Kas südameimplantaat või aspiriin lahtisele luumurrule?

KRISTJAN JANSEN

Kulub aastaid, enne kui Kuressaare eksperimentaalsel ühisruumiplatvormil ehk keskväljakul jõutakse toimiva lahenduseni ning olelusvõitluses tasakaaluni.

Kuressaare keskväljak. Autorid Häli-Ann Tooms ja Mari-Liis Männik. Projekteerija Projekt Kuubis, ehitaja Merko Infra. Väljak valmis „EV 100“ ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ projektina. Arhitektuurivõistlus korraldati 2015 aastal. Väljak avati 2019. aasta septembris.

Kuressaare on saanud uue hingamise. „EV100“ programmi „Hea avalik ruum“ rekonstrueerimise laines uuendatud (Tõrva) või tühjale kohale loodud (Valga, Rapla) keskväljakud püüavad kahanevad linnad uuele elule ärgitada. Kuressaare projekt eristub siiani valmisehitatutest peamiselt mahu ja ambitsiooni poolest. Uuenenud pole ainult keskväljak, linna ajalooline süda, vaid ka väljakut ümbritsevate väiksemate väljakute ja tänavate võrgustik ning Lossi tänav ehk peamine keskväljaku ja linnuse ühendus.

Kuressaare kesklinna rekonstrueerimise meediakajastus on siiani olnud peamiselt negatiivne: aastatepikkune ebamugav liiklemine kesklinnas, väike­äride rahalised raskused, probleemid tarnete, ehitamise, ajagraafikuga jne. Palju vähem on tähelepanu pööratud protsessi positiivsele poolele: lahti lõigatud ehk üles kaevatud kesklinnas avati unikaalne sissevaade linna ajaloosse. Uudistesaade tõi pildiliselt meie ette küll kunagise Kuressaare kesklinna munakivisillutise, kuid ei suutnud edasi anda ajas rändamise tunnet, mis tekib, kui suvehommikul päikesetõusul jalgrattaga üle vanade meistrite lapitud ja hobusevankrite siledaks lihvitud sillutise sõita, üle sillutise, mida keegi enam laduda ei suuda ning mis juba tunni pärast üles võeti ja sai kivi­hunnikuks. Lahtikaevatud väljak avas ka ümbritsevate majade ajaloolised soklid, välja ilmusid pool sajandit peidus olnud keldri­aknad ja trepiastmed ning äkki tundus kogu platsi hoonestus pool meetrit kõrgem.

Kaks aastat kestnud ehitamine mõjutas kesklinna elanike ja külaliste ruumikasutust ning -võimalusi. Kõige kiiremini kohanesid ootamatu autovabadusega väikelapsed, kes lõid kopaautode ja liivahunnikute otsas turnides Christoper Alexanderi kirjeldatud lastelinna, isetekkeliste radadega ühendatud mängukohtade võrgustiku.1 Talvel lisandusid ehitusmänguplatsile ka spontaanne lumelinnak ning lai valik kelgumägesid – puudus ju vajadus liikluse eest lund ära vedada. Ehitustööde edenedes kadusid järk-järgult kopad ja liivahunnikud, väljak kattus betoonplaatide ja Hiinast toodud graniitsillutisega ning lahti kaevatud soklid vajusid taas maa alla. Mudilased pidid hakkama õppima sõnade teeserv, ülekäigurada, kõnnitee ja sõidutee tähendust. Kõiki liikumisviise võrdselt kohtlev ehk jagatud ruumi põhimõttel lahendatud väljakuliiklus ning ühel tasandil tänav, millega liiklejaid ei lahterdata, ei tee seda õppimist sugugi lihtsamaks. Kuna Kuressaare kesklinn pole kirjutamise ajaks veel tervikuna autoliiklusele avatud ning liiklus- ja parkimiskorraldus on vägagi lahtine, siis keskendun uue südalinna jalakäija- ja ratturikogemusele. Põhjalikumaks analüüsiks on vaja aega veel vähemalt üks aastaring.

Mis teeb väljakust hea väljaku?

USA linnaantropoloog William H. Whyte on oma teedrajavas uurimuses ja dokfilmis „Väikeste linnaruumide sotsiaalsus“ („The Social Life of Small Urban Spaces“, 1980) välja toonud hea väljaku kriteeriumid. Muu hulgas on need toit, istumiskohad, rohelus-valgus-vari-tuulekaitse, mänguline vee-element ja ootamatus.2 Teised autorid on lisanud veel omapoolse vaate ja aspektid. Näiteks on Taani arhitekt ja vilka tänavaelu eestkõneleja Jan Gehl oma raamatus „Cities for People“ (2010) ehk „Linnad inimestele“ (eesti keeles välja antud 2015) kohandanud need tingimused Põhjamaade oludele lähedasemaks ning toonud sisse turvalisuse, linna loetavuse ehk arusaadavuse aspekti.

Kuressaare elanik on aastakümneid oodanud kesklinna purskkaevu, mis n-ö väikese Saksa linna kuvandiga sobivat silmailu ja kõrvarahu pakuks. Selle on ta nüüd ka saanud.

Mari-Liis Männik

„Too väljakule toit, siis tuleb ka rahvas,“ on soovitanud Whyte. Kuressaare keskplatsi söögikohad on sündinud, surnud ja uuesti sündinud juba paarkümmend aastat. Uue keskväljakuga kohaneb igaüks omamoodi.

Vaekoda, üks linna vanemaid hooneid, kus asub eakas söögi- ja melukoht on uuel platsil nukras seisus. Kuna see paikneb ülejäänud hoonestusest paari astme võrra madalamal, on hoone iga suurema vihmasajuga väidetava projekteerimispraagi tõttu üle ujutatud. Praegune ajutine lahendus, laskepesa esteetikat kandvad liivakotid hoone ümber, ei saa olla püsiv. Vaekoja naaber, kohvik Mosaiik kasutab maksimaalselt end ümbritsevat kommertsruumina ning surub jala ja rattaga liiklejad ebamugavasse kitsikusse, blokeerib nende liikumistee varjualuste ja potipuudega. Kõige tundlikum ja paindlikum on platsil Kure kohvik, mis juba enne väljaku rekonstrueerimist uut inimsõbraliku ruumi ette kuulutas. See on vana puitsammastiku varju peituv maaliline aja mahavõtmise koht, kus saab Walter Benjamini kirjeldatud flanöörina keskplatsi melu jälgida.

Kui inimene näeb kuskil istumisvõimalust, siis seda ta ka kasutab,“ võtab Whyte avalikus ruumis liikuva inimese olemuse ja vajadused kokku. Kergelt patroneeriva arhitektuurimõiste „väikevormid“ taga peitub tegelikult mitmekesine maailm, mis koosneb istumis- ja olemiskohadest ning muudest mõõtkavalt väikestest, kuid sisult suurtest linnakogemust rikastavatest elementidest. Kuressaare on istumispaikade disaini lahendanud väga ratsionaalselt. Paide suvine keskplatsimööbel meenutas palkide-prusside evolutsiooni ja mutatsiooni, Võru keskväljaku istumismasinad pärinevad steampunk-utoopiast. Kuressaare on panustanud moodulitele ja praktilisusele. Hoolimata napist põhielementide arvust saab lihtsatest kuusnurkmoodulitest luua väga mitmekesiseid jalasirutamis-telefonisirvimis-beebimähkimiskohti, mis pakuvad võimalusi nii vestlemiseks kui ka omaette olemiseks. Kui seni olid kesklinna istumiskohad sisuliselt tasulised – kohvikuterrassil ei sobi ju midagi ostmata passida –, siis kolm suvekuud intensiivselt kasututatud avalik istumisala on selgelt näidanud, kui väga oli sellist inimeseks olemise kohta vaja.

Sensoorset kontakti linnaga võimendaks veelgi murul istumine, kuid sellist võimalust uus väljak ei paku, välja arvatud esimesed arglikud piknikukatsetused Vabadussõja mälestussammast ümbritseval haljasalal. Roheluse puudumist keskplatsil kurdavad paljud. Istumiskohtade sisse peidetud kõrrelised ja nägemisulatusest välja jäävad lilleamplid ei suuda kivilinna tunnet kahandada. Väljakul on küll puid, kuid avalikud istekohad ei jää nende varju ning Whyte’i roheluse-valguse-varju kriteeriumid jäävad täitmata.

Koht vs. mittekoht

Kuressaarlane on aastakümneid oodanud kesklinna purskkaevu ehk objekti, mis n-ö väikese Saksa linna kuvandiga sobivat silmailu ja kõrvarahu pakuks. Selle on ta nüüd ka saanud, kuid uus sillutisse peidetud purskväljak hakkas ootamatult elama oma elu. Enneolematu sotsiaalse rituaali – purskkaevukümblusega alustasid kõigepealt väikelapsed. Samm-sammult, päev päeva järel ja märjakssaanud riideesemeid mööda hakkas purskväljak võimaldama järjest julgemat ja metsikumat mängu. Lapsed, teismelised, täiskasvanud ja vanurid – järk-järgult „heideti endalt linna ahelad ja mängiti puhtal noorusmaal“. Kesk­suvise kuumalaine ajal kasvas keskplatsi Humana käive hüppeliselt: lihtsam oli osta uued särgid-püksid kui hakata riideid kuivatama. Tekkis klassikaline urbanistlik võimendumisefekt: rahvas koguneb, sest rahvas koguneb ning Whyte’i hea väljaku kriteeriumi lahtritesse „mänguline vee-element“ ja „ootamatus“ said linnukesed kirja.

Keskplatsi kõrvale jääb veel väiksemaid väljakuid ja tänavaid. Need on saanud küll korraliku sillutise, kuid tundub, et väljaku autorid on need jätnud tagaplaanile ning mõnes kohas pole ruumi elavdamine õnnestunud.

Üks kesklinna suuremaid murekohti on turg ja turuhoone, linnale kuuluv sajanditevanune koloss, milles juba paarkümmend aastat pole asjalikku sisu. Turuhoonest on saanud mittekoht, mis kiirgab ebamäärast ruumiaurat. Keskväljaku rekonstrueerimise lähteülesandes oli turu elavdamine esitatud ühe põhiülesandena. Ära tehtud on palju: tülikad astmestikud on asendatud kaldpinnaga väljakuga, lisatud on Tallinna Rotermanni kvartali esteetikat kandev turumööbel ning räämas putkadest on saanud kala- ja lihapoekesed. Sellest hoolimata ei ole suudetud lahendada süsteemset probleemi: linnaservade kaubandus-tõmbekeskused ning sealsed parklaturud meelitavad turulise keskusest eemale. Ehk on kesklinna turu elustamise ebaõnnestumise taga hoopis üleloomulikud aspektid? Näiteks linnalegend Kuressaare turuvärava vahel surnuks litsutud väikesest tüdrukust.

Teine keskplatsi mittekoht on raekojatagune, kunagine puuriitasid täis majandusõu, mille 1980. aastate stiilis massiivne WC-terrass on nüüdseks asendatud veel massiivsema WC-terrassiga. Uus lahendus ei suuda ebamäärast ruumi elustada ja koht paistab endiselt seniste püsikundende ehk napsu- ja noortekampade pärusmaa. Võimalik, et süüdi pole arhitektuurilahendus, vaid platsi kõrval olev täiesti kinnine COOPi poe fassaad ja läbi kaupluse suunatud tänav. Tsiteerin taas Whyte’i: „Astmeid ei muuda istutavaks mitte astme materjal või proportsioon, vaid vaade, mis sealt avaneb.“3 Raekoja seinavärvi all kumav grafiti sõnaga „Mayhem“ võtab kummastava ehk kaost meenutava ruumitunde kokku.

Kuressaare on alati olnud rattalinn. Enne kui välja ilmusid kergliiklusteel nutistatistikat koguvad spordiratturid ja ökopoe-maherestorani liinil vuhisevad elektritõuksid, kurseeris Kuressaares aedlinnast kesklinna ja tagasi ajatu jalgratas, koormaks maikuu karulauk või augustine lest. Mandriga võrreldes soojemad ja lumevaesemad talved on soosinud aastaringi rattaga sõitmist juba enne selle moodi tulemist ning linna püsiautojuhid on igal pool ja igas suunas vänderdavate ratastega harjunud. Uus keskväljak ja peatänav normaliseerivad ühelt poolt senise rattakaose, kuid teiselt poolt peab rattaliikleja end nüüd ka tagasi tõmbama. Peatänavale on mõlemasse suunda plaanitud eraldi tähistatud jalgrattatee, kuid ilmselt võtavad selle kasutusse jalakäijad, kes omakorda peavad laveerima laiutavate välikohvikute faalanksi vahel.

Milline saab olema Kuressaare kesklinna liikluskorraldus, liikumiskiirus või sõidusuunad, ei tea praegu keegi. Linna pidev paisumine-kokkutõmbumine aastaaegade ja tippsündmuste rütmis sunnib paindlikkusele ning kulub ilmselt aastaid, enne kui eksperimentaalne ühisruumiplatvorm ehk keskväljak jõuab stabiilse töötava lahenduseni ning olelusvõitluses saavutatakse ruumitasakaal. Ei ole veel selge, kas uued väikelinnade keskväljakud on kui südameimplantaadid või hoopis aspiriin lahtisele luumurrule, kuid vähemalt on Kuressaare organismist jõulise lõikega eemaldatud ajast-arust ruumirudiment. Linn saab lõpuks hingata.

Kuressaare väljaku väikevormide kavandamisel on mõeldud moodulitele ja praktilisusele. Hoolimata napist põhielementide arvust saab lihtsatest kuusnurkmoodulitest luua väga mitmekesiseid jalasirutamis-telefonisirvimis-beebimähkimiskohti, mis pakuvad võimalusi nii vestlemiseks kui ka omaette olemiseks.

Peatänaval on eraldi tähistatud jalgrattatee, kuid ilmselt võtavad selle kasutusse jalakäijad, kes peavad laveerima laiutavate välikohvikute vahel.

Kuressaares ei uuendatud ainult keskväljakut, linna ajaloolist südant, vaid ka väljakut ümbritsevate väiksemate väljakute ja tänavate võrgustikku ning Lossi tänavat ehk peamist keskväljaku ja linnuse ühendusteed.

3 × Mari-Liis Männik

1 Christopher Alexander, Sr Ishikawa, Murray Silverstein. Pattern Language: Towns, Buildings, Construction. 1977, lk 341.

2 William H. Whyte. The Social Life of Small Urban Spaces. 1980.

3 William H. Whyte. City: Rediscovering the Center. 1989, lk 189.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht