Katselapp Lasnamäel

Kas Lasnamäe peab ikka olema läbisõidukoridor või väärivad selle Tallinna linnaosa elanikud siiski head avalikku ruumi?

KARIN PAULUS

Ruumilise sekkumise projekt „Elutoa tänav“ Lasnamäel Mustakivi asumis. Arhitektid Anna Riin Velner, Eneli Kleemann, Katariina Mustasaar, Lill Volmer, Marie Anette Veesaar, Mia Martina Peil, Saskia Epp Lõhmus. Haljastusprojekti koostaja MTÜ Kino. Avati 2024.

Tallinnas kohtab järjest enam ajutiselt linnaruumi sekkumist, et anda rahvale mekkida erisuguseid ruumitüpoloogiaid, et terad sõkaldest välja sõeluda ja luua sisukad püsilahendused. Siiski ei ületanud suve lõpus ajutise lahenduse lindilõikamine Lasnamäel uudisekünnist pealinnaski. Põhjusi on mitmeid. Võrreldes analoogilise Nõmme Jaama tänavaga on Mustakivi „Rohejälje“ projekt „Elutoa tänav“ tillem. Alaks pole mitte ajaloolise hoonestusega tänav, vaid võpsik-jalgrada, kus nüüd on natuke lustilisem liikuda, ning paneelelamutega nn mägede elanikel pole ka kuigivõrd veel kodanikuaktivismi kogemust.

Uus paviljonidega kooslus paikneb Mustakivi asumi ebameeldivavõitu keskuses. Piirkonna lõikab pooleks Laagna tee, mis on siin juba kanalist maa peale tulnud ning seetõttu liiklusmüra lihtsalt kohutav. Kiirus on suur ning sõidukeid arvukalt, sest teed kasutakse linna sisse- ja väljasõiduks. On olnud mitmeid surmaga lõppenud avariisid. Vähene kõrghaljastus ja rohke asfalt on lasknud kosuda soojussaartel.

Hall ja roosa

IV mikrorajooni kujundati 1980. aastatel inertsina üsna monotoosete elamute ning modernistlikus vaimus kõike vajalikku pakkuva jalakäidava alana. Rootsi ja Soome eeskujudele vastavalt on siin siiani lasteaiad, koolid ning südameks endine selvekauplus Moskva ehk selline pood, kus kaupa sai oma käega korvi panna, mitte seda ei ulatanud enam müüja. Praegu on siin lisaks toidupoele ka mitmesuguseid söögikohti (välikohvik vaatega parklasse), teenuseid ning postsovetliku kohatusega kultuuriasutuse asemel kasiino. Teisele poole Laagna teed pääseb tunneli kaudu, kuhu külma ilmaga on kogunenud mõned müüjad ja kohalik kerjus. Tunneli seinu ehib tülgastav patriootlik kitš (2022, MintyShrimp, DariusCloud): elavates toonides taevas lendavad pääsukesed, kelle selga katavad kodumaa motiivid (vapikilp ja linnamaastik).

Sellises ääretult kehvas keskkonnas on igasugune tegevus tänuväärne. Juba mullu mais avalikkusega kohtumisel loodeti, et kohe algavad ehitustööd, ent valmis saadi „Elutuba“ kahjuks alles selle aasta augusti lõpuks.

„Elutuba“ on alal, kus paljud iga päev liiguvad, aga kus polnud seni absoluutselt mitte midagi teha. Taamal, suurte elumajade ees, on küll toredamalt mõned suuremad puud ja natuke niitmata elurikast taimestikku, ent koduuksest, koolist või ka kauplusest korraks välja tulles tahaks oleskleda ka teiste inimeste õue sattumata.

Seda soovi arvesse võttes jõuti Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome osakonna eestvedamisel praeguse lahenduseni.

Suurim erisus ümbritsevast keskkonnast on värv. Hallide majade taustal tunduvad pastelsed roosad ja sinised väikevormid armsad, vahest lausa halearmsad. Ka naturaalne puit ning vineer on kontrastne jaheda betoonist ning plekiga üle löödud arhitektuuri taustal. Mõneti toimivad need objektid nagu Kunstihoone Lasnamäe roosa paviljon Lindakivi külje all: kui keskkond on nii üksluine, piisabki tähelepanu pälvimiseks üsna vähesest.

Siiski ei pruugi tavaline mööduja mooduleid bussipeatuste ja Grossi poe kollase seina vahel kohe märgatagi, sest toa mõõdus ühikud ei kehtesta end ei suuruse ega pealetükkiva disainiga.

Veepiisk

Mooduleid on kokku kaheksa. Tüpoloogialt on kõige selgem raamatupaviljon, kust võib lugemiseks midagi toredat leida ning ka ise teoseid sinna viia. Mitu majakest on laste päralt. Paistab, et neile meeldivad eriti pesasid meenutavad õõnsused seinas: seal saab olla nii telefonis kui ka lihtsalt võrkkiiges õõtsudes sõbraga suhelda. On paar malelauda, mis, nagu vaatan, toimivad multifunktsionaalselt ka õllelauana. Loomulikult ei puudu tänapäevase ruumiloome juhtmotiiv – pingpongilaud. Olemas on ka rattahoidikud, poe laadimisalal piirati parkimist ning seal saab mängida keksu ja teisi mänge. Päris bussipeatuse kõrval on ka kaks paviljoni. Ühes on kiik-pink, teine on seintega liigendatud väike labürint. Pärast projekti tutvustuse kuulamist saan teada, et viimane on mõeldud info ja näituste jaoks ning et lauakesega mängumaja, täpsemalt porikööki meenutavat moodulit, saab kasutada turuletina. Ilmselt sõltub „Elutoa tänava“ vitaalsus sellest, kas linnaosa või miks mitte ka kultuurikeskuses tegutsejad ja kohalikud tahavad sellist lahendust kasutada või kas leitakse üks atsakam inimene, kus suudaks kureerida väikesi väljapanekuid.

Tegeletud on taaskasutuse ning uute kasutusviiside leiutamisega. Nii on kaevurakked saanud mütsid pähe ning neil võib nüüd ka istuda. Ometi mõjub betoonmürakate puidune kate veidi kahtlasena ega sugereeri turvalisust. Samuti ei kubise istujatest poolringid, mis on ilmselt liiga maadligi ning inimesed ei saa aru, millega on tegemist, või kui saavadki, siis ei taha end ära määrida. Seevastu puhkemiljööd markeerivad Nõukogude aja suvilatest tuttavad rohelised õuetoolid.

Eriti värskena mõjub haljastus, kuhu on leitud ka taimi, mida on sügisel lust vaadata. Nii õitseb veel särtsakas punast karva raudrohi. Ka väiksemad kaevurakked on saanud sisse haljastuse ning ositi peale ka istme. Vahest see ongi projekti eesmärgi täitumise kõige etem näide: kohalikest oludest inspireeritult ning tööstuslikku pärandit teistmoodi kasutades on sündinud midagi värsket. Meenus Hans-Otto Ojaste 2014. aastal „Suur-Lasnamäe“ linnakunstisündmuse raames tehtud töö, kui kunstnik värvis tühermaadel ära betoonjäätmete hunnikud, millest said kohe menukad külastus- ja pildistamisobjektid.

Mõneti näitab lasnamäelaste puudulikku enesejuhtimist seegi, et kõikjal on konisid ja muud prügi ning on ette tulnud juba vandalismigi. Kurb, et heakorra parandamiseks kasutatakse enamasti turvafirmat ning oma elukeskkonna vabatahtlik korrashoidmine ei tule pähegi.

Nagu mullusel kaasamiskoosolekul märgiti, võiks alal midagi asjakohast toimuda ka talvel. Projekti tegijad mainisid küll valgustust, ent mõtestatud tegevusvõimalusi see siiski ei asenda.

Nagu ütleb mu kolleeg, võiks seesugustes kohtades veelgi julgemalt pakkuda võimalusi harrastusteks, mida armastavad vene kodukeelega inimesed (sageli seetõttu, et pole suvekodu, või ka harjumusest koos olla). Olgu male-, tamka- ja petangivõimalusi enam, aga ka legaalseid kohti, kus grillida, oma söökide ja jookidega väljas istuda! Ma ei ole kindel, kas parim koht on selleks tõepoolest magistraali kõrval olev lapike. Ilmselt tasuks mõelda, et tegevust võiks pakkuda ikka laiemalt: tänavatel ja haljakutel, sest muidu on see vaid kui veepiisk, mis nii suure mõõtkava ja rahvaarvuga linnaosas kuidagi pööret kaasa tuua ei saa. Mõtteharjutusena võiks vaagida, kas Lasnamäe peab olema nii suurel määral mittekoht, läbisõidukoridor, või väärivad sealsed elanikud siiski avalikku ruumi, mis on enamat kui muru, paar parki ja ajutine installatsioon.

Kui viidata David Simile, oleme „Elutoa tänavaga“ saanud esialgu poolpehme linna.