Kandvus ja kandumine

„Prognoos ja fantaasia“ koosneb suurest hulgast sügavustest, millesse sisenemine võtab aega sama palju kui mitme kvartali läbinuuskimine.

JAN KAUS

Näitus „Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel“ arhitektuurimuuseumis kuni 30. IV. Kuraatorid Andres Kurg ja Mari Laanemets, assistent Kristina Papstel. Kujundaja Kaisa Sööt, graafiline kujundaja Indrek Sirkel. Näitusel on esindatud arhitektid, kunstnikud ja rühmitused Archizoom, Juri Avvakumov, Aleksandr Brodski ja Ilja Utkin, Igor Dřevíkovský ja David Vávra, Dviženije, Stano Filko, István B. Gellér, Jozef Jankovič, NER, Tiit Kaljundi, Jevgeni Klimov, Mari Kurismaa, Kai Koppel, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Hardijs Lediņš, Avo-Himm Looveer, Kirmo Mikkola, Stefan Müller, Jüri Okas, OHO, Ain Padrik, Alessandro Poli, László Rajk, Toomas Rein, Sirje Runge, Superstudio, Tõnis Vint jt.

Mõni kuu tagasi tegime sõpradega reisides lühikese peatuse Münchenis. Vaatasime, et meil on kahe lennu vahel nõnda palju aega, et jõuame korraks linna peale minna. Väljusime Marienplatzi peatuses, libistasime pilgu üle raekoja hoone ja selja taga kõrguvate Frauenkirche tornide, kõndisime turuplatsil, leidsime mingi õllerestorani, einestasime ning avastasime, et ongi aeg tagasi lennujaama minna. Pärast seda jäin mõtlema, et kui keegi küsiks minult, kas ma olen Münchenis käinud, siis ma ei oskakski hästi vastata.

See väike ruumipoeetiline dilemma tuli mulle meelde Andres Kure ja Mari Laanemetsa kureeritud mastaapsel näitusel. Viibisin näitusel umbes tund aega, ent ometi jäi sealt lahkudes kummitama tunne, et ma ei jõudnudki seal korralikult ära käia. Muidugi, kui võrrelda omavahel Müncheni ning „Prognoosi ja fantaasia“ pindala, suutsin viimasest katta lõviosa. Ent linnaruumi mastaapsus ilmneb ennekõike tasapindselt, maastikul, aga „Prognoos ja fantaasia“ koosneb suurest hulgast sügavustest, millesse sisenemine võtab aega sama palju kui mitme kvartali läbinuuskimine.

Julgen minna näituse ja linnaruumi võrdlusega kaugemalegi. „Prognoosi ja fantaasia“ ekspositsioon koosneb viiest osast: „Linn kui lava“, „Töö lõpp“, „Romantilised algused“, „Entroopia“ ja „Kosmose vastus“. Selline jaotus süvendas tunnet, et näituse külastaja asetatakse ühte eriti tihedalt kokku surutud urbaansesse ruumi, mille igas n-ö linnaosas on hulgaliselt nurki ja nurgataguseid, mõttelisi jäneseurge või ussiauke. Need aga juhivad terviku erinevatesse olekuvormidesse, umbes nagu China Miéville’i romaanis „Linn ja linn“ korda valvav Läbitung, ainult et mitmekordistatult. Lihtsamalt öeldes pakub näituse iga osa hulga kompleksseid loomingulisi visioone, mille ammendav koondkirjeldamine tundub mulle pea võimatu. Milleks loetleda töid, kui nende tekitatud seosed tunduvad loendamatud? Kuna ma pole arhitektuuriteoreetik ega -ajaloolane, sain näitusel käituda ennekõike nagu flanöör, kelle hulkumine koosneb samapalju peatumistest kui liikumistest, samapalju põiklemisest kui suunahoidmisest, ning kes klammerdub seetõttu enda n-ö lemmikkohtade külge ja loodab nüüd, et nimetatud kohtade kirjeldused osutavad kogu ruumi atmosfäärile.

Ammendamatu ruum, ammendamatu aeg. „Prognoosil ja fantaasial“ liikudes jagunes ammendamatuse tunne kaheks: üks puudutas ruumitaju, teine ajataju. Kui rääkida „Prognoosist ja fantaasiast“ kui ruumist, mis kõnetab külastajat mitte ainult kogutud visioonide, vaid nende koosmõju kaudu, võib seda iseloomustada kui täielikku mittekoha vastandit. Tundub, et inimene, kes on valmis väiksekski tähelepanelikkuseks, ei suuda näitust läbida. Mitte et läbimine poleks võimalik, vaid sellel poleks seesuguse tihedusega ruumis lihtsalt mõtet. Sel juhul võiks juba läbida kõiki ruume, iga maailmas avanevat maastikku, sel juhul ei saakski teha elus muud kui ainult läbida, midagi kaasa võtmata, millestki mõjutusi saamata. Ekspositsiooni ajalooline ja ruumifilosoofiline tihedus sunnib tegema peatusi peatuste otsa – mistõttu võib juhtuda nii, et külastaja mitte ei läbi ruumi, vaid ruum ise, õieti sellesse ruumi koondatud ruumid hakkavad külastajat ennast läbima. Külastaja mitte ei läbi, vaid saab läbitud.

Et jutt liiga abstraktseks ei kisuks, toon ühe näite. Esimene koht, kus ma pikemalt peatusin, kuulus tšehhi rühmituse DNA näitusele „Urbanita ‘86“. See koosneb suurest hulgast planšettidest, mis kirjeldavad eluvõimalusi tüüpilises Ida-Euroopa paneelrajoonis. Iga planšett suudaks oma sisulise haardega täita mõne galeriipinna, aga Kurg ja Laanemets on ühele seinaosale surunud kokku paarkümmend huvitavat ideed. Minu lemmik oli „Isiklike esemete defenestratsioon“, mis kirjeldab paneelmajade akendest välja loobitud asjadest moodustuvat „habrast kooslust“¹: pildil näeb väikest utoopilist stseeni, kus aknast lennanud esemed moodustavad suurel siseõuel hajusa, ent dramaatilise installatsiooni.

Jäin defenstratsiooni vaadates kohe mõtlema inimeste ja majade küljest pudenevatele esemetele, sellele, kuidas need linnaruumi mõjutavad, maapinna külge kinnituvad või hoopis teistesse kohtadesse kanduvad; mind läbistasid aimdused, mälestused, ootused irduvate elementide paljususest kui linnaruumi ühest raskesti tajutavast, kuid reaalsest kihist, mis on oma korduvuses ühtaegu efemeerne ja püsiv.

„Prognoosi ja fantaasia“ ammendamatuse ajaline kiht puudutab näituse kõige laiemat taustaplaani, terviku väga madalal sagedusel, ent pidevalt pulseerivat kiirgust. Fenomeni võiks kirjeldada umbes nii: kui tavalises linnaruumis mõjub iga üksiku keha, iga eraldiseisva organismi tegevus ajutisena ning neid ümbritsev ruum pretendeerib pigem ajatusele (mis siis, et seda saavutamata), siis „Prognoosi ja fantaasia“ loodud ruumis avaldub vaat et vastupidine: ühtekokku koondatud vastupanupraktikate visandid või nägemused mõjuvad ajatult, s.t tunduvad säilitavat oma kõnekuse ükskõik millises linnaruumis, ajast ja kohast sõltumata (või kõnetas mind pigem vajadus selliste praktikate järele?), nende taustal aga võimendub linnaruumi enda paratamatu ajutisus. Millest see tuleneb?

Utoopia versus entroopia. Siin tuleb mängu „entroopia“, näituse üks märksõna, mõiste, millega markeeritakse näituseruumi üht viiendikku. Näituse kuraatorid seondavad entroopia mõiste 1960. kuni 1970. aastate kultuuriga, ent füüsikas on see mõiste jätkuvalt aktuaalne, kuna osutab füüsilise aegruumi ühele paratamatusele. Ise nimetaksin seda kestuseks. Kestus on seisund, mida ei saa maailmast eemaldada ning füüsilistel põhjustel kaasnevad kestusega teatud protsessid. Üks kestuse ilming, mis puudutab – ja jääbki puudutama – muu hulgas ka arhitektuuri ning linnaplaneerimist, on kulumine. Kestev objekt kulub, olgu tegu taevatähe, ehitise või organismiga. Tõsi, loodus ja kultuur tulevad kulumisega toime eri viisil: kultuur püüab kulumist aeglustada, seda pidevalt üle mängida (näiteks restaureerimisega), kultuurina määratletud impulsse ja objekte kulumise käest päästa, loodus aga taasloob end kulumise kaudu, kulumises. Mäed näiteks on tektooniliste laamade hõõrdumisel tekkinud maapinna nihked, mida on kulutanud tuul, vihm, taimestik ning nende kulutavate protsesside kumuleerumine ajas. Õieti võikski öelda, et loodus mitte niivõrd ei kohane kestusega, vaid kestus kuulubki loodusele, s.t kestus on looduse omadus. Ajaliselt väljendubki see kuulumine just kulumises ja selle ümberpööramatuses, ruumiliselt aga näiteks vajumistes, kerkimistes ja nendega kaasnevates deformatsioonides, gravitatsiooni ja mandrite liikumise surves. Seega pole võimalik eemaldada kestust isegi kõige tehislikumast keskkonnast. Omamoodi ümbernurgavastuse sellele dilemmale pakub ungari kunstniku István B. Gelléri „Kasvav linn“, kus ta on kasutanud looduslikke vorme, visandades näiteks spiraalse teokarbi kujuga linnaruumi. Kujutis toob silme ette üleelusuuruse kivistise, Knossose palee väärilise kaarja labürindi, mida saab vaadelda ühtaegu igavese ja üürikesena.

Mulle meeldisid „Entroopia“ jaos esitatud Sirje Runge „Linnavaated“, mis näitavad rahulikult, teatud sordiinialuse distantsiga, kuidas loodus, mis n-ö suudab kulumisega sulanduda, saab märkamatult, tasapisi, aga järjekindlalt võitu kultuurist, sh arhitektuurist, kuna viimane satub tahes-tahtmata kestuse kulutava jõuga vastuollu. Küsimus pole tegelikult selles, kas meil õnnestub kulumist vältida, vaid selles, kuidas suudavad arhitektuurilises objektis kasutatud materjalid kulumisega kohaneda. Igasse ideaali on sisse kirjutatud pragude muster, meil jääb vaid valida, kas seda eirata või teadvustada.

Selle jutu valguses võiks küsida, kas kõik need võluvad, mõnikord siiramad, mõnikord iroonilisemad utoopiad, mis on näitusega „Prognoos ja fantaasia“ ühtekokku koondatud, on tulutud. Sugugi mitte. Pigem annab see võimaluse mõtestada ümber üks pingeväli või õieti seda laiendada. Utoopia vastandiks on harjutud pidama düstoopiat: ideaaliks paisutatud kujutlus, uhke teoreetiline konstruktsioon, moondub praktikas iseenda paroodiaks või luupainajaks. Aga võib-olla on nii, et utoopia kõige väärikam vastane on hoopis entroopia – düstoopia on lihtsalt entroopia üks tagajärg, selle üks esinemisvorm.

Kandvuse kunst ja kandumise kunst. „Prognoos ja fantaasia“ pakubki mu meelest utoopilise mõtlemise variante, mis tunduvad katsuvat kas või intuitiivselt entroopiaga arvestada või siis vähemalt ei püüa sellest võitu saada. Näituselt leiab hulganisti töid, mis ei näe utoopia alusena mitte (ainult) hoolikat, kuigi konventsioonidega hõõrduvasse suhtesse sattuvat planeerimist – prognoosi –, vaid hoopis impulsse, milles korrastaval ratsionaalsusel pole määrav või ainuline, kõigest emotsionaalsest ja irratsionaalsest eristatud roll. Nii tuuakse mängu unenäod ja fantaasia. Sellise taotluse alla kuulub minu kogemuses näiteks Juri Avvakumovi ja Mihhail Belovi „Surnute hotell“, mis võimaldab asetada surnukehad mitte maa, vaid taeva alla. Kõige sügavama mulje jättis Aleksandr Brodski ja Ilja Utkini „Columbarium Habitabile“, mis kujutab hiiglaslikku betoonkuubikut, kuhu kolitakse vanad, linna arengule jalgu jäänud majad ning nende elanikud. Brodski ja Utkini nägemus mõjub ühtaegu süngelt ja lohutavalt, luupainajalikult ja hubaselt – sama vastuoluliselt nagu üks mõjuv unenägu. See omakorda tekitab tunde, et vaatajal on korraks võimalik unenägusid kombata, tuua unenäod aju sügavustest meelte tasandile, tõlkida aimdused väliseks süsteemsuseks – ning loobuda sedakaudu korraks elamisest selgetes eristustes, dualistlikus meelelaadis. Kaos ja kord põimuvad.

Mõlemad näited avardavad ka arhitektuuri mõtestamise võimalusi. Kui reeglina võib arhitektuuri pidada kandvuse kunstiks – arhitektuuriobjekt peab kandma oma elanikke nii ruumis kui ka ajas, pidama vastu nii loodusjõududele kui ka sotsiaalsetele mullistustele –, siis mõnedki „Prognoosi ja fantaasia“ tööd esitavad arhitektuuri pigem kandumise kunstina: ideede kogumina sellest, kuidas aimdused, hirmud, igatsused, nägemused, seostumised, unenäod võiksid kanduda üle materiaalsesse maailma, kuidas efemeersed tunded võiksid ilmneda kestuse vääramatuses ning selle ümber väänkasvudena põimuda.

Lõpetamata ruum. Siit pole raske jõuda „Prognoosi ja fantaasia“ kihini, mis on suuresti seotud näituse kultuuriajaloolise kontekstiga, tõsiasjaga, et koondatud tööd kirjeldavad ennekõike ruumiliste vastupanuvõimaluste elu kommunistlikes režiimides, kuhu modernistlik mastaapsus väga hästi sobitus. Olgugi et mitmed huvitavad teosed ei võitle mastaapsusega ega välista seda, on neis siiski tajuda utoopilisi impulsse, mis liiguvad üksikult üldisele, mitte vastupidi; taotlusi, mis kutsuvad rikastama ühiskonda ümber mõtestavaid nägemusi isiklikumate mõttemängudega, kuidas saaks üksik teadvus, üksik keha mõjutada või mõjuda utoopiliselt üldises plaanis, avalikus ruumis.

Mõned näited. Moskva arhitektuurigrupp NEP lõi 1968. aasta Milano triennaali jaoks esteetiliselt äärmiselt võluva nägemuse arhitektuursest n-ö asustusjõest, mille kujutis mõjub peaaegu abstraktse pildina. Ometi on selle kujutise tähenduslikus keskmes „rahumeelse elamise, õppimise, enesearengu ja vaikuse tsoonid“. Teisisõnu: kui mastaapsus, siis selline, mille sisse mahutuks iga üksiku organismi väiksus. Enamgi – see mitte ainult ei mahutuks, vaid võimaldaks miniatuurseid kõrvalepõikeid, peitumisi, vastupanuakte, mikroutoopiaid. Juba mainitud Aleksandr Brodskil ja Ilja Utkinil on töö pealkirjaga „Karupoeg Puhhi elamu“, mille eesmärk ongi linnaruumis elava inimese olemuse võimendamine; see on nägemus kohast, kuhu üksikisiku keha saab metoodiliselt tuua ja luua oma elamise mustrid.

Selline isiklikkuse taotlus avaldaski mulle kõige suuremat mõju. See justkui kutsuks otsima üles oma aju tagatubadest ruumipoeetilisi juhumõtteid ja aimdusi ning neid uue pilguga üle vaatama, prognoosima fantaasiate teostatavust.

Paar päeva enne näitusel käimist vahetasin Anders Härmiga sõnumeid monumentide teemal. Selle käigus tekkis mul mõte peitskulptuuridest – mälestusmärkidest, millel puudub mastaapsus, s.t mis meenutavad pigem kunagisi kujukesi roomlaste kodualtareil. Silme ette tuli miskipärast monument Konrad Mäele, mis peidetaks mõne männi otsa, ilma et avalikustataks selle männi asukohta. Monument oleks kusagil Eestis olemas, Konrad Mäe kuju istuks puuvõras ja vaataks üle maastiku, aga seda ei näeks keegi – või kui keegi satukski seda nägema, siis ainult pimeda juhuse mõjul –, ent meil oleks teadmine, et selline peitkuju on olemas. Hiljem mõtlesin edasi, et neid mälestusmärke võiks olla rohkemgi (muidugi mitte liiga palju) ja inimesed saaksid neid skulptoritelt osta ja asetada neid maastikul või ruumis kuhugi endale tähenduslikesse kohtadesse, võimalik et kellelegi kingituseks.

Miks ma sellest siin räägin? Sest, et pärast näitusel „Prognoos ja fantaasia“ käimist tundusid need mõtted korraks isegi teostatavad. See aga tähendab, et Andres Kurg ja Mari Laanemets on loonud näituseruumi, mis mitte ainult ei võta kokku mingit ajajärku, vaid avaneb ka tulevikule; ruumi, mis pole mitte ainult käsitletav kui teatud kindlasuunalise mõttetöö tulemus, vaid ka kaasa- ja edasiloomist võimaldav lõpetamata nägemus, piirideta ruum, (kaasa)kanduv jõud.

PS. Pärast „Prognoosi ja fantaasia“ külastamist sattusin Rottermanni kvartalisse, mille keskelt avastasin Kuu – keegi oli ehitanud ristkülikukujulistest plaatidest platsile meie kaaslase koopia. See kosmiline installatsioon haakus ülihästi „Kosmose vastusega“, Kure ja Laanemetsa ekspositsiooni ühe osaga, ennekõike aga sloveenia kunstniku Stano Filko töödega, mille kosmiline dimensioon tõi omakorda meelde võimaluse näitlikustada kosmose mastaape mitte teksti- või pildimaterjali abil, vaid otse reaalset ruumi läbides, mahutades näiteks linnaruumi terve Päikesesüsteemi. Kõige kergem oleks asetada kuhugi golfipallisuurune Maa, mis võimaldaks eksponeerida sellest poole kilomeetri kaugusel umbes viiemeetrise läbimõõduga Päikest ning umbes 2,5 kilomeetri kaugusel rannapallisuurust Jupiteri. Selline Päikese­süsteem oleks jalutuskäigu mõõtu. Nojah, võib-olla mitte täiel määral, sest kui asetada Maad markeeriv golfipall näiteks Tallinna Raekoja platsile, tuleks Uraani tähistav kera püstitada kuhugi Pirita jõe kaldale. Seal aga võiks olla silt, et isegi sedavõrd kahandatud mõõtkavas jääks Päikesesüsteemile lähim täht Proxima Centauri umbes 3000 kilomeetri kaugusele …

* Jäin ka mõtlema, kas DNA liikmed kasutasid meelega defenestratsiooni mõistet, mis mingis mõttes pärinebki ju Prahast. Väidetavalt leidis selles linnas keskajal aset kolm olulist poliitilist aknast väljaviskamise akti, kuulsaim 1618. aastal, kui protestandid heitsid katoliiklikud asevalitsejad Hradčany lossi aknast alla, mille tagajärjel vallandus Kolmekümneaastane sõda.