Kes kaitseb arhitektuuriväärtust?

Räpina Sillapää lossi rekonstrueerimine tõstatab küsimuse, mis saab arhitektuuriväärtusest siis, kui muinsuskaitse annab alla.

TIINA TALLINN

Räpinas on käima lükatud Sillapää lossi restaureerimine, see on eesmärgina sõnastatud ka valdade ühinemislepingus. Mõte on üllas, ajaloolise pärandi säilitamine ja väärtustamine ainuvõimalik. Küll aga on küsitav, kuidas seda tehakse.

Sillapää lossi saali sambad tehti Antiik-Kreeka jaotust järgides ja sammastik oli jaotatud saali otstesse. 1930. aastatel kolis lossi aianduskool ning suur saal kujundati ümber: sambad tõsteti kokku saali ühte otsa, et moodustada lava. Kunagi saali ehitatud lava ootab ees lammutamine, kuid praeguse rekonstrueerimise käigus on selgusetu, mis saab sammastest. Kas need ladustatakse kuskile vaikselt tolmu koguma ja hääbuma, et luua uus funktsionaalne saal? Projekti alles koostatakse. Seega on hea aeg avalikuks aruteluks, mis siis ikkagi on ühe mõisahoone juures väärtuslik ja mis mitte.

Klassitsistlik Sillapää

1700. aastate esimesel poolel, kui mõisates hakati agaralt viina ja õlut tootma, otsustas Räpina mõisnik teist teed minna – vaatas sootuks laiemalt ja kaugemale. Mõisnik von Löwenwolde ehitas Räpinas Võhandu jõele kolme lüüsiga tammi. Selline lahendus oli toona veel haruldus kogu Euroopas. Sellele kerkis kolm vee-energial põhinevat tööstust: villa-, jahu- ja paberiveski. Viimasest sai hiljem Räpina paberivabrik (valmis 1728–1734). See on üle 300 aasta pidevalt töötanud ja seega Eesti vanim tööstus­ettevõte, mille toodang läheb praegu suures osas, kui mitte täielikult ekspordiks.

Tammi ehitamisest ja tööstusühiskonna koidikul ehitatud tootmisettevõtetest teenitud jõukusega sai ehitada Räpinasse ümber paisjärve klassitsistliku arhitektuuriansambli:¹ varaklassitsistliku Miikaeli kiriku ja klassitsistliku kirikumõisa. Kuna mõisahoone ise seisis jõe ääres natuke eemal, siis ehitas toonane mõisnik von Richter mõnevõrra hiljem, XIX sajandi esimesel poolel, järve kolmandasse külge hilisklassitsistliku Sillapää lossi.

Sellise jõukuse ja esinduslikkuse juures ei olnud ilmselt harvad ka seltskonnale korraldatud ballid või muud piduõhtud. Me teame küll omaaegse kohustusliku kirjanduse lugemise tõttu Nataša Rostova esimest ballist, kuid ei tea eriti midagi Maarjamaa lossides toimunust. Olid ju paljud Eestimaa mõisnikud suures osas Peterburi õukonna liikmed, sealhulgas ka Räpina von Löwenwolde. Pidusid ja balle peeti kindlasti, eriti kui oldi nii erilise pidusaali omanikud ja tööstus hästi sisse tõi.

Väärtused ja muutused

Von Richter oli ilmselgelt haritud, laia silmaringiga, palju reisinud ja jõukas mees. Kuna moes oli klassitsism, siis kerkis ka Räpinasse, Euroopa kultuuriruumi idapiirile, Antiik-Kreeka arhitektuurist inspireeritud loss.

XX sajandil nägi see hoone paremaid ja halvemaid aegu. Aianduskooli aegu, 1930. aastate teisel poolel, ehitati keskne osa tiibhoonetega kokku. Välisilme küll muutus, kuid kuna projekt koostati pieteeditundega, ei kaotanud mõisa peahoone stiilitunnuseid, vaid sai hoopis suurem ja mõjult võimsam. Puutumata ei jäänud ka interjöör: saali otstes olnud puitsambad tõsteti ühte otsa kokku ja vormistati lavaks. Kahjuks haihtus juba toona ka osa sammastest.

Klassitsismis, järgides antiigikaanoneid, armastati kuldlõikeliste proportsioonidega saale. See tagas ülihea akustika, puidust sambad lisasid veelgi nüansse, aga ka pidulikkust. Muidugi ei tulnud kellelgi pähe neisse saalidesse lavasid ehitama hakata. Võtkem eeskuju Tartu ülikooli aulast, mis on samas stiilis. TÜ aulas pole küll kellelgi olnud vajadust pidulikeks hetkedeks hakata ajutist moodullava(!) püstitama, nagu seda ühe võimalusena soovitavad Sillapää lossi saali puhul muinsuskaitse eritingimused 2017. aastast². Kammerlikuma ürituse puhuks võib ju tooliread asetada piki ruumi. Nii väheneb distants ja suurema rahvahulga korral nähtavus, ka võimaldab see tuua esineja(d) lähemale. Akustika üle pole klassitsistlikus saalis ent tõesti põhjust kurta.

Õnneks nõuavad needsamad muinsuskaitse eritingimused aianduskooli­aegse lava lammutamist, et taastuks algse mahuga ruum – ja algset on säilinud tõesti palju. Mõisahoonetel, kuhu pärast võõrandamist koolid paigutati, oli õnne: hästi palju algset interjööri jäi alles, sest koolidel oli alati nii vähe raha, et polnud võimalik rumalusi teha. Hea, kui katus pidama saadi ja mõni asi käepäraste värvidega üle võõbati. Ka Sillapää pole erand. Muinsuskaitse eritingimustes on loetletud väärtuslikke osi, tarindeid ja detaile tervelt kümnes alapunktis. Muu hulgas nimetatakse, et väärtuslikud on kogu peasaali interjöör, sealhulgas laekarniis, stukkdekoor ja sambad. Nimekirjas on veel kohati säilinud algne laudpõrand, akende algsed raamid koos sulustega, saali kahe poolega klaasitud topeltuksed koos manustega jne. Säilinud peaaegu kaks sajandit vanu originaalosasid ja elemente on oi kui palju!

Muinsuskaitse eritingimused annavad võimaluse toimida saaliga mitmel viisil. Näiteks võib taastada peasaali algupärase interjööri tervikuna või osaliselt. Selleks võib lavaehitise lammutada ning olenevalt ruumi kasutamise otstarbest võib sambad jätta praegusesse asukohta ja nende algsesse asukohta ümbertõstmise jätta edaspidiseks. Saali siseviimistlusel lubavad eritingimused teostada seintel, laekarniisil, stukkdekoori detailidel ning sammaste tüvedel, baasidel ja kapiteelidel viimistluskihtide uuringud ning seejärel otsustada, kas jätta mõni kiht avatuks või puhastada pinnad täielikult. Praeguseks on need elemendid kohati hilisemate värvikihtide lisandumise tõttu muutunud peaaegu eristamatuks. Tingimuste koostajad on leidnud, et on ka teine võimalus: remontida seinad ja dekoorielemendid kihte eemaldamata. Viimistlemisel kasutada selleks sobivaid materjale. Kas see tähendab, et väärtused võõbatakse veel kord üle? Raha olla väga vähe, aga seda pole ka kõigist võimalikest allikatest küsima mindud. Kas ja kes kontrollib sellegi pisku sihipärast kasutamist? Loodetavasti on pädevad organid valvel.

Euroopalik kultuuriväärtus

Lossi esimesel korrusel asuvad praegu Räpina koduloo- ja aiandusmuuseum ning rahvakool. Teisel korrusel tegutseb muusikakool. Kired lõid lõkkele, kui kultuuriväärtuse, sealhulgas sammaste säilimise nimel asus võitlema muuseumi juhataja. Vahepeal uuris Räpina vallavalitsus Võru instituudilt kui Lõuna-Eesti kohalikke muuseume haldavalt asutuselt isegi, kas Räpina muuseumis on ka mõni väärtuslik eksponaat(!). Kas muuseum või selle juhataja taheti likvideerida? Lõpuks lahenes olukord seeläbi, et muuseumi juhatajal võimaldati lahkuda koondatuna. Küsimus, kas muuseum jääb püsima, on endiselt õhus.

Huvitav on seejuures ka Räpina volikogu eelarve- ja rahanduskomisjoni esimehe artikkel Lõunalehes, kus ta kirjutab: „Igaüks, kes omab arvamust sammaste arvu või asukoha kohta, saab lavale paigutada oma nimelise samba. Kui peaks juhtuma, et lavale sambaid enam ei mahu, siis on neid võimalik püsti seada ka saalis või koridoris“.³ Kuidas seda mõista? Kas pila või tõe pähe ajal, kui konflikt muuseumi ja valla­valitsuse vahel veel lõõmas? Olnuks ehk mõistetav, kui selline lugu ilmunuks 1. aprillil.

Näib, et vallajuhtide ja muinsus­kaitse­ameti seisukohalt kõik sujub ning rekonstrueerimine käib. Õhus on siiski mitmeid küsitavusi. Kas Sillapää lossi peasaal ja sellega kaasnevad ruumid saavad lõpuks vääriliselt restaureeritud? Kas Euroopa kultuuriruumi ida­piiril on endiselt lootust, et euroopalikud kultuuri­väärtused säilivad ja luuakse väärilised uued?

1 Minu õpiajal 1960.-1970. aastatel eksponeeriti arhitektuuri ajaloo aine raames Räpina klassitsistlikku maa-arhitektuuri ansamblit kui ainukest stiilipuhast näidet Eestis.

2 Ehitismälestis nr 23816, juuli 2017. Tingimuste koostaja OÜ Marksi Maja.

3 Toomas Heering, Räpina oma vabalava: lossisaal täidetakse sammastega. – Lõunaleht 26. III 2020.

---

Kommentaar

Mälestised säilivad kõige paremini siis, kui nad on kasutuses ja seepärast peavad restaureerimislahendus ja muinsuskaitse eritingimused lisaks kultuuriväärtuse säilimisele toetama ka kasutuse jätkumist. Sillapää lossi kasutuse osas on määravaks valla ja kogukonna vajadused. Nendes kokkuleppimine on osalistel läinud konarlikult, aga muinsuskaitseameti seisukohalt on iga initsiatiiv tervitatav, eriti veel, kui seda tehakse sellise kirega. Ja nagu artikli autor kirjutab, toetavad eritingimused võimalikke valikuid hoone restaureerimisel.

Algusest peale on olnud eesmärk jätta lossi saalis asuvad sambad oma praegusesse asukohta, nii sätestavad hoone eritingimused ning lähtuvalt sellest on koostatud ka hoone restaureerimiseks vajalik projekt. Sambad parandatakse, puhastatakse ja ajaloolised viimistluskihid eksponeeritakse kas tervikuna või sondaažidena, täpsemalt selgub see tööde käigus. Autentsuse seisukohast ei ole oluline sammaste algse asukoha taastamine – kõige autentsem on see situatsioon, milles hoone meieni on jõudnud. Varasemad muudatused ja lisandused kõnelevad hoone liikumisest läbi aja: funktsiooni muutustest ja muutuse tegemise aegsetest vajadustest ning mõtestatusest. Ka see on osa autentsusest, mitte ainult algupärane või kõige esinduslikum seisukord. Restaureerimise eesmärk ei saa olla kunagise hiilguse taastamine, sest siis oleks tegemist juba rekonstruktsiooniga.

Konkreetsete töövõtete koha pealt ei nõua me muud, et olemasolevad väärtused säiliksid ning töid planeeriksid ja teostaksid pädevad inimesed.

SIIM RAIE, muinsuskaitseameti peadirektor