Kalaranna üheksa elu

Kümmekond aastat tagasi avalikkuses laineid löönud Kalaranna kandi arenduse peamine osa on valmis. Kuidas läks?

ANNA-LIISA UNT

Arhitektuurilahenduse autor Kadarik Tüür Arhitektid, maastikuarhitektid Maarja Tüür, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Kerttu Kõll.

Kinnistu arhitektuurivõistlus toimus 2017. aastal. Seal pälvis I preemia võistlustöö „Kesk-küla“, autorid Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Viktoria Andrejeva, Marleen Stokkeby, Harri Kaplan, Kristi Tuurmann, Katerina Veerde, Raul Kalvo (Kadarik Tüür Arhitektid).

Suured muudatused linnapildis jätavad tahes-tahtmata kõheda mulje: ühe inimese mõõtkava järgi tehakse suuri otsuseid ja pidurdamatute hoobade jõul liigutatakse määratuid mahte. Üksikisiku arvamused, muljed ja mälestused jäävad teerulli alla, tähtsam on üldsuse huvi. Nii palju kui ka ei taha, et head asjad kunagi ei kaoks, siis linn muutub ikkagi kogu aeg. Kalaranna kui jäätmaa potentsiaal on arendatud millekski muuks, ja see pole halb, vaid ongi muu.

Vintske materjal

Tallinna rannajoon on läbi aegade kõvasti muutunud. Tähendab, inimene on seda muutnud. Keskaegse Tallinna merepiir asus vanalinna külje all, kogu praegune sadamaala on tasapisi merelt võidetud. Ka linnahalli ja Kalaranna kvartali alune on tehismaa. Pikka aega oli kogu see kant katkematu tööstusvööndi osa, alles enne 1980. aasta Moskva olümpiamänge murti kesklinnas lahti tükike otsepääsu merele. Olümpia purjeregatiks ehitatud linnahall, selle katusetrepistik oli fenomenaalne läbimurre, sest kogu merepiir oli seni olnud avalikkusele suletud militaartsoon.

Kellele ajaloolised tähenduskihid huvi pakuvad, leiab maa-ameti aerokaarte võrreldes ajajoonel huvitavaid muudatusi. 1994. aasta õhupilt näitab Kalaranna alal filigraanse detailsusega kätte toonased tootmishooned, käiguteed, segiläbi sõidukid, külg külje kõrval basseinis seisvad alused ja praeguseks kadunud ühendusteed. Raudtee – nüüdne Kalaranna tänav – hargnes Kalasadama tänava ristil teeks, mis kulges hiiglaslikku, vahepealse Katla aia garaaži, teine haru pikenes Kultuurikatla korstna ja EKKMi vahelt linnahalli kõhu alla ja paralleelselt Mere puiestee trammiteega Ahtri tänava poole.

Praeguse ajaga võrreldes ulmeline, raskesti usutav, võimatu! Linn on võrratult vintske materjal. Mitte elastne nagu kumm, mis alati tõmbub tagasi oma algsele kujule. Pigem nagu muljumisest ja sakutamisest üha vastupidavam muinasjutu vaeslaps, keda teekonnad ja sekeldused väntsutavad, kes elab üle nii vaesuse, väärkohtlemise kui ka kuninga­pojaks osutumise ning kes, kui ta surnud pole, elab muudkui edasi.

Täielik muutumine

Kalarand on täiel määral sellise arengu huvitav näide. Turbulentne iseseisvuse taastamise aeg määras kogu mereäärse ala jõujooned, mis vedasid pigem viltu. Senine suletud tööstuse, sadama ja militaartsoon ei olnud ühtäkki kellegi oma – varasematel otsustajatel ja maakasutajatel tuli lihtsalt lahkuda. Maatükke jagati, liideti, müüdi, vahetati. Uusi kinnistuid arendati nii hästi-halvasti kui osati, tagajärjeks röögatult suured parklad, süsteemitu liiklusskeem, puuduv avalik ruum. Ja pikka aega piinlikult kõnekas Tallinna visiitkaart – tühermaale sisse tallatud jalgtee reisisadamast kesklinna. Paremateks näideteks Rotermanni kvartali püüdlik arendus ning Kultuurikatla ja seda ümbritseva linnaruumilise magneti väljakujunemine. Kalaranna kvartali kinnistu läks kohe erakätesse, arendamisega esialgu ei kiirustatud ja võrreldes sadamapiirkonnaga kontrastselt muretust tühermaast sai pikapeale ideaalilähedane südalinna roheala.

Sajandivahetuse paiku lammutati platsilt kogu Patarei vangla ja Kalasadama basseini vahele jäänud madaltihe hoonestus – remonditöökojad, kuurid, garaažid –, et tagada elementaarne ja rentaabel kinnisvara korrashoid. Mida pole olemas, seda ei pea valvama ja ülal pidama. Kõik muu jäi nii nagu jäi ja täpselt see määras rohkem kui kümneks aastaks selle kandi märgilise seisundi. Asukoht kiirelt areneva Kalamaja asumi külje all mereäärse promenaadi sõlmpunktide linnahalli, Kultuurikatla, EKKMi, Patarei, Lennusadama ja Noblessneri pärlikees tagas tähtsa staatuse.

Vahepeal toimus seal kandis kõike: Kultuurikatel timmiti järk-järgult mainekate ürituste tegevuspaigaks, EKKM ja Katla aed seadsid samal ajal selle kõik küsimärgi alla ja olid valjul häälel selle tippklassi kontrastne pahupool, kus toimusid linna parimad peod. Teisel pool Kalasadama basseini leidis aset kurat teab mis – võimust võtvas võsas elas keegi, lapsed hüppasid kailt peakat, kes pesi autot, kes lasi märki, kes jõi, kes tegi sporti. Kalarand vohas tegevuspaigana, kus kõik allus seesmisele korrale, nagu kerkiv pärmitainas. Selle „kõigi võimaluste maa“ tekkimiseks oli vaja minimaalset impulssi – omaniku otsust jätta maa lihtsalt niisama ning eramaa staatust mitte rõhutada, kõik muu tekkis ja kujunes nagu juhtus või nagu parajasti tarvis oli.

2011. aastal kandis Tallinn Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Suur-Patarei tänavaga paralleelselt kulgev raudteeharu ei olnud selleks ajaks enam ammu kasutuses: rööpad-liiprid olid üles võetud ning mööda koridori sai liikuda jämedal killustikul. Kogu aasta pidulikkuses valiti kunagine Tallinna Linna Elektri Keskjaam peamiseks kohtumispaigaks – alustati Kultuurikatla rajamist. Ümberringi kogus metsik linnaloodus üha tuure, raudteekoridor vormistati lihtsate vahenditega Kultuurikilomeetri promenaadiks, ruumilist elevust lisasid „Lift11“ konkursi installatsioonid ja kohalikud elanikud upitasid kõiki väärtusi suure energia ja hoolega.

Samal ajal töötati kogu ala arendamise detailplaneeringuga. Avaldus planeeringu algatamiseks oli tehtud 2003. aastal, detailplaneering kehtestati 13 aastat hiljem. Omanike arendus­soovidel, arhitektide lahendustel, Kalamaja elanike ja avalikkuse huvil oli vähe ühisosi, mistõttu töö käigus läks kõik hakklihaks. Kvartali ja ümbruse ruumilist konfiguratsiooni muudeti, paisutati, tükeldati, nihutati, muudeti uuesti, anti lubadusi, murti neid, kaevati kohtusse, lahmiti, köeti üles, jahutati maha. Täpse detailplaneeringu menetluse ajajoone on 2016. aasta artiklis välja toonud Toomas Paaver.* Et huvilised olid avaldanud oma arvamuse, tõmmati toimuvale avalikkuse ja meedia teravdatud tähelepanu ning planeeringu lõpplahendus peegeldas seda vägevat kaalukaussi. Lahenduses on arvestatud avaliku huvi, arhitektuurivõistluse korraldamise nõude, kaldapromenaadi ja suplusrannaga.

Vahepeal oli Kultuurikilomeeter sunnitud andma teed uuele liiklusmagistraalile. Kalaranna tänav rajati 2015. aastal ning ootamatu nüansina ümbritseti kvartali tühermaa ehitusaedadega, mis sulgesid sellele vaba juurdepääsu.

2016. aasta oli merekultuuri aasta. Linnalabori temaatilise ideekorje tulemused tõestasid ja kriipsutasid veel kord alla küsitletute ootuse heale kodusele mereäärele, et oleks avarust ja mänguvabadust, tarbimiskohustuseta ruumi. Järjekindla kohaliku eestvedamise ja heade asjaolude kokkulangemise tulemusena (taas)avati rannajoont järgiv läbipääs. Beetapromenaad, mille nimi viitab (tarkvara)arendusprotsessi eelstaadiumile, katsevariandile, proovi­lahendusele. Promenaad algas Kalaranna basseini äärest, kulges piki kvartalit ja Patarei pool mööda kindlustatud kallast, puges läbi uue uru vangla müüris ning suundus Noblessneri sadama poole. Ilma algatajate, maaomanike ja linna julguse ja koostööta oleks see läbimurre jäänud saavutamata, aga igaühel olid siin õnneks omad sütitavad argumendid.

Inimese ja looduse kontakt

Arhitektuurivõistlus lõppes 2017. aastal, arendusele väljastati ehitusluba kahe aasta pärast. Tänavu kevadel avati kvartali esimene ehitusetapp koos avalike alade ja promenaadiga. Arenduse linna­hallipoolne uue pargiga nn nokk on parajalt avar ja kõvasti mere külge seotud, et mõjuks eraldi paigana, kus saab aega veeta ilma kõheda tundeta, et viibitakse võõra õue all. Hooneid ümbritsev maastik on tihedalt mosaiikne ja seal on palju teha – pikitus pakub pinget, avalik ruum pikeneb vööna piki merekallast, suplejaid ja niisama olijaid on rohkemgi kui varem.

Hoonemahtudele tuleb kasuks, et nad on lühikesed laiad pätsid, mille koorikus domineerivad ilmekad suured aknapinnad. Võrdluseks – linnapildis kõige tavalisemad paneelelamud on samuti viiekorruselised, aga mõjuvad oma proportsioonidega pealetükkivana, sest seina on palju rohkem ja massi seetõttu ka nagu rohkem. Kalaranna hoonestuse kergust rõhutavad eristatud ärikorrused ja katusekorruste tagasiasted. Iga hoone on ise ilmega.

Haljastuslahendus peab täpselt silmas kõiki otstarbeka funktsionaalse haljastuse põhimõtteid. Loodud on loomulikuna mõjuvad kooslused kodumaistest liikidest ja nende kultuurvormidest: pihlakad, viir- ja sarapuud, pajud, männid, koi-, soolika- ja raudrohi, merikapsas, puju, liivatee, kõrrelised. Sellised koha ja olukorraga klappivad kombinatsioonid peavad ilma inimese tugeva sekkumiseta ise hästi vastu, sest õiged taimed kasvavad harjumuspärase komplektina õiges kohas koos. Selliseid kooslusi ei kasteta, väetata ega kobestata, ei tee neile liiga lumi, meresool ega vali tuul. Linnahaljastuse pealisülesanne on anda sillutatud ja muudele tehispindadele tasakaalu, aidata sadevetel maapinda imbuda, mahendada palava ilmaga temperatuuri ja suurendada õhuniiskust, hoida tuult ringi keerutamast, pakkuda elusloodusele elupaiku, sest me ei saa ilma selleta elada. Kõike seda tehes on Kalaranna haljastuslahendus ka nii peadpööritavalt kaunis, et mul on kade meel.

Võimalikult loomulikuna on säilitatud-uuendatud ka otsene merepiir. See pole küll varasemaga võrreldes täpselt endine, aga ega peagi olema. Nii liiva- kui kiviranda täiendavad pingid ja platvormid ning liikumisteelt veeni laskuvad trepid. Kaldaäärne promenaad ja pisipark ning suplemiseks avatuks jäetud veepiir on varase sagris olekuga võrreldes võõras ja liiga klaar. Maastik on modelleeritud kohati väga kapitaalselt, aga mere mõjualas leebemalt ei saagi. Oleksin selle kõige kodususes skeptiline, kui oma silmaga ei näeks, et see on ajaviitekohana omaks võetud. Olukord on vastuolusid täis, aga ometi sellisena olemas. Kitsal rannaribal on tihedalt istujaid, jalutajaid, riietuskabiini ja vee vahel sõelujaid. Kõik külg külje kõrval koos, taustaks napi paari­kümne meetri kaugusel võõrad kodud, mida õues viibijatest ilmselt keegi endale iialgi lubada ei saaks.

Miks on üldse tarvis linna kõikides nurgatagustes tingimata kinnisvara arendada? Eriti seal, kus linlased on ala oma elu osana ilma arendamisetagi omaks võtnud? Kui linnaehituslik olukord seda nõuab, siis on tarvis. Kui maaomanik on selleks suurt eesmärki silmas pidades motiveeritud ja valmis, siis on tarvis. Kuna asjaolud ja perspektiivid – demograafia, majandus jne – pidevalt muutuvad, tuleb linna kehal neile järele tulla, olla alati muutumises. Tõsi, paikade ajutine vahekasutus on linnade elus üks märkimisväärseimaid nähtusi, millel on väga palju häid külgi. Ressursisäästlikud ettevõtmised ja muudatused, nagu ka ülalpool järjestatud Kalaranna vahepealsed eluetapid, parandavad kogu naabruskonna kvaliteeti, sest kontakt inimeste ja keskkonna vahel tugevneb. Vintskes linnaruumis on huvitav viibida, sest see on kasutamiseks vaba ja atraktiivne, midagi kogu aeg toimub, miski on alati uus. Ajutiste funktsioonide eluiga on aga lühike ja seda tuleb alati silmas pidada – neid ei maksa taga nutta.

Läbikäiguks ja viibimiseks avatuks jätmine oli üks peamisi Kalaranna arendus­protsessi vaidluskohti, sest seal oldi harjunud viibima. Oht, et eraomandis ruum lõigatakse ümbritsevast ära, on alati reaalne ja viletsaid näiteid on küllalt. Kõik nõutu on siin teoks saanud, rand ja promenaad jäid alles, aga uue ja vana ühenduskoht on rabe. Oleneb muidugi milliste silmadega vaadata – uhiuus tükk elu- ja töökeskkonda on Kalarannas päris lahe, ent neid, kellele see kant oli varem vaba mänguruum, teeb praegune olek pigem ärevaks, sest see pole enam koht niisama olemiseks, keskkonnavahetuseks. Ruumikunst on peen kunst, mille ülesanne on ka orkestreerida aega ja protsesse, inimeste­vahelisi suhteid, mälestusi, tulevikku. Tulemus on iga kord erinev.

* Toomas Paaver, Aeglased sammud vaherahuni Kalarannas. – Sirp 29. IV 2016.