Kas kohanemine või alistumine?

Eesti kunstiakadeemias tutvustati hiljuti arutelul „Monumendi uued raamid – Tehumardi“ esimesi visioone, kuidas monument ümber mõtestada.

KARIN PAULUS

Arutelul „Monumendi uued raamid – Tehumardi“ esitletud lahendused sündisid muinsuskaitse ja konserveerimise ning installatsiooni ja skulptuuri osakonna teadusprojekti käigus. Luubi alla võeti sellega vastuoluline pärand, mida soovitatakse siiski säilitada.

Tehumardi monumentaalansamblit (Allan Murdmaa, Riho Kuld, Matti Varik, sammas valmis 1966., II järguna vennaskalmistu 1975. aastal) peetakse Eesti üheks esileküündivamaks. Asustuse mõttes kõrvalisse paika – tõsi, teeristi – püstitatud kompleks on abstraktne, ent siiski harras ja võimas. Nii mõõgaks kui täägiks nimetatud Modernistliku obeliski ees moodustavad omalaadse vaiba kaldpinnaga väikevormid, mida ehivad viisnurgad ning nimed. Lahendus on selle arhitektile Allan Murdmaale (1934–2009) omaselt suurepäraselt paika rihitud. Kompleksi selja taga on meri, lagendikku ümbritsevad kadakad. Ala on looduslikult vägagi sünnis tõsisematel teemadel mõtisklemiseks ja üksiti ümbruse nautimiseks. Tipptasemel kunst on kindlasti tõik, mis siinset ilu avastama kutsub. Pole ime, et 2007. aastast on siinne kant ühtlasi Tehumardi nõmme hoiuala.

Loomingu kaaperdamine

Ukraina sõda on viinud olukorrani, kus oleme asunud Venemaa tegevuse hukkamõistmise raames lõhkuma ja teisaldama Nõukogude perioodil püstitatud mälestusmärke. Viimased olid meie keskkonnas pigem passiivsed skulpturaalsed elemendid ning aina enam unarusse jäänud mälupaigad. Kuna Teises maailmasõjas osalenuid on elus veel väga vähe, nende lapsedki on juba päris eakad ning omariiklust on olnud enam kui kolmkümmend aastat, pole hukkunute leinajate ning sõjatrauma saanute häält enam avalikkuses kuulda. Nii on Eestiski ebameeldival viisil lepitud Venemaa propagandistliku arusaamaga, et praegusel Venemaal on õigus kaaperdada meie Nõukogude aja looming, pidada seda oma riigi pärandiks. Seda on süvendanud muljetavaldavad 9. mai rituaalid (nt üle Narva jõe suunatud kontsert Jaanilinnas). Et aastakümneid on poliitilistel põhjustel kultuuri-, paremat ajaloo- ja keeleõpet ning eelkõige koos tegutsemist nappinud, on viimastel aastatel abi otsitud taradest, bussiliikluse ümbersuunamisest, nelkide kokkukühveldamisest ning monumentide teisaldamisest. Võib jätkuvalt rõõmustada, et tsaaririigi pärand pole seni löögi all. Oleks tuline kahju, kui Romanovite dünastia 300. aastapäevale pühendatud Aleksander Vladovski Narva Kreenholmi juugendlik haigla puhastustöö alla satuks.

Punamonumentidega võitluseks moodustati riigikantselei juurde 2022. aastal anonüümne ja sestap ka küsitava asjatundmisega töörühm, mis „kogub kokku Eestis asuvate okupatsioonivõimu sümboleid kandvate hauatähiste ja mälestusmärkide info ning töötab välja lahenduse nende eemaldamiseks ja hauatähiste asendamiseks neutraalsete tähistega“. Teisaldamise aluseks on võetud õiguslikult küsitav korrakaitseseadus, mis annab politsei- ja piirivalveametile õiguse eemaldada avalikust kohast objekte, mis võivad tuua kaasa korrarikkumise. Seega eeldatakse, et leinav ema võsastunud platsil või Kivi-Jüri (Endel Taniloo, Ülo Sirp, 1966, eemaldati 2022. aastal) võivad tuua kaasa Vene-meelseid mässe ning provokatsioone.

Kohalikud on siiski olnud Tehumardi suhtes veelgi maiamad pärandit lõhkuma kui komisjon. Nimelt leidis töörühm, et lahingupaiga tähise lahendus on väga suure kunstiväärtusega: „Tehumardi memoriaali näol on tegemist olulise modernistliku monumendiga, mis tuleks kogu ümbritseva maastikulahendusega säilitada ja korrastada. Memoriaali ja ühishaua kujundus moodustab ühtse tervikliku arhitektuurse ja kunstilise lahenduse. Omanikul soovitame kaaluda memoriaali tekstiga plaadi väljavahetamist,“ leiab komisjoni otsusest.

Saaremaal otsustati tänavu siiski minna kulukamat ja kunstivaenulikku teed ning korraldada väljakaevamised ja säilmed ümber matta. Soovitakse sambal mõned kohad kinni katta ja väikesed kivid ning kompositsiooni mõttes olulised hauakivid teisaldada. „Täna on siin need viisnurgad peal. Ei ole kena,“ on öelnud vallavanem Mikk Tuisk. Protsessi on taas kaasatud kaitseministeeriumi allasutus sõjamuuseum, mille juures tegutsev sõjahaudade komisjon on viimastel aastatel ümbermatmisi korraldanud. Muinsuskaitseamet on siiski leidnud, et pärast ümbermatmist tuleks siiski 90 hauatähist alles jätta kas või siledate, ilma viisnurkadeta plaatidega, kuna tegu on kaitse all oleva mälestussamba kui kunstilise ja arhitektuurilise tervikuga.

Mida Tehumardiga teha?

Kiiresti muutuvas ja pärandit ohustavas seisus on oma lahendusega sekkunud kunstiakadeemia. Üritusel tutvustasid projekti vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro, kunstikultuuri teaduskonna dekaan Hilkka Hiiop, ICOMOSi asepresident Riin Alatalu ja nooremteadur Anu Soojärv. Samuti oli kaasatud ainus veel elus monumendi autor Riho Kuld, kes tegeles ositi mälestussamba lahenduse modelleerimisega.

Kunstnike kavandeid vaadates kadus ka esitine skepsis, sest mitmed lahendused olid lugupidavad ning loomingulised.

Kõige läbitöötatum ja pieteeditundelisem oli Anna-Mari Liivranna „Kõrred“. Skulptor pakub välja, et kivid võiks katta dolomiidist plaatidega, millel võiks olla ümbruskonna punakaid kõrrelisi meenutav metallist joonmuster. Kui metall oksüdeerub ja punakaspruun vesi hakkab alla nõrguma, siis meenutaks vaatepilt pisaraid. Autor on ka arvanud, et tuultes õõtsuvad kõrrelised seostuvad kenasti ka võõrvõimude meelevalda paisatud inimeste abitusega. Nii säiliks ühtne ansambel ning saaks brutalismi jõulisele esteetikale juurde vägagi sobilikku poeetilist nukrust. Õnnestunud on ka Johannes Säre projekt. Tema pakkus välja, et vormide pindadel tuleks lasta kiirendatult (eraldi tehnoloogia) sammalduda. Obeliski juurde võiks Säre arvates teha aga vaateplatvormi.

Kuna monumendi seinas on imelik uks ja selle kohta tekkis küsimusi, saadi Riho Kullalt teada, et monumendi sees ongi seitsmekorruseline trepikäik ja sealt pääseb ka välja vaatama. Seega arvati, et vaateplatvormi mõttega võiks ehk edasi minna.

Nõrgemaks jäi riigikantselei tellimusel n-ö neutraalse hauatähise välja töötanud dekaan Kirke Kangro kavand, mille kohaselt hakkaks tahukaid katma graafilise novelli laadis jutustus kunagi peetud lahingust tänapäevani. Tundus kuidagi kohatu, et timmitud soliidse pidulikkuse võtab üle kergekaaluline vormikeel. Selline lahendus kipuks mu meelest praegust elamuslikkust tühistama. „Pühaduse rüvetamisena“ tundus ka Taavi Piibemanni „Peaaegu igavene tuli / Kuidas toita mälestust“, mille puhul asetataks hauakividele päikesepaneelid, et memoriaali valgustada. Tema teine plaan on luua tahukate ette uued vormid, mis moodustaksid omalaadse võsa ja summutaksid nõnda Nõukogude aja sõnumid. Kristina Norman pühendaks aga kivide katted Saaremaagagi seostuvatele haruldastele Eesti käpalistele.

Kohal oli mitmekesine publik, kelle seast kostis hääli, et praegu minnakse kaasa poliitikute narratiiviga, sest tegeletakse monumentide ümbermõtestamisega. Samuti rõhutati suuremate monumentide kõrgtaset, autentsust ning sedagi, et nende autoriteks on meie oma tipptegijad. Ajaloolane Kristo Nurmis arvas, et meil võiks olla õigus tutvuda ka selle perioodi ajaloopärandiga, doktorant ja poeet Hasso Krull rõhutas, et ka kunst on ajalugu, mitte ainult sõjasündmused, Saaremaaga mõneti seotud kultuuriuurija Maria Hansar tõdes aga: jutt sellest, et Tehumardile tassitakse praegugi vilkalt punaseid nelke, on jama.

Teadusprojektis osalejatel on plaanis lähiajal tulemusi tutvustada Saaremaal ning korraldada tööde põhjal ka näitus ning arutelu.