees

Valga, Eesti. 28.04.2014. Valga linnaarhitekt Jiri Tintera koos 4-kuuse tütrega. Foto: Jassu Hertsmann / Postimees

Valga linnaarhitekt, päritolult tšehh Jiri Tintera elab Eestis kaheksandat aastat. Ta on siin töötanud projekteerimisbüroodes Põlvas ja Tartus. Oma praeguse töö kõrvalt õpetab ta ka Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledžis ning on sama kooli doktorant.

Sa uurid mahajäetud ja alakasutatud linnaruumi. Kuidas sa Valka sattusid?

Jiri Tintera: Mahajäetud ja alakasutatud piirkondade uurimise idee hakkas idanema Ida-Virumaal Narvas Kreenholmis. Sattusin sinna 2009. aastal. Eestis on asjad ja majad enamasti pisikesed, aga sealsed tühjad tootmishooned olid tohutu uhked ja suured. Nii suured, et Narva elanikele neid vaja ei olnud. Hoonetele uue kasutuse leidmine oli paeluv teema. Plaanisin alguses sellest doktoritöö kirjutada, aga mõistsin kiiresti, et ühe konkreetse juhtumi lahendamine on praktiliselt võimatu, sest see on tüüpiline probleem, mis ei ole iseloomulik ainult Kreenholmile ja Narvale, vaid Eestile tervikuna. Meil on väga palju mahajäetud piirkondi, aga keegi ei hooma täpselt probleemi suurust. Võtsin ühendust linnavalitsustega, koostasin väikese küsimustiku. Vastuse sain pooltele. Selgus, et neil ei ole ülevaadet, aga tõdeti, et olukord on tõsine. Huvi probleemiga süvitsi edasi tegeleda oli Narval, Maardul ja Valgal.

Valisin Valga, sest tunnen ennast lõunaeestlasena. Narvas oleks mul keeleliselt olnud raske, Maardu on aga linn, mis Tallinna läheduse tõttu saab ise ka hakkama. Kui pakkusin, et võiksin Valgale keskenduda, selgus, et linnaarhitekti koht on juba mitu aastat vaba ning uurimistöö ja selle ametikoha võiks ühendada. Töötan siin juba teist aastat.

Valga ja Narva on mõlemad piirilinnad ja piir jookseb jõge mööda. Narvas küll mööda suurt jõge, Valgas eraldab riike Konnaoja. Kuidas riigipiir linnaarhitekti tööd mõjutab? Valgas on kahe riigi elu piiride lahtioleku ajal kogu aeg põimunud olnud – käiakse teises riigis poes, haiglas, tööl. Minu koolitarbed osteti Läti-Valgast, mitte Eesti-Valgast.

Koostöö Valka linnavalitsusega on väga tihe. Ma avastasin kiiresti, et kui tahame olla edukad, peame leidma mingi niši, kus teistest erineme. Valga nišš on olla üks linn kahes riigis. Ja nii see argielus ongi: paljud Läti inimesed töötavad Eestis või käivad siin haiglas, sest neile lähimat arstiabi saab Valmierast, 50 kilomeetri kauguselt. Meil on ka palju ühisüritusi – mihklilaat, piirilaat, aastatagune sõjaväe paraadki toimus Valgas ja Valkas üheaegselt. Sündmusi on küll palju, aga linnaruum veel ühise linna ideed ei toeta.

Piirilinnad muutuvad tihti umbteeks. Nüüdisaegses Euroopas see vist ei peaks nii olema.

Ei peaks. Üks meie suuri ühisprojekte on kujundada Selveri ja Valka bussijaama vahelisele kolmnurgale üritusteplats. Praegu on linnal probleem: kui Valgas toimub laat, siis on Valka välja surnud ja vastupidi. Me tahame, et sellest loodavast ruumist saaks midagi Tartu Rüütli tänava taolist, et see oleks ainult jalakäijatele, kohvikuid ja väikeärisid soosiv koht.

Seal on Selver, Rimi ja Valga linna kõige vanem maja, väike kabel. Selle, ma loodan, jätate alles. Teise vana maja seal kõrval lammutate maha?

Ei lammuta Mõlemad majad on muinsuskaitse all. Me tahaksime sellesse kolmnurksesse kvartalisse Jaani kiriku taga luua jalakäijate ala, mis seob Jaani ja Luke (Lugaži) kiriku. Ideaalne olukord tekib siis, kui inimene seal jalutades isegi ei märka, et ta on riigipiiri ületanud ja muutusest annaks märku vaid kohvikuteenindajate võõras keel. Piir justkui oleks olemas, aga tegelikult enam ei ole. Kaubamüüki reguleerivad seadused on Eestis ja Lätis erinevad. On võimalik, et näiteks Valmiera õlletehas avab just piiril oma poe, mis juriidiliselt paikneb küll Valkas, kuid on mõeldud valgalastele. Et see juhtuda võiks, on vaja räämas keskkond muuta sõbralikumaks.

Juba praegu avaneb lammutatud tootmishoonete vahelt vaade nii Jaani kui ka Luke kirikule.

Meil on võimalik Eesti-Läti ühisprogrammist saada päris palju vahendeid, läbirääkimised käivad. On üsna tõenäoline, et paari-kolme aasta pärast on seal juba midagi olemas.

Idee on niisiis markeerida piir väga delikaatselt. Piiri ületamine on tajutav keeleruumi muutuse, teistsuguste tänavanimede ja kaubaga poodides ja kohvikutes. Kas selline peakski olema üks euroopalik kaksiklinn?

Ma loodan küll. Nii nagu Valga-Valka tekkisid ühe linnana, jäävad nad selliseks ka tulevikus. Turismi arendamiseks on vaja piir markeerida. Linna külastajatele on vaja pakkuda elamust – olla ühel väljakul aga kahes riigis. See muidugi pole ainus eesmärk.

Valga on tüüpiline kahanev linn. Neid linnu on Ida-Euroopas väga palju. Räämas hooned ja keskkond mõjutavad elanike sidet oma elukohaga. Kui inimesed ei usu linna tulevikku, siis panustavad nad ka selle arengusse vähe. Kesklinna rekonstrueerimisega tahame süstida inimestesse usku Valga tulevikku.

Suhtumine oma kodulinna on üldine probleem. Millegipärast arvatakse, et elu on Tallinnas. Isegi Tartut peetakse kolkaks. Mida teha, et valgalane tunneks, et Valgas elu keeb, et narvalasele või paidelasele meeldiks oma kodulinn?

See on keeruline küsimus. Valgalased näevad, et riik tõmbab ennast linnast välja. Riigiasutused, mis Valgas olid, suletakse või kolitakse vaikselt mujale. Näiteks andis kultuuriministeerium linnale valida, kas võtame Valga muuseumi endises uhkes Säde teatrimajas enda hallata või pannakse muuseum kinni, nagu see juhtus Elvas. Niisiis saime uhke hoone, aga muuseumi arendamine on linnale ikkagi väga suur koorem. On halb, kui linlastele tundub, et riik neist enam ei hooli, nad ei ole riigile olulised. Väljaspool Tallinna „kuldset ringi“ elab aga pool Eesti elanikkonnast. Me ei saa neid unustada. Ühiskond peab kokku leppima, mida tulevikult ootame. Otsuseid langetatakse Tallinnas, kus ei teata, mis mujal, näiteks Valgas või Narvas, toimub ja seetõttu pealinnas suurepärasena tunduvad lahendused ei ole mujal kuigi mõistlikud.

Saan tuua näite oma valdkonnast. Aasta pärast peab iga arhitektuuri osaga ehitusluba vajava projekti olema allkirjastanud volitatud arhitekt. Volitusi jagab kutsekoda koostöös arhitektide liiduga. Volitatud arhitekte on Eestis alla kahesaja, enamik neist elab Tallinnas, mõni Tartus, üksikud mööda Eestit laiali.

Teil on kutsetunnistus olemas?

On, aga ma ei saa Valgas tegutseda, see tähendaks huvide konflikti. Valgas ja kogu Valgamaal ei ole ühtegi inimest, kellel oleks vastav haridus tunnistuse taotlemiseks. See tähendab, et aasta pärast, kui valgalane tuleb minu juurde ja ütleb, et ta tahab ehitada 61ruutmeetrist kuuri või oma maja laiendada, ütlen talle, et ainuke võimalus on tellida projekt Tallinnast. See tähendab, et Valgas lõpetatakse ehitamine või tehakse seda mustalt, sest projekti tellimine Tallinnast ei ole siinsetele elanikele majanduslikult taskukohane. Ma saan sellest kutsetunnistuse nõudmisest aru: me kõik tahame, et hooned oleksid kvaliteetsed, kuid Tallinnas mõistlik tunduv otsus paneb mind kartma seda, mis Valgas aasta pärast toimuma hakkab.

Tallinn on Valgast kaugemal kui Riia. Oleme Euroopa Liidus, on teenuste ja tööjõu vaba liikumine. Ehk leitakse vajalik arhitekt Riiast?

Sellesse ma ei usu. Valkal on Valgaga samad probleemid: elanikkonna kahanemine, ääremaastumine, usu kadumine. Meie oleme siiski paremas seisus, sest linnavalitsus tunnistab probleemi olemasolu ja plaanib selle vastu midagi ette võtta.

Eestis on 15 maakonda, selgelt liiga palju. Käib haldusreform. Mis saab, kui otsustatakse, et Valga ei ole enam maakonnakeskus, vaid Põlva-, Võru- ja Valgamaa on üks maakond? Võib juhtuda, et tekib Lõuna-Eesti maakond, mille keskus on Tartus. Valga muutub siis piiriäärseks väikelinnaks. Riigivalitsemise seisukohalt oleks see tõhus, aga kuidas mõjutab see Valga elu?

See oleks raske. Nagu ma ütlesin, kõik näevad, kuidas riik lahkub Valgast. Maavalitsuse ja sellega seotud asutuste kadumine oleks tohutu tagasilöök. Sellest kõneleb ka linna ajalugu. Valga hakkas arenema, kui sai XVIII sajandil kreisilinnaks, enne oli ta tõesti pisike linn. Maakonna keskuseks olemine on Valgale väga oluline. Meil on pooleli läbirääkimised naabervaldadega. Valgale tähendab liitumine probleemide ulatuse suurenemist. Ühinemine ei muuda meid millegi poolest rikkamaks. Meile ei ole haldusreform lahenduseks. Meil on niikuinii kaksteist ja pool tuhat inimest. Oleme juba praegu suur vald.

Valga on elanike arvu poolest Eestis 12. kohal. Väiksemad on ainult need maakonnakeskused, millel on lühike ajalugu. Kuidas linna kahanemine, elanike, kapitali ja maksuraha väljavool linnaruumi arengut mõjutab?

Kui ma kaks ja pool aastat tagasi Valka tulin, lubasin, et uurin seda probleemi. Korraldasin oma tudengitega töötoa. Nad olid Valgas neli päeva, käisid linna läbi ja vaatasid, milline krunt on kasutusel ja milline mitte. Sellest tekkis andmebaas. Vaatasime ka kruntide hoonestust. Tulemus oli huvitav. Valga tipphetk oli 1979. aastal, kui linnas elas kaheksateist ja pool tuhat inimest.

Suure osa nendest moodustasid muidugi Nõukogude sõjaväelased …

Seda küll. Kui vaadata Valgat, Võru või Viljandit, siis kõik need linnad kahanevad umbes ühe kiirusega. Kahe viimase rahvaloenduse vahel kaotasid nad kõik 15% elanikkonnast. Olukord nendes kolmes linnas peaks olema sarnane, aga ei ole. Põhjus on selles, et 1990. aastatel, kui Nõukogude armee lahkus, kaotas Valga ühe aasta jooksul 3000 inimest. Siis hõrenes raudteeliiklus, suleti leivakombinaat, õmblusvabrikust jäid alles riismed. Kahanemine algas sellest, et võõrarmee läks. Linnaruumis kajastus see sõjaväelastele ja töölistele ehitatud suurte paneelelamute tühjaks jäämisega, ühe aastaga vabanes palju kortereid.

Need korterid ei olnud ju ka ehituskvaliteedilt kõige paremad …

Ei olnud, aga suur osa Valga elanikest elas siis saja aasta vanustes puumajades, kus ei olnud ja ei ole siiani vett, kanalisatsiooni ega keskkütet. Koliti ümber sõjaväest mahajäetud hoonetesse. Nüüd on meil enam-vähem korras ja kasutuses paneelelamud, kuid saja aasta vanused väärtuslikud puumajad on tühjad või pooltühjad.

Mis neist saab? On neid võimalik päästa?

Kaotasime kolmandiku linna elanikest ja kasutame kaht kolmandikku linna territooriumist. Vähem inimesi vajab vähem ruumi. 380 kortermajast 50 on täiesti tühjad, 52 on pooleldi asustatud. Pooltühjade majade elanikel käib maja ülalpidamine üle jõu. Jõukamad kolisid neist juba ammu välja, järele on jäänud vaid vaesemad, tihtipeale pensionärid. Meil on väga palju hüljatud maju ja see mõjutab inimeste suhtumist oma linna. Paljud nendest mahajäetud majadest on kesklinnas ja muinsuskaitse all. Jaani kiriku ümbruses on kaheksa sellist hoonet.

Üks nendest on korras olev raekoda, ja siis see nurgatorniga maja …

See on tühi. Kaheksast majast on kasutuses vaid kaks – raekoda ja muusikakool. Ja seda ka seetõttu, et need kuuluvad omavalitsusele. Korterite suur ülejääk on kinnisvara hinnad alla viinud ning korteriomanikel ei ole majanduslikult kasulik oma hooneid müüa – nende väärtus on peaaegu olematu. Ja need jäetakse lihtsalt maha. Olukorra stabiliseerimiseks ja nõudluse taastamiseks peaksime korterite hulka vähendama. Enam-vähem korras majas maksab kolmetoaline korter 13 000 kuni 15 000 eurot. Kortereid puumajades, kus pole vett ega keskkütet, enam ei müüdagi. Või kui, siis on nad turul kohtutäituri kaudu ning nende hinnad algavad 200, 300 eurost.

Nii et kaheksa korteriga uhke puumaja võib Valgas saada 2400 euro eest?

Võib, see on väga lihtne. Ja seetõttu tekivad ka huvitavad omanikud. Jaani kiriku kõrval on kaks maja, mille ostsid ära välismaalased. Nad vaatasid kinnisvaraportaalist, et maakonna keskuses, kiriku kõrval, saab kinnisvara, terve uhke maja, soetada paari tuhande euro eest. Alles pärast ostu sooritamist mõistsid nad, et selle kinnisvaraga pole midagi peale hakata.

Muinsuskaitse piirangud, mis maja kordategemise ja ülalpidamise ootamatult kalliks teevad?

Jah. Meile on olukord väga raske, sest omanik on kadunud. Ta on Suurbritannias ega suhtle meiega.

Te teate vähemalt, et ta on Suurbritannias?

Teame, aga tal ei ole huvi. Ta paigutas lihtsalt kunagi kuskile paar tuhat eurot.

See on Suurbritannia kuupalk. Läks siis läks, aga meile on see suur probleem.

Jah, see on suur probleem. Kui tahame inimeste suhtumist muuta, peame kesklinna palju atraktiivsemaks tegema.

Kas Valga on depressiivne väikelinn? Või on tal lootust?

Kindlasti on. Kui ei oleks, poleks mõtet temaga tegelda. Valga on elamiseks tegelikult väga tore koht: lasteaiajärjekordi pole, kõik avalikud hooned on rekonstrueeritud. Euroopa Liidu fondide raha voolab ka Valka. Te saate elada kesklinnas, kõik on paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. See on ideaalne elukoht – kui teil on töö. Aga selle leidmine on probleem igal pool Eestis, see noori peletabki.

Valgast Riiga on umbes 160 kilomeetrit. Kui tee korras oleks, siis autoga paar tundi, kui rongid sõidaksid Lätis sama kiiresti kui Eestis, oleks Riia ka ajaliselt Valgale palju lähemal kui Tallinn. Kas Valga võib sattuda Läti mõju alla?

Ma ei usu.

Mis seda linna Eesti küljes hoiab, kui Tallinna sõidab kaks bussi päevas, viis tundi, ja kaks rongi vist umbes sama kaua.

Nüüd juba kolm rongi, aga tõepoolest riik võiks väikelinnade arenguks parandada rongiühendust. Rööpaid pidi jõuab Tallinna kolme tunniga, kuid harva. Tartusse sõidab rong tunniga. Kui see ühendus toimuks näiteks kuus korda päevas, võiks loota, et enam ei kolita ära või et tartlased hakkaksid siia kolima – Tartus on kinnisvara ju oluliselt kallim.

Lätistumise juurde tagasi tulles näeme ju, et Valka ei ole ka Läti riigile oluline. Neil on meiega sarnased probleemid, kuid Eesti on jõukam. Ma usun, et Valga areneb kiiremini kui Valka, kuigi tänapäeval on mulje Läti poolsest linnast parem – sinna rajati pärast ajaloolise keskuse hävimist suured väljakud ja bulvarid.

Kuidas juhtus, et sattusite Prahast Eestisse ja olete eesti keele nii hästi selgeks saanud?

Ma õppisin Prantsusmaal Pariisi lähedal ülikoolis arhitektuuri, seal tutvusin ka oma abikaasaga. Mul oli ülikool veel lõpetamata, kui elasime natuke aega Prahas. Siis sai ülikool läbi. Tšehhimaal ei olnud mul sellist töökohta, mille pärast oleksin tahtnud sinna jääda. Mõtlesin, et kui minu abikaasa näitas, et Prahas elamine on võimalik, siis tahaksin tõestada, et ka Eestis elamine on võimalik. Saabusin siia 2007. aastal, buumi ajal, mil arhitektidest oli puudus. Sain ka pool aastat Euroopa Liidu toetust praktikakogemusele teises riigis. Seetõttu oli mul kindel sissetulek ja mul ei olnud tarvidust küsida suurt palka. Töötasin Põlvas ja mõtlesin, et kui praktikatoetus lõpeb, naasen koju. Paari kuu pärast aga mõistis see Põlva firma, et minust võiks pikemalt kasu olla ja nad pakkusid mulle alalist töökohta. Nüüd on poolest aastast saanud kaheksa ja ma ei usu, et ma enam Tšehhimaale tagasi kolin. Arhitektuuri valdkond on väga suletud. Töötamiseks on vaja kutsetunnistust ja tegelikult ka tutvusi. Siin on mul need olemas, Tšehhis mitte ja seal oleks uuesti alustada väga raske.

Valga sai ju linnaõigused kuningas Stefan Bátorylt. Peaaegu tšehhilt, või siis keskeurooplaselt. Kas Valgas on mingit Kesk-Euroopa hõngu?

Ungarlaselt, jah, keskeurooplaselt. Valga on väga huvitav linn, siin elab koos neli rahvust – eestlased, lätlased, venelased, mustlased. Probleeme rahvuste vahel ei ole. Kui arvestada, et XX sajandi ajalugu oli Eestis ja Tšehhimaal sarnane, siis kultuurilisi probleeme mul küll olnud ei ole. Mul on raske välja tuua midagi sellist, mis oleks Eestis palju teistmoodi kui Tšehhis. Siia tulles tekkis muidugi küsimus, kuidas ma ennast võõras ühiskonnas tunnen, kuid see sisseelamise periood on nüüdseks läbi. Need, kellega ma suhtlen, ei näe minus enam võõramaalast. Ma räägin küll veidi imelikult, kuid sellel pole lõpuks mingit tähtsust. Valgale on minu akadeemiline taust hea – probleemid, millega linnas tegelda tuleb, olen teoreetiliselt läbi töötanud. Olen inimene väljast, ma ei ole ise nende probleemide sees. Ma jään Valka, kuni mul on linnavalitsuse toetus. Ilma selleta ei ole võimalik midagi teha.

Eestlased peaksid uhked olema oma riigi, selle struktuuri ja läbipaistva valitsemise üle. 1990. aastatel tuli ju alustada nullist ja siin tehti julgeid otsuseid. Tšehhis seda ei tehtud ning tänapäevani meenutab sealne asjaajamine kohati sotsialismi. See väljendub korruptsioonis kõrgeimal tasemel ja suletud valitsemissüsteemis. Me räägime, et eestlased virisevad palju, aga võrreldes Kesk-Euroopaga on Eesti olukord palju lootusrikkam. Me kõik teame, mis praegu Ungaris toimub ja kuhu suhteliselt jõukas riik on langenud. Tšehhi on poolel teel sinna. Ma arvan, et linnaarhitektiks olemine Tšehhimaal on palju keerulisem kui Eestis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht