Kas Ateenat ei ole enam?

Väärtuslik linnamaastik seisneb kogu linnaruumi erinevate kihistuste tähtsustamises, mitte niivõrd monumentide rohkuses, kuigi viimased on olulised ajaloo- ja identiteediväärtuse kandjad.

KADRI KALLAST

Taksoga lennujaamast Ateena kesklinna poole sõites paistsid autoaknast räämas tänavad suurte reklaamtahvlitega kaetud näotute hoonete ning üleilmsete ketikaupluste ja einelatega. Oli 2007. aasta sügis, olin äsja Rääma tolmu taldadelt pühkinud ja nüüd oma elu esimesel reisil suure antiikkultuuri juurde. Ootasin kunstiajaloo- ja kirjandustundides maalitud müütilisse maailma saabumist, kuid leidsin end hoopis globaliseerunud suurlinna perifeeriast ja ehmunult mõtlemas, kas ma mitte hiljaks pole jäänud. Kas Ateenat ei ole enam?

Järgmisel hommikul Akropolile tõustes arvasin olukorda mõistvat: ateenlased võivad lubada endale nii suures ulatuses anonüümselt näotut linnaruumi, kuna antiikajast säilinud monumentaalne tuumik on niivõrd suure kultuurilise väega. Samavõrd kummastavalt kontrastset linnaruumi võime kohata paljudes ajaloolistes paikades. Ehituspärandi taandamine monumentidele ja arheoloogilistele leiupaikadele, mis muinsuskaitses väga kaua domineeris, on lasknud mälestisi ümbritseval linnaruumil omasoodu muutuda, luues olukorra, kus mälestis mõjub tihtilugu kontekstiväliselt, umbkeelse võõrana kohalike seas. Me ei mõista selle sõnumeid ilma infotahvli või Vikipeedia subtiitriteta, kui ümbritsev linnaruum ei ilmuta ajaloolisi kihistusi, mis ühendaks tänapäeva ja minevikku.

Ajaloolise linnaruumi terviklikuna väärtustamise, lisaks monumentidele ka hoonete vahelise ruumi ja vähem silmapaistvate hoonete säilitamise eest hakati häälekamalt seisma XIX sajandi lõpul. Kui linnaruumi hakati pidama ajalooliseks, siis käsitleti seda esiti kui museaali: midagi haruldast ja õrna, mis tuleks selle säilimist ohustavast igapäevaelust eraldada.1 Kesklinnade muutumine vanalinnadeks ja muinsuskaitseliste piirangute laienemine monumentidelt tervetele piirkondadele põhjustas pahameelt. Ühiskonnas tekkinud vastasseisu kirjeldas itaalia urbanist Gustavo Giovannoni: „Innovaatorid väidavad, et linn ei peaks olema muuseum või arhiiv, vaid keskkond võimalikult hästi elamiseks, samas kui konservaatorid kritiseerivad nende ideaalideta utilitaristlikke põhimõtteid, mis on hüljanud püüdlused ilule, ning leiavad, et linn peab sisaldama moraalselt ja esteetiliselt harivaid elemente“.2

Kuigi monumendikultus ei ilmuta Roomas hääbumise märke, siis ometi lähevad turistid jalutama ka Trasteveresse, kus nad otsivad ajaloolist miljööd ja tervikliku linnamaastiku kogemust.

Kadri Kallast

Surve tänavate laiendamiseks ja eluruumide kvaliteedi tõstmiseks tõi XIX−XX sajandil linnades kaasa suuri ümberkorraldusi. Linnasüdamed üldjuhul säilitati, kuid neist väljaspool lõikasid uued avenüüd läbi ajalooliselt kujunenud linnakoe ning terveid kesk- ja uusaegseid kvartaleid ehitati ümber uute planeerimis- ja ehituspõhimõtete järgi. Niisiis mindi kompromissile: väike osa linnast jäi justkui muuseumiks ning ülejäänud kohaldati kaasaegse ühiskonna vajaduste järgi.

Seesugusele uuenduskuurile on järgnenud pettumus, sest vanalinnade konserveerimine ja seda ümbritseva linna moderniseerimine lõi olukorra, kus ühel pool vanalinna müüri ei saa elada ja teisel pool ei taha elada. Elukeskkonna nautimiseks peab see olema elav, seda aga ei aita luua ei ajalooliste hoonete museaalina kohtlemine ega linnaruumi kujundamine inimeste asemel masinatele. Elutuks muutub ajalooline linnaruum siis, kui valitseb võimatu missioon seda muutumatuna säilitada: mumifitseeritu kaotab oma näo ja tõmbub halliks.

Iganematu linn

Rooma, mille ehituspärand on igas mõttes liiga suur, et seda vanalinna väiksesse kaitsetsooni suruda, ärritas progressiusku urbanist Lewis Mumfordi, kelle sõnul kehastas linn „eesmärgitut materialismi“ ja „maksimaalset võimalikku linnalist segadust“.3 Ajalooliste kihistuste, nende tõlgenduste ja taasesituste paljususes peab Igavene Linn need süüdistused omaks võtma. Säärane „segadus“ hoiab aga üleval elavat dialoogi mineviku ja oleviku vahel, tagades nii linna iganematuse. Tihedas ja omapärases kultuuritekstide ja -nähtuste koosluses sünnib kaosest üha uutmoodi kord ja tasakaal.

Näiteks, kui Vana-Roomale iseloomulike institutsioonide ning vastandlike poolustena võib näha areene ja terme – üks neist määriv, teine puhastav –, siis tänases Roomas ilmneb taoline vastandlik seos varemete ja suveniiride vahel. Üks neist unikaalne, pühalikus puutumatuses hoitud ja teine paljundatav, müüdav-ostetav, katavad need mõlemad linna vaat et ühtlase kihina. Kui ligipääs varemetele on enamasti reglementeeritud ja kontrollitud, siis odava suveniiriga saab igaüks ümber käia nii kuis tahab. On selge, et suveniirid vajavad varemeid, mis annavad neile tähenduse ja väärtuse, ent varemed vajavad ka suveniire, mis muudavad varemed käegakatsutavamaks ja kodustavad neid. Mitte ainult otsesõnu – see kõnetab turisti ka lihtsasti mõistetava kaasaegse visuaalikeelega, tuues esile, mis on tähtis ja eriline, tehes selle tema jaoks puust ja punaseks (või plastmassist ja värviliseks). Vastandlikud poolused pakuvad tasakaalu: nii nagu termides puhastus koos kehaga vaim, mida areenil nähtu määris, nii on turisti tarbimispatud lunastatud, kui ta aupaklikult varemeid külastab.

Hiljaaegu mõned kuud Roomas elades püüdsin eestlaslikult ülemäärast inimkontakti vältida ja väljakannatamatult rahvarohketest kohtadest hoiduda. Arvasin end teadvat, milliste varemete ja monumentide lähedusse sattumist tuleb vältida. Endale üllatuseks takerdusin ühel talvisel pärastlõunal inimliiklusummikusse aga Trastevere linnajaos, mis paikneb n-ö ohutus kauguses Vatikanist ja kõigist turistimagnetitest. Olin osa sajajalgsest turistielukast, mis roomas Trastevere labürindina kulgevatel tänavatel samamoodi nagu roomab see juba aastakümneid Pantheoni ja Trevi purskkaevu vahel.

Trastevere täitumine turistidega osutab suuremale muutusele suhtumises nii linnadesse kui ka nende kultuuripärandisse − monumendikultusele on lisandunud igatsus terviklike ajalooliste keskkondade järele. Paljuski Henri Lefebvre’i mõjutustel kanda kinnitanud vaade, et igasugune linnaruum on ühiskonna looming ja seega tema kultuuripärand,4 on oluliselt avardanud arusaama sellest, mis linnades pärandi hulka kuulub. UNESCO maailmapärandi komisjoni ajalooliste linnamaastike käsitlus soovitab tuvastada linnade looduslikud ja kultuurilised, materiaalsed ja vaimsed, rahvusvahelised ja kohalikud väärtused ning lähtuda neist kogu linna halduses ja arengute kavandamises, mitte pelgalt vanalinnas. Üks selle komisjoni liikmeid, arhitektuuriloolane Jukka Jokilehto tunnustas Roomat,5 kus kaitse all või õigemini kureeritud on kogu linnamaastik, mitte vaid monumendid ja arheoloogiapargid. See mängib rolli Rooma linna võluvuse ulatuslikkuses ning paraku ka rohkes võlutute hulgas ja linnas „roomavates“ turismimassides.

Tagasi Räämale

Ajaloolist linna peetakse kultuuri kõige täielikumaks ja käegakatsutavamaks kehastuseks, kollektiivseks mäluks, kus hooned ja monumendid kannavad jälgi möödunud aegade püüdlustest ja saavutustest ning linnaruumi organiseeritus peegeldab sotsiaalset korraldust.6 Kaasaegsetele lähenemistele linnade pärandile on iseloomulik muutusi mitte pelgalt aktsepteerida, vaid ka kultuuripärandi olemuslikuks ning väärtustloovaks osaks tunnistada.7 Kultuuripärandi säilitamise asemel kõneldakse nüüd sellega toimuvate muutuste kureerimisest.

Kultuuripärandile seatakse kaitserežiime ühiskonna jaoks väärtusliku säilitamiseks. Tegelikkuses eelneb piirangutes väljendatav kaitse tihtilugu pärandi mõtestamisele, tekitades nõutust ja koguni pahameelt. Paljud miljööväärtuslikud hoonestusalad üle Eesti on näited sellest, kuidas kaitserežiim on eelnenud ühiskonnas piirkonna pärandi väärtustamisele. Miljööalade kaitse- ja kasutustingimuste rakendamine on tõstnud teadlikkust piirkondade omapärast, nende arhitektuursetest ja linnaruumilistest väärtustest, ning muutnud linnaosad hinnatud elukeskkonnaks. Miljööalade väärtustatud füüsilised omadused – hoonestus ja selle detailid, kruntide ja tänavate struktuur, kujunduselemendid, maastikuvormid, rohealad ja haljastustraditsioonid – mõjutavad seda, millisena me paika tajume, sest need väljendavad kohalikku kultuuri ja mälu.

Miljööalade ja ajalooliste linnamaastike käsitluse tuumaks on terviklik linnakeskkond ning kõigi kihistuste väärtustamine, pidades seejuures loomulikuks ka hävinu asendamist uuega, mis pakub ühiskonnale nii järjepidevust kui ka muudatusi.8 Väärtuslik linnamaastik seisneb kogu linnaruumi erinevate kihistuste tähtsustamises, mitte niivõrd monumentide rohkuses, kuigi viimased on olulised ajaloo- ja identiteediväärtuse kandjad. Näiteks Pärnu Rääma piirkonna miljööd kujundavad mändidega rohelus ja jõekalda ühekordsed puitelamud, samas kui ajalooline koolihoone ja linavabrik aitavad mäletada piirkonna kujunemislugu.

Rooma silmanähtavate ajalooliste kihistustega ning monumentidest tihe linnaruum mõjub massidele magnetina. Kuigi monumendikultus ei ilmuta Roomas hääbumise märke, lähevad turistid ometi jalutama ka Trasteveresse, kus nad ei otsi mitte monumente, vaid ajaloolist miljööd ja tervikliku linnamaastiku kogemust. Linnaruum, mis pakub sidusat tähenduslikkust, on väärtuslik ja väärib elus hoidmist nii Roomas kui Räämal (/Karlovas/Koplis/Kantrekülas). On selge, et inimkonnal tuleb säilitada monumente kui kompleksseid kultuuritekste, kuid pole vähem tähtis, et Roomast koju tulles ei peaks me kahetsusega avastama, et Räämat ei ole enam.

1 Francoise Choay, The Invention of the Historic Monument. Cambridge University Press, Cambridge 2001, lk 129.

2 Gustavo Giovannoni, Vecchie città ed edilizia nuova. Nuova antologia, vol. CLXVI, 1913, lk 449–472, lk 450-451.

3 Lewis Mumford, The City in History: Its origins, its transformations, and its prospects. Harcourt, Brace & World, New York 1961, lk 237.

4 Jukka Jokilehto, Human rights and cultural heritage. Observations on the recognition of human rights in the international doctrine. International Journal of Heritage Studies, 18:3, 2012, lk. 226–230, lk 227.

5 Liisa Pakosta, Linnamaastike kaitse on osa arengust. – Sirp 20. V 2010.

6 Stefano Bianca, Historic Cities in the 21st Century: Core Values for a Globalizing World. Managing historic cities. UNESCO World Heritage Centre, Paris 2010, lk 27–33, lk 28.

7 Laurajane Smith, Uses of Heritage. Routledge, London, New York 2006 lk 4.

8 Roha W Khalaf, A Proposal to Apply the Historic Urban Landscape Approach to Reconstruction in the World Heritage Context. The Historic Environment: Policy & Practice, 9:1, 2018, lk. 39–52, lk 44.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht