Kas kuningas on alasti?

Leele Välja

Muinsuskaitseamet värske esindustrükise peegelduses Mälestiste restaureerimine. Enne ja pärast, 2005–2011. Koostanud Britta Lainevool ja Ülo Puustak, toimetanud Meeli Hunt. Kujundanud AS Vaba Maa, fotode autorid Jaan Vali, Tõnu Parmakson, lisaks kasutatud Muinsuskaitseameti ja Puurmanni vallavalitsuse fotosid. Muinsuskaitseamet, 2011. 78 lk. Värskelt ilmunud esindustrükise (raske on siin muud taotlust näha) idee on tänuväärne: ülevaade muinsuskaitse toetusraha kulutamisest annab rahast vähem huvituvatele inimestele võimaluse näha tervet plejaadi põnevaid mälestisi üle Eesti. Tahes või tahtmata peegeldab see raamat ka muinsuskaitse enesekuvandit. Mis siis peeglist paistab? Kontseptsioonist Riigi raha kasutamine eravalduse ja avalikus olevate riiklike kultuurimälestiste restaureerimiseks on kindlasti huvipakkuv teema paljudele: nii neile, kel muinsuskaitsega vahetu kokkupuude, olgu siis omaniku või professionaalina, aga ka lihtsalt riigi rahakasutusest huvitujatele. Kahjuks ei ole aga realiseeritud tänuväärt võimalust kergitada saladuseloori muinsuskaitse investeeringutoetuste jaotamise põhimõtetelt. Mingid reeglid siin ju ikka on? Ka ei oleks halba teinud väike tabel raamatu lõpus, kus ülevaade selle ajaperioodi investeeringutest ja nende jagunemisest aastate lõikes – tegelikult ju hiilgav võimalus demonstreerida muinsuskaitse reaalset rahalist situatsiooni (mis kõneleb enda eest ise). Järgmine küsimus puudutab objektide valikut. Esmalt ei selgu, kas raamatus on esindatud kõik muinsuskaitseameti toetusega restaureeritud objektid, sissejuhatusest jääb mulje, et pigem parimad. Vaadates esindatud objekte, näib, et muinsuskaitse huvitub meil valdavalt pigem marginaalsetest objektidest. Tõepoolest, suurte objektide rahastamine käib Eestis tavaliselt teiste mudelite alusel. Kust peaks asjaga mitte kursis lugeja aga seda teadma? Pühakodade programm, mõisakoolide programm ja arvukad eurotoetused, mis kõik on meie mälestiste olukorda märkimisväärselt parendanud, võiksid ju siin mainitud olla. Kui käsitleda trükist pildiraamatuna, on tõesti huvitav teada saada kõigi nende tagasihoidlike mõisa kõrvalhoonete, tuulikute, taluhoonete ja kabelite olemasolust. Aga kas need objektid on ikka meie arhitektuuripärandi mitmekesisuse seisukohalt kõige olulisemad? Võiks ju arvata, et riiklike toetuste jaotamisel on mitmekesisuse säilitamine üks olulisi kriteeriume. Tegelikult antakse toetusi sageli objektidele, mis jääksid muidu hoopis korrastamata kuna neil pole tänapäeval enam rakendust. Sellest ka kabelite (13 koos varemetega), tuulikute (9) ja skulptuuride (8) suur osakaal. Aga taas küsimus: kuidas küll lugeja sellest teabest osa saaks? Imestust tekitab ka kasina autentsuse- ja arhitektuuriväärtusega Otepää pastoraadi presenteerimine restaureeritavate objektide hulgas. Küsimus ajaloolise sündmusega seotud väheväärtuslike hoonete käsitlemisest ehitusmälestisena on muidugi laiem ja väärib eraldi arutelu.

Vormist

Idee näidata suuri muutusi, mis mälestiste välisilmes aset on leidnud, visuaalselt, on oma lihtsuses geniaalne – eks kõnele ju üks pilt rohkem kui sada sõna. Kahjuks on aga raamatusse valitud märkimisväärsel hulgal „kõnedefektiga” pilte. Lisaks suurele hulgale juhuslikele ja mittemidagiütlevatele fotodele leiab sealt ridamisi ka neid, mis ei taha tekstiga selle kõrval eriti kokku minna. Ka on täielikult jäädud alla teemale „enne ja pärast”: „enne” fotod on „pärast” fotodest eristatud mustvalge kujundusega, kuid nii mõnigi kord on „enne” ja „pärast” fotod omavahel vahetusse läinud (nt Karja kalmistu lk 57). On ka variant, kus on tegemist fotodega samast hetkest või tööde käigust, ühel juhul on olukord esitatud vaid lihtsalt n-ö vanandatud variandis mustvalgena (Nõmme kõrts Raplamaal lk 52; Otepää pastoraat, lk 67). Ka on näiteks Ahja mõisa katusetööde juurde pandud hoopis põlengueelne pilt (lk 43). Üsna tavaline on ka foto, kus restaureeritud katusega objekti katust pole pildil üldse näha (Lohusuu õigeusu kalmistu kabel Ida-Virumaal, lk 21; Hellenurme vesiveski Valgamaal, lk 66). See on aga ehk isegi parem olukorrast, kus tekst räägib plekk-katuse paigaldamisest ja piltidelt vaatab vastu kivikatus (Riidaja mõis, lk 67). Samas ei ole asi piltide puudumises: ka kultuurimälestiste registrist tulevad välja märksa kõnekamad ja kvaliteetsemad fotod, kui on esitatud raamatus.

Parem ei ole lugu ka raamatus esitatud kaardiga: kuigi see on väga üldine, on siiski silmale näha, et Mooste Põlvamaal ja Karuse Läänemaal on oma tegelikust asukohast hoopis teise maakonna otsa sattunud. Veelgi traagilisemad on aga lood tekstidega. Ilmselgelt on kasutatud väljavõtteid restaureerimisaruannetest, mis tähendab läbivat ebaühtlust stiilis, sõnakasutuses ja terminoloogias: silma torkavad uskumatu kantseliit, primitiivne kirjaviis ja arvukad kirjavead. Ka olukorra „enne” kirjelduses on üllatusi: sokli puudumine taluaidal ei ole ju probleem (Tammsaare-Lõuna talu meeait Vetepere külas Järvamaal, lk 30), need on alati vaid nurkadega kividele toetunud, et õhk alt läbi käiks. Erilist elevust tekitab väljend „mantelvooder torsost irdunud” (Kuremaa tuuleveski Jõgevamaal, lk 24). Kuigi sisuliselt on võimalik aru saada, mida on mõeldud, ei ole see kindlasti avalikkusele suunatud üllitisse sobiv väljendusviis. Ka „uksesulud” ja „silindrivõlv” (lk 12) peaksid olema vastavalt „uksesulused” ja „silindervõlv”. Sellised vead on üllatuslikud väljaandja puhul, kes peaks erialase terminoloogia arendamise, ühtlustamise ja õige kasutuse eest hea seisma. Näiteid võib tuua veel palju. Selles mõttes on raamatuke muidugi ühtlane, et nii nagu sisu peale pole vaevutud eriti aega ega energiat panustama, ei ole seda reeglit ka kujunduses rikutud: diletantlikele tekstidele ja fotodele sekundeerib samas võtmes kujundus.

On näha, et raamatu koostajal pole olnud vähimatki arusaama tööst, mida ta teeb: silma paistavad nii elementaarsed eksimused arhitektuurija restaureerimisvaldkonna terminoloogias kui ka toimetajakäe puudumine. Miks ei kasutatud ametis töötavaid spetsialiste, jääb siinkohal arusaamatuks. Kokkuhoid sellisel määral kvalifitseerub hoolimatuseks, seda nii inimeste kui ka töö suhtes, mida päevast päeva tehakse, rääkimata muljest, mis jääb ühiskonnale. Kui muinsuskaitseamet ei suuda rahuldaval tasemel välja anda üht lihtsat trükist, siis miks peaksime teda usaldama mõnes põhikirjalises ülesandes – on ju näha, et asutusesisene kommunikatsioon on olematu ja otsused mõnel tasandil selgelt ebakompetentsed. Hoolides vägagi muinsuskaitse mainest ühiskonnas, ei saa siin soovitada muud kui trükise levitamisest loobuda – ei ole vaja oma ebakompetentsust nii laialt välja reklaamida.