Kasuta seda või oled sest ilma
Mida hakata peale ehituspärandiga?
Ehituspärand on üks tülikas asi: seda ei saa panna arhiivi ega muuseumi, et hoida seda järeltulevatele põlvedele turvaliselt kontrollitud kliimas. Isegi Eesti Rahva Muuseumisse ei tule nii suurt hoidlat, et väärtuslikud vanad majad sinna ära mahuksid. Ehituspärand peab paratamatult seisma õues vihma ja lume käes ning parim säilitamismeetod on pidada seda kasutuses, kütta ja hooldada. Kui maja ei kasutata, hakkab see ootamatult kiiresti hallitama, seenetama, mädanema, pragunema, varaste ja vandaalide ohvriks langema ja igal muul mõeldaval viisil hävinema.
Euroopa näiteid
Märtsis Riias toimunud konverentsil „Kultuuripärand ning tänapäeva arhitektuur ja disain“ rõhutati mitmes ettekandes, et ainult pärandit kasutades ja seda tänapäeva vajadustele kohandades saab teoks areng, mis põhineb traditsioonidel. Taani arhitekt Trine Neble Erik Mølleri arhitektuuribüroost tõi näiteks ümberkujundatud mõisad, kus disain on ülimoodne ja minimalistlik, kuid teostatud traditsiooniliste materjalidega. Uus disain ei ole mitte abistav kiht, mis lisatakse vanale majale, vaid läbimõeldud iseseisev kvaliteet. Tehtud on see teadlikult nii, et seda ei oleks võimalik kergekäeliselt välja vahetada nagu originaaldetailegi. Taanlase kõrvale oli tore kuulata Norra ühe tuntuma arhitektuuribüroo Snøhetta arhitekti Marianne Sætre meenutust, kuidas nende värskelt loodud Oslo ooperiteatrist sai avalikkuse survel mälestis neli aastat pärast selle valmimist: maja valmis 2008. ja võeti kaitse alla 2012. aastal.
Amsterdami muinsuskaitsejuht Aart Oxenaar nägi hoonete ja tervete linnapiirkondade elavdamisel ühe päästerõngana parema juurdepääsu tagamist. Amsterdami tänavate rekonstrueerimisega jalakäijasõbralikumaks ja rohelisemaks on tekkinud täiesti uusi avaliku ruumi kasutusviise ja ka vanad hooned uue kvaliteediga tänavatel on seetõttu ihaldusväärsed nii linlastele kui investoritele. Küllalt lihtsate vahenditega – hea avalik ruum ja nutikad ühendusteed – on loodud elamiseks sobiv ja edukas linn, kus hoitakse ühtlasi oma 9000 mälestist.
Ka Suurbritannia planeerimispoliitikas soovitatakse omavalitsustel otsida võimalusi arendada just muinsuskaitsealasid ja maailmapärandi paiku, sest need piirkonnad vajavad elavdamist.
Üllatuslikult kirgliku kõne uusarhitektuuri kaitseks ning koopiate püstitamise vastu pidas Poola kultuuri- ja pärandiminister ning arhitekt Małgorzata Omilanowska. Ta peaaegu et vabandas selle Pandora laeka pärast, mille poolakad avasid, kui ehitasid mitukümmend aastat pärast Teise maailmasõja lõppu üles Varssavi kuningapalee. Kesk- ja Ida-Euroopa ei ole libapärandi ehitamise taagast tänini prii. Koopiate ehitamine on aga ohtlik, sest tõmbab tähelepanu ära autentselt pärandilt ja loob illusiooni, nagu polekski selle kadumisest midagi – selle saab ju koopiana taastada. Samuti soodustab ja süvendab koopiate ehitamine põhjendamatut usaldamatust uue arhitektuuri vastu ajaloolises keskkonnas.
Eesti olukord
Eesti uudiseid lugedes tekkis väga tugev kontrast konverentsi teemapüstitusega: ehituspärandi kasutamise ja elavdamise asemel on meil endiselt teemaks selle lammutamine ja tühjalt lagunema jätmine. Demograafiline tõsiasi, et Eesti rahvastik ei kasva, peaks viima meid järelduseni, milleni on jõudnud teised samas olukorras riigid: arendamine tähendab üha rohkem olemasoleva keskkonna kohandamist ja selle säästlikul viisil muutmist.
Rahandusministeeriumi hoone lammutamist põhjendatakse kokkuhoiuga seitse miljonit eurot kümne aasta vältel. Kümme aastat on ühe maja eluea taustal äärmiselt lühike aeg. Arvesse tuleks võtta hoone kogu elutsükkel, sh kulutused remondile, kuni lammutamiseni välja. Kümme aastat, see on kaks ja pool valitsust. Juba kolmas või neljas valitsus peab leidma raha superministeeriumi remondiks, et vahetada vahepeal muutunud energiatõhususe nõuete tõttu välja fassaadiklaas ja tõsta struktuurimuudatuste tõttu ümber vaheseinu.
Eriti traagiline on see, et samasuguse lühiajalise tasuvusarvutuse tõttu jäävad kasutuseta mälestisena riigi kaitse all hooned. Näiteks ähvardab see oht Kohtla-Järve 1938. aastal ehitatud funktsionalistlikku koolimaja. Aastapäevad tagasi tegi haridus- ja teadusministeerium otsuse, et osaliselt juba remonditud eestiaegne koolimaja rekonstrueeritakse riigigümnaasiumiks. Praeguseks on sellest loobutud. Restaureerimine on liiga kallis ja maja natuke liiga suur. Juhul kui koolimaja rekonstrueerida, on kulu väidetavalt u 5,5 miljonit eurot, millest Eesti maksumaksja kanda on 15% ehk 825 000 eurot. Ülejäänud 85% eelarvest täidaks Euroopa Liit. Uue maja ehituseks planeeritakse aga 2,8 miljonit eurot, kusjuures maja on palju väiksem.*
Tõsi, vana koolimaja on natuke liiga suur, aga lisafunktsioone, nt huvihariduse andmine, on lihtne leida – juba praegu tegutsevad hoones spordi- ja kunstiringid. Tõsi, hoone on kohati halvas seisus, torn on juba varisemisohtlikki. Aga kui riik ei tee seda hoonet korda riigigümnaasiumide rajamiseks ette nähtud rahaga, millest 85% tuleb Euroopast, siis peab hakkama seda tegema kohalik omavalitsus oma piiratud ressurssidest ja riik muinsuskaitseameti kaudu. Lõppude lõpuks on see kõik üks maksumaksja raha.
Mälestist jupikaupa remontides ja paari tuhande euro kaupa raha tilgutades kulub seda järgmisel 50 aastal kindlasti palju rohkem, kui ühekorraga terviklikult rekonstrueerimise korral.
Kohtla-Järve linnavalitsus on juba taotlenud muinsuskaitseametilt üle 8000 euro toetust koolimaja torni katuse remondiks. Kui amet selle raha eraldab, pole see raiskamine ainult selles mõttes, et kulutame 100% Eesti maksumaksja raha tööle, mille oleks saanud ära teha 85% ulatuses Euroopa toetusega. See on ka ebaõiglane Eesti eraisikutest mälestiseomanike suhtes. Kui 8000 eurot toetust läheb Kohtla-Järve kooli torni remondiks, jääb see saamata mõne mälestise eraomanikul, kellelt nõutakse sama kehvas seisus hoone korrashoidu ilma toetuseta.
Avaliku sektori kinnisvaraotsused
Avaliku sektori kinnisvaraotsuste tegemisel peab analüüsima peale lühiajalise kokkuhoiu ka muid mõjusid, sh pärandi- ja keskkonnamõjusid. Avaliku raha eest ehitamisel tuleks mõelda märksa pikemalt ette kui kümme aastat ja vaadata piirkondade arengut laiemalt kui üks ehitis või üks valitsusala. Isegi ühe uue koolimaja rajamine võib tulevikus suuresti mõjutada mõne mälestise või kogu linnakeskuse säilimist või nende korrastamisele kuluva avaliku raha summat.
Ilmekas näide on Valga, kus kutsehariduskeskust ei toodud mitte kesklinna, vaid ehitati uus hoonekompleks koos ühiselamuga linna serva. Sama raha eest oleks vanalinnas saanud ehk vähem ruutmeetreid, kuid see-eest korrastada mitu maja ja elustada kogu vanalinna, tuues sinna õppima ja elama sadu noori.
Valga linnavalitsus teeb nüüd linnaarhitekti eestvedamisel üliinimlikke pingutusi, et siiski taaselavdada tühjaks jäävat ja lagunevat vanalinna, plaanides kesklinna väärtuslikumad majad ükshaaval üürimajadeks rekonstrueerida ja linna ääres kehvemad hooned lammutada. Ilmselt kulunuks sellele palju vähem raha ja vaeva, kui kutsehariduskeskuse asukoht oleks valitud teisiti.
Riigi kinnisvarastrateegias aastast 2007 on küll öeldud, et kinnisvaraotsuseid ei saa vaadelda lahus teistest protsessidest, näiteks riigi elualade arengustrateegiast, kuid metoodikat nendega arvestamiseks ei pakuta. Et kriitika oleks konstruktiivne, olgu öeldud, et veel tänavu on plaanis tulla välja metoodikaga, kuidas arvestada hoonete kultuuriväärtusega avaliku sektori kinnisvaraotsuste tegemisel.
* Teet Korsten, Minister Ossinovski taganeb Kohtla-Järve riigigümnaasiumi lepingust. – Põhjarannik 12. III 2015.