Kalamaja peatänav

Toomas Paaver: „Tänavaruumi kavandamine on samasugune looming nagu hoone kavandamine. Vale on suhtuda tänavasse kui tehnorajatisse, mida seni kahjuks pea kõikjal tehakse.“

MERLE KARRO-KALBERG

Vana-Kalamaja tänava valmimist oodati kaua. Nüüd on rekonstrueeritud tänav avatud. Miks sellest nii pikalt rääkida? Esiteks on tegu väga mõnusa inimkeskse ruumiga – tänavaga, millest võiksid paljud järgmised lahendused eeskuju võtta. Teiseks seepärast, et praegu tavaliseks saanud tänavaruumi käsitlused said alguse just selle tänava ümber toimunud aruteludest, ja juba kümme aastat tagasi. Kolmandaks on eriline ka tänava valmimise protsess.

Neist põhjustest räägime järgnevalt põhjalikumalt arhitekt Toomas Paaveriga, kes on tänava uuendamise idee juures olnud algusest lõpuni. Vestleme Vana-Kalamaja tänava alguses, jalakäijatele ja jalgratturitele tagasi antud lõigus.

Istusime tänavapingil üle tunni, meie ümber sagisid isad lastega, koerad perenaistega, elevil koolilapsed, kurguni tõmmatud dressipükstes elunautijad, väärikad vanaprouad. Tunne oli selline, nagu oleks Tallinn astunud suure sammu inimlikuma linnaruumi poole ja tahtnuksime hüüatada: nagu välismaal!

Kui sa seda tänavat nüüd niimoodi, valmisehitatud kujul, vaatad, kas võid öelda, et see on see, millest üle kümne aasta tagasi unistasid?

Minu arust on see, jah, õigesti tehtud. See mõjub kui läänelik keskne väärikas linnatänav, inimestel on mugav. Siin liikus enne ka rahvast, aga mitte niimoodi ja mitte nii palju. Näe, kaks inimest kõnnivad kõrvuti, jutustavad. Enne poleks nad kõrvu mahtunud, kõnniteed olid kitsad ja sõiduteel kõndida näis kahtlane, isegi kui autosid polnudki. Praegu saavad ka kaks lapsekäruga vanemat ja sibavad lapsed koos jalutada. Ja autoga saab ikka igale poole ligi. Näiteks mina pean just seda tähtsaks, sest omal jalal saan liikuda väga lühidalt ja vajan taksoga üsna täpset kohalejõudmist. Seejuures sunnib tänavaruum hoidma rahulikku kiirust.

Esimese hooga ma vist ei oskakski siin autoga liikuda. Kogu aeg oleks tunne, et sõidan kõnniteel …

Ja peabki nii olema. Asumisisene tänav ei ole maantee. See on kellegi koduesine ruum, kus inimesed võiksid end vabalt tunda. Mootorsõidukid on siin olemuselt nagu külalised. Mäletan, et veel 20 aastat tagasi juhtisin ise autot ja sõitsin, vist mitte siin, aga keset üht Kalamaja tänavat, aeglaselt palli mängivate laste vahelt läbi. Ammu pole sellist pilti näinud, aga see võiks ju naasta. Meie liikluskultuuri võiks jõuda see, et asumitänavatel liigutaksegi autoga just niimoodi, umbes jalgratturi kiirusel. Autol on mootor ja juhile võib see aeglus ju närvidele käia, aga kui mõelda, siis lühikestel tänavajuppidel hetkeks viiskümmend kilomeetrit tunnis kihutamine annab ajalist võitu vaid sekundeid. See väike asi rikuks ruumi ja looks tõsiseid ohte. Seepärast ongi vaja kavandada neile tänavatele kõnniteetunne. Vana-Kalamaja on veidi erilisem, see on kogu asumile tähtis, aga teema puudutab ka tavalisemaid tänavaid.

Paljud on unustanud, et selle tänava ideed idandati pikalt. Vana-Kalamaja tänavaruumi foorum toimus kümme aastat tagasi.* Idee Kalamaja peatänavast on veel vanem.

Tegelikult visioneeriti juba nõukaaja planeeringutes Vana-Kalamaja tänavat eelkõige jalakäijate tänavana. See mõte oli ununenud ja liiklustehniline projekteerimine peale tunginud, kui võtsin koos Telliskivi seltsiga ette algatuse, mille tulemus ongi nüüdseks valmis.

Paljud uued Kalamaja elanikud ei teagi, mis siin kümme aastat tagasi toimus ja mida mõeldi. Tähelepanuväärne on selles loos paljude osaliste järjepidev koostöö ja põhiidee püsimine. Siin on kodanikud, linnaametnikud, arhitektid ja insenerid kokku saanud, ühise eesmärgi silme ette võtnud, palju ka vaielnud, kuid lõpuks asjadest ühtemoodi aru saanud ja idee on ellu viidud. Eks sellised asjad võtavadki aega. 2013. aastal mõtlesime, et kui uuendatud tänav 2017. aasta kohalike omavalitsuse valimiste ajaks valmis saaks, siis oleme üsna lõdva graafiku teinud, aga ikka plaanisime liiga optimistlikult.

Telliskivi seltsiga tõmbasite Kalamaja elukeskkonnale toona üldse palju tähelepanu, tegite teistmoodi, kui seni oli tehtud.

Alustasime Vana-Kalamaja tänava ümbermõtestamist aastal 2012, mil tänavast kui avalikust ruumist veel üldse ei räägitud. Minu suurem mõte oligi see teema laiemalt käivitada. Üks tore sündmus alguses oli koos Teele Pehkiga korraldatud titekärude paraad. Jalutasime kogu tänava läbi, algas see nii, et kümned kärudega emad-isad ületasid loogilises, aga keelatud kohas Toompuiestee ja seiskasid hetkeks autoliikluse.

Siis tegin kulkale taotluse, et teeme ühiskondlikus koostöös vanalinnast mereni ulatuva tervikliku tänava eskiisprojekti. Nii palju raha meile selleks ei antud. Küll aga toetati protsessi käimalükkamist, mida sai käsitleda väiksema tööna. Korraldasime foorumi ja elanike seas küsitluse. Nii hakkas lumepall veerema. Siin õnneks mõisteti kõikjal, et tegu pole suure liiklusmagistraaliga. Mingit väga teravat võitlust autode ja inimeste ruumi üle ei peetud. Selle taustainfoga koostasin arhitektuurivõistluse tingimuste mustandi, millele tulemus üldiselt vastab.

Iga rohujuurealgatus ei jõua valmimiseni. Kuidas teil õnnestus see idee linnale maha müüa?

Eeltöö oli puhas kodanikualgatus, natuke aitasid kultuurkapital ja arhitektide liit loomestipendiumiga. Hiljem võttis linn idee kasvatamise ja asjaajamise. Arvan, et teostumisel on olnud väga oluline roll Jaak-Adam Looveeril, kes võttis visiooni väga omaks, täiendas minu algset lähteülesannet, lisas häid mõtteid ja vedas protsessi võistluse, projekteerimise ja elluviimiseni. Linn vajaks rohkemgi sellise tahte ja visiooniga ametnikke. Ilma nendeta ei juhtu midagi. Kodanikud ega arhitektid ei saa ise selliseid plaane lõpuni teostada.

Mida te toona tähtsaks pidasite? Mida uus tänav muutma pidi?

Kõigepealt pidasime oluliseks, et autode liiklus oleks rahustatud ja selleks tuleb otsida sobilikke ruumilahendusi, et leida tasakaal turvalise inimsõbraliku ruumi ning sõidukite liikumise ja parkimise ruumi vahel. Ka ristuvate tänavate seostamine ja kaasamine võistlusalasse oli vajalik. Loomulikult oli tähtis ka see, et Vana-Kalamaja tänav ühendaks merd vanalinnaga ja mõjuks ruumina terviklikult.

Õhus oli küsimus, kas võistlusalasse lisada ka Balti jaama ümbrus ja mereäär. Kõike korraga ei suudaks ehitada. Lõpuks otsustas linn mereäärse tulevikku lükata ja Balti jaama ümbruse sisse panna. Praegu kogemegi, et Toompuiestee ületus avanes, samal ajal Kalaranna tänavaga ristumisel on tupik. Sinna peaks lisama vähemalt ühe trepi ja ülekäiguraja.

Lõpptulemuses üks tõrvatilk siiski on. Toompuiesteed peetakse endiselt magistraalilaadseks tänavaks ja seetõttu pandi sinna ülekäigurajale valgusfoorid, mille tsükkel on jalakäijale nii ebainimlikult lühike. Need foorid saaks muidugi lihtsalt välja lülitada.

Oled selle tänava ümberkujundamise juures olnud algusest kuni lõpuni. See on ruumiloomes praegu haruldane, et üks arhitekt saab olla nii probleemi püstitamise, lähteülesande koostamise kui ka projekteerimise juures.

Jah, mulle on see olnud kümmekond aastat kestnud huvitav lugu ja olen tõesti saanud olulisemaid valikuid suunata nii alguses kui lõpus, puudutada nii tervikut kui detaile.

Võib aga öelda, et alates arhitektuurivõistluse võidust võtsid suure töö enda kanda Indrek Peil, Siiri Vallner Kavakava arhitektuuribüroost ja mitmed teised. Nad on ajanud algset mõtet hästi edasi, olnud hingega asja juures kuni üksikasjadeni juba kuus aastat, seal on minu osa väike. Arvan, et Eestis polegi teist tänavat, kus arhitekti pühendumus oleks nii võimsalt näha.

Mingi mõju on ka sellel, et nemad ja ka mina oleme selle tänava kasutajad ja kohaga väga tuttavad. Kavakava arhitektid kaasasid mind ka konsultandina Vana-Kalamaja tänava projekteerimisse. Sealt on pärit mitu elluviidud elementi. Näiteks vana küsitlust üle vaadates leidsin, et sooviti murul istumise kohta Kotzebue platsil. Selle mõjul tegid Kavakava arhitektid kivise platsi nurka reljeefse muruala. Samuti pärineb keskmine valgustirida minu ettepanekust kavandada see ruumipsühholoogilise nõksuna kiiruse rahustamiseks.

Mida siit tänavate kavandamisel edaspidi eeskujuks võtta?

Igal pool on oluline, et inimeste, jalgratturite ja autojuhtide ruumi vaadataks koos, seostatult, nii üldiselt kui detailides. Enamasti kiputakse lihtsustama ja eraldama: insenerid lahendavad sõidutee ja liikluse, arhitektid ja maastikuarhitektid siis jalakäijate tänavaosa, haljastuse, pingid, katendid jne. See pole õige lähenemine. Mõelda tuleks kohe alguses ja näha terviklahendust, kuidas autod sellises põimitud ruumis sõita saaks, kuidas ruumiliste võtetega autode liikumiskiirust ja tähelepanu suunata. Vajalik on mõelda, et auto pole lihtsalt mingi liikuv objekt, vaid et ka sealt soovib inimene astuda sisse ja välja, peatumine on tihti tähtsam kui parkimine. Ükski tänav ei seisa eraldi – liikumisteekonnad on seotud teiste tänavate, hoonete ja hoovidega. Sellest tuleneva ja kõiki kasutajaid mõistva tervikpildi loomine ja täpsustamine on suur töö, mis sageli jääb tegemata või läbi tunnetamata. Kõige selle juures tuleb silmas pidada ka ruumilist tervikmõju ja ilu. Võib-olla suudan nii seletada, et tänav, ka suur liiklustänav, vajab tervikuna arhitekti tööd, see pole insenertehniline rajatis.

Kuidas on elanikud uue tänava vastu võtnud?

Eks arvamusi on seinast seina. Õnneks pole ma märganud, et terviklahendus inimestele vastumeelne oleks, aga üksikasjades asutakse ikka kohe puudusi otsima. See ongi normaalne ja isegi vajalik, et saaks pisiasju veel täpsustada. Näiteks paistab, et mõni post on sattunud valesse kohta ja selle saaks eemaldada. Tähistusi saaks lisada, et ruumi mõistetavust parandada. Aga näib, et tervikuga ollakse rahul. Mitmed Telliskivi seltsi liikmed on meeldivalt üllatunud, et tänav sai palju parem, kui esialgu üldse loota julgeti.

Mõnele teeb muret ohutus ja ma ise ka veidi pelgan, et ega inimesed, eriti lapsed, nüüd liiga julgeks muutu. Juba üks raske õnnetus oleks kõige halvem tagasiside. Aga kui see juhtub, siis leian, et põhjustaja oli sõidukijuht, kes sõitis liiga kiiresti. Õnnetuses pole süüdi inimsõbralik ruum. Vastutus peab olema sellel, kelle juhtida on võimsam masin. Ohud tekivad jõust ja kiirusest. Väike laps keset tänavat ise mingit ohtu ei põhjusta. Kogu meie liikluskultuuris on vaja jõuda üldkehtiva arusaamani, et tugevam peab alati hoolima nõrgemast. Näiteks autojuht jalgratturist, jalgrattur jalakäijast jne. Igal hetkel peab juht valima kiiruse, mis jätab ruumi ohutuks.

Arvan ka seda, et kaaluda võiks sellist lisatööd, mille käigus jälgitakse Vana-Kalamaja tänava kasutajate käitumist ning selle järgi lisatakse lahendusele pisikesi kiirust rahustavaid või tähelepanu suurendavaid elemente.

Kas meetrilaiune jalgrattatee, mis siin nüüd mere poole viib, pole mitte liiga kitsas?

Siin ei ole. Asfalteeritud jalgrattarada tuleb vaadata osana kogu ruumist. Kui sama laiusega rattatee on joonitud näiteks Liivalaia tänava äärde, kus ühes servas on äärekivi ja teises kihutavad autod, siis on see jalgratturile muidugi täiesti kõlbmatu ja ebaturvaline. Sellises olukorras võiks autode ja jalgrataste rajad, jah, isegi umbes võrdse laiusega olla. Siin on aga jalgratturile kasutatav tänavaruum kogu laiuses. Jalgrattaraja mõte on anda ratturile sobiv katend ning oma koht eriti olukorras, kui inimesi on tihedalt ja ka rattureid võib olla palju. Äärekivide puudumine annab paindlikkuse. Üldisemalt pooldan mõtteviisi, et jalgratturi loomulik koht on ka kõnni- ja sõiduteel, aga ta peab alati teistest hoolima ja ka oma kiiruse turvalisuse eest hoolitsema.

Mis pilguga sa teisi suuri Tallinna tänavaehitusi vaatad? Pronksi tänavat on juba omajagu kritiseeritud, et tegu on vanamoodsa lahendusega.

On jah. Eriti selles mõttes, et ühissõidukid, nendega seotud inimeste ruum, kõnniteede laius, ülekäigurajad ja meeldivad ristmikud, väärivad seal rohkem tähelepanu. Peame aga teadvustama, et linnaruumi kui terviku mõttes ongi mõni tänav rohkem vajalik liikumiseks kui ajaveetmiseks. Pronksi on sellise tänava ehe näide. Kuskilt peab ka kesklinnast mööda sõitma, see on ammu nii planeeritud ja muid valikuid siin eriti pole. See tänav on vajalik ka ühistranspordile, sadamaga seotud transpordile ning muu hulgas näiteks vähendab Viru väljaku koormust. Aga ka suured liiklustänavad vajaksid inimlikumaid lahendusi ning toimivat kiiruse rahustamist.

Millise Tallinna tänava võiks järgmisena niimoodi ette võtta?

Õhus on Reisijate tänava, mis viib Balti jaamast Telliskivi loomelinnakusse, tulevik. See võiks olla midagi sarnast Vana-Kalamajaga selles mõttes, et vajab tundlikke lahendusi. Praegu koostatakse detailplaneeringut, kus see lõik on ikkagi liiga mootorsõidukikeskne. Kujutatakse ette, et sinna saab suunata mingid liiklusvood, aga seal pole sellist võimalust ja vajadust. Lisaks ei ühendu Reisijate tänav ühegi sellise tänavaga, mis need kavandatavad vood inimsõbralikult vastu võtaks. Reisijate tänavat, erinevalt Vana-Kalamajast, tuleb vaadata ülelinnalise rohevõrgustiku osana, sest see ühendab putukaväila ja bastionivöö pargid. Liikluse mõttes sobib sinna Vana-Kalamaja laadne jagatud ruum. Reisijate tänav on väärt, et selle eest praegu võidelda ja sinna ka arhitektuurivõistlus korraldada.

Kuidas teha nii, et see rahulolu ja head lahendused siit Kalamajast üle linna leviksid?

Esmalt peab juurduma arusaam, et iga tänavaruumi kavandamine on looming, samapalju kui hoone kavandamine. Vale on suhtuda tänavasse kui tehnorajatisse, mida seni kahjuks pea kõikjal tehakse. Arhitekti töö on siin oluline. Iga tänavaruumi, selle kasutajaid, kohavaimu, loodust, tänavaäärseid hooneid, kohti ja muud tuleb tunnetada ja seostada. Seejärel saab koostöös inseneriga tehnilisi küsimusi lahendada. Vana-Kalamaja tänaval tehti nii tunnetuslike kui tehniliste teemadega palju tööd. Selle kogemuse edasi kandmiseks peab linnavalitsus harjumusi muutma ning juba algstaadiumis, enne tänava projekteerimise alustamist arvestama sellesse loomingulisse töösse panustamisega. Alati ei saa loota kodanike õhinapõhisele tööle.

Igas asumis võiks olla Vana-Kalamajaga samaväärse kvaliteediga peatänav. Aga olulised on ka nii suuremad liiklusteed kui pisemad kõrvaltänavad, igaühel on omad nüansid. Palju on ka tänavaid, mis on just praegusel kujul head ja mõistlik nõuanne oleks hoopis suuremast ümberehitusest hoidumine. Kogu tänavate kavandus peaks liikuma selles suunas, et neid käsitletaks kui linnaruumi olulist osa, mis töötatakse alati sügava tundega põhjalikult läbi.

* Vana-Kalamaja tänavaruumi foorumi materjalid ja ettekanded on koondatud Telliskivi seltsi veebisaidile. https://telliskiviselts.info/linnaruum/kuum-linnaruum/vana-kalamaja-t%C3%A4nav/vana-kalamaja-t%C3%A4navaruumi-foorum