Kodanikuliikumine ja linnaruum

Tauri Tuvikene

Tauri Tuvikese vestlus sotsiaalsete liikumiste teemal Berliini vabaülikooli politoloogiaprofessori Margit Mayeriga. 17. – 24. juunini korraldas MTÜ Linnalabor Tallinnas rahvusvahelise linnauuringute ja aktivismi võrgustiku INURA (International Network for Urban Research and Action) XXII aastakohtumise. Pealkirja „Aktiivne urbanism” alla koondatud ettekannetes arutleti, kuidas linnalised algatused kujundavad linnaruumi Põhja- ja Ida-Euroopas ning laiemaltki. Konverentsi raames vestles linnauurija ja -aktivist Tauri Tuvikene professor Margit Mayeriga tänapäevaste linnaliste sotsiaalsete liikumiste teemadel. Margit Mayer on Berliini vabaülikooli (Freie Universität Berlin) politoloogiaprofessor, kes uurib just ühiskondlikke liikumisi, peamiselt keskkonna- ja naisliikumisi, kuid samuti küsimust, milles seisneb linnaliste liikumiste põhimõtteline erinevus uutest sotsiaalsetest liikumistest üldiselt. Kuna uued sotsiaalsed liikumised on esile kerkinud just tema uurimistöö tegemise ajal, on ta keskendunud uute ja vanade liikumiste erinevuse väljatoomisele. Tauri Tuvikene: Olete uurinud uusi sotsiaalseid liikumisi ja nende erinemist varasematest. Mida on neis liikumistes uut? Margit Mayer: Uued sotsiaalsed liikumised said alguse kuuekümnendatel: üliõpilasliikumine, naisliikumine, sõjavastane liikumine, keskkonnakaitseliikumine, tuumatehnoloogia-vastane liikumine. Neid mõisteti kui midagi väga erinevat senistest, mis toimisid teisiti. Klassikaline Lääne-Euroopa sotsiaalne liikumine oli töölisliikumine. Töölisliikumist peeti transformatiivseks, kuna selle eesmärk oli kodanliku ühiskonna ümberkorraldamine, ning eeldati, et ainult töölisklassil on selleks vajalik potentsiaal. Sellest revolutsioonist oleksid võitnud ka kõik teised, kuid sotsiaaldemokraatlikud parteid pidasid vajalikuks ühendada selleks just töölisklassi. Töölisklassi parteisid huvitas aga pelgalt ekspluateerimine tööprotsessis ning nad ignoreerisid tervet hulka probleeme, mis rõhumist süvendasid, eelkõige naistesse ja vähemustesse puutuvaid teemasid. Osalt reaktsioonina vanale töölisliikumisele hakkas välja kujunema naisliikumine, mis juhtis tähelepanu sootemaatikale: kaotada ei tule mitte ainult kapitalism, vaid ka patriarhaat. Looduse pärast muretsevad inimesed leidsid, et keskkonnatemaatikaga ei tegeleta piisavalt. Nii kerkisid esile keskkonnaliikumised, mis kritiseerivad varasemaid liikumisi. Paljud uurijad ja teoreetikud analüüsisid olukorda ning kerkis küsimus, mille poolest erinevad need liikumised varasemast töölisliikumisest, mille najal olid tollased teooriad üles ehitatud. Tänu fordistlikule kompromissile oli paljudes Lääne-Euroopa riikides olnud arvestatav kasvuperiood ja ühiskond muutunud suhteliselt stabiilseks. Seeläbi olid töölisliikumise esmased ainelised eesmärgid paljude inimeste meelest lahendatud ja see võimaldas esile kerkida mittemateriaalsetel küsimustel nagu „kas ma olen õnnelik?”, „kas elus on ehk veel midagi?” – huvi mittemateriaalsete küsimuste vastu jagavad nii geid kui ka naised, kes tunnevad end olevat ebapiisavalt esindatud, aga ka looduse hävimise pärast muretsevad keskkonnakaitsjad. Mõistagi on kategooria „uus sotsiaalne liikumine” üksjagu hägune mõiste, see iseenesest ei selgita, mis neis just uut on. Üldiselt haaratakse sellesse mõistesse nende liikumiste teistsugune ühiskondlik ülesehitus (tavaliselt on tegu pigem keskklassi kui töölisklassi esindajatega) ja keskendutakse mitmesugustele rõhumise vormidele, mis ei võrsu pelgalt kapitalistlikust ekspluateerimisest ega väljendu vaid klassiaspektides.

Eelkõige seostate te niisiis vanemaid linnalisi sotsiaalseid liikumisi materiaalsete huvidega ning uuemaid pigem mittemateriaalsetega?

Jah. Selgitan seda paari põhiteoreetiku arutluskäikude najal. Sotsiaalsete liikumiste teoreetikud nagu Alain Touraine ja Alberto Melucci püüdsid leida neis uutes liikumistes jätkuvalt revolutsioonilist potentsiaali. Nii on näiteks Touraine pakkunud, et tänapäeva fundamentaalseima ühiskondliku konflikti keskmes pole enam kapitalistide ja tööliste klassivahe, vaid tulipunktis on tehnokraatia, mis on vastamisi uute sotsiaalsete liikumistega. On ka uurijaid, kes on selle lähenemisviisi kahtluse alla seadnud: miks otsida pidevalt mingit fundamentaalset ühiskondlikku vastasseisu, kui ühiskond on palju fragmenteerunum ning vastuolusid on palju ja mitmesuguseid? Pigem peaks loobuma kategooriatest, mis eeldavad ühe keskse lõhe olemasolu ja seega ka ühe keskse transformatsiooni vajalikkust. Kui tulla tagasi mu enda uurimismaterjali juurde, siis pean ütlema, et minu kogemuse kohaselt on kapitalism muundumistest hoolimata vägagi elujõuline ning ekspulateeritakse enamikku inimestest, kuigi arenenud riikides nagu Saksamaa ei ole selleks tingimata töölisklass. Ekspluateerimine selle rõhuvamais vormis leiab tänapäeval aset Kagu-Aasia tootmiskeskustes: Hiinas, Indias ja paljudes teistes lõunariikides käib karm ekspluateerimine. Niinimetatud Esimese Maailma riikides näeb tänapäeval röövkapitalismi uusi akumulatsiooni ja ekspluateerimise vorme, kus lisaväärtust ei looda mitte ainult tööprotsessi käigus, vaid maaomanikud, finantsinstitutsioonid ja korporatsioonid koorivad oma osa mitmesuguste eri võtetega.

Kuidas sobituvad sellesse raamistikku liikumised nagu Occupy (Okupeerimine), Adbusters (Reklaamimurdjad) või Parking Day, mis on liikumine, mille käigus muudetakse ühel päeval aastast parkimisplatsid parkideks (sai alguse 2006. aastal ja levis paljudesse maailma linnadesse). See on väga konkreetne tegevus, kuid väljakutse esitatakse ühiskonna autokesksusele üleüldiselt. Kuidas mõtestate seda laadi liikumisi? Kas ka need liigituvad uuteks sotsiaalseteks liikumisteks või jäävad uue kategooriana kusagile väljapoole?

Tõepoolest tundub, et uute sotsiaalsete liikumiste määratlus on praeguseks juba mõneti iganenud. 1970.-1980. aastatel oli oluline tabada tol ajal esile kerkinud liikumiste uuenduslikkust ning uurijaid huvitas, mis laadi ühiskondlikud jõud oleksid võimelised ühiskonnakorraldust parandama ja uuendama. Tollal aitas see mõista, miks ei ole selleks enam töölisliikumine, mis on juba institutsionaliseerunud, ning et uueks määravaks jõuks on noored, keskkonnakaitsjad, feministid, geid jt. Ning kuna praeguseks ei valitse enam fordistlik kapitalism, vaid selline röövkapitalism, mille akumulatsioon toetub jõuvõtetele inimeste ja looduse suhtes, siis peavad ka liikumised vastama seda tüüpi režiimile. Tänapäevasele kapitalismile esitavad väljakutse just mainitud tüüpi liikumised, mis võtavad sihikule just need tänapäevased ekspluateerimise ja rõhumise vormid. Occupy sihikul on eelkõige pangad ja Põhja-Ameerikas eredalt väljendunud üleüldine võlguolek, kus viimase 30 neoliberalistliku aastaga on võlatase kasvanud, kuid töölisklassi sissetulekud jäänud samaks, kus inimesed kasutavad oma elatustaseme säilitamiseks krediitkaarti, pandivad kodu, võtavad hariduse omandamiseks laenu ja nii edasi. Nii kasvasid määratult nii nende võlad kui eluaseme hinnad, kuni valmiski mull, mille tagajärjel on tuhanded inimesed veelgi hullemas olukorras, kuna ei suuda oma eluasemelaenu enam tasuda. Occupy ja Adbusters toovad skandaalsel kombel esile just selle uuelaadse pärisorjuse, kus inimestest on saanud pankade ja finantstööstuse orjad. Selle röövellikul akumulatsioonil põhineva finantskapitalismi tänapäevased väljakutsed ongi sotsiaalsed liikumised, mis toovad skandaalsel moel esile, kuidas inimesed kooritakse võlastades paljaks, erastamine muudab avaliku sektori olematuks ja loodusvarasid anastatakse, mõistmata planeedi piiranguid.

Mulle näib, et aktivismi varasemate vormidega võrreldes on neil liikumistel veidi teistsugused sihid või püüavad nad oma argumente uutmoodi kuuldavaks teha. Kui mõelda Parking Day ja kõikvõimalike jalgrattaliikumiste peale, mis levitavad keskkonnasõbralikumat mõtlemist, tahavad inimesi säästvamalt käituma panna, siis ongi kõige olulisem käitumise muutmine. Fookus pole niivõrd sellel, mida teeb riik, vaid sellel, kuidas inimesed ise oma käitumist muudavad.

Tõsi. Ometi, isegi kui me kõik loobuksime autodest ja hakkaksime sõitma jalgrattaga – see on küll illusioon, kui mõelda, kui paljud siinsed inimesed ihaldavad autot või kui paljud sakslased tahavad autot, kuid esitagem selline hüpotees – kui üksikisikud muudaksid oma käitumist massiliselt, ei oleks see siiski piisav. Piirama peab suuri saastajaid, eriti rasketööstust ja põllumajandustööstust, sest tõeline saaste tuleneb meie tootmisviisidest ning seda sorti piiranguid peavad kehtestama riigid. Enamikus riikides on tööstusettevõtete lobitöö väga tugev, nad rahastavad valdavat osa poliitikutest, seega pole poliitikud eriti varmad neid piirama. Pärast iga suuremat naftareostust või muud suurt õnnetust on öeldud: jah, seda peab tegema. Obama keelas süvamerepuurimise kaheks kuuks, kuid seejärel läks kõik tagasi vanadesse rööbastesse. Seega on jätkusuutliku tööstuse arenemiseks vaja tugevamat ühiskondlikku survet ning tööstuse reostust peab piirama riik või mõni poliitiline institutsioon.

Aktivism mõjutab teatud ühiskonnagruppe, võib aga seejärel kasvada kogu ühiskonna tasandile ja siis mõjutada riiki. Teatud mõtteviis hakkab laiemalt levima ja see hakkab ka riigile survet avaldama.

Just, nii toimib kodanikuühiskond. Leian, et sotsiaalsed liikumised on kodanikuühiskonna kõige aktiivsem osa. Kodanikuühiskonnas on siiski ka palju enesega rahulolevaid inimesi, kellel pole sugugi huvi riiki demokratiseerida, kuid just seda peab tegema.

Jah. Kuid mida see tähendab? Kas see tähendab avatumat riiki, rohkem ümarlaudu või midagi muud?

Otsustusprotsessides peaks rohkem arvestama inimeste huvide ja vajadustega, eriti nende inimeste omadega, kelle häält tänapäeval kiputakse ignoreerima.

See haakub vägagi Eesti praeguste asumiseltside ja muu kodanikuaktivismiga. Sageli kaevatakse, et mingid dokumendid pidanuks saatma varem, nad tahtnuks olla kaasatud varasemas staadiumis. Inimesed tegutsevad selle nimel, et riik oleks avatum, et aktiivsed kodanikud saaksid otsustamisse sekkuda õigel ajal.

Väga hea, kuid siit jõuame Libby Porteri tõstatatud küsimuseni, et alati on kõige olulisem, kes on võitja, kes kaotaja ja kelle hääl jääb peale. Millised sotsiaalsed grupid on Eestis praegu kaotaja positsioonil ja milline on nende osa riigi avatumaks muutmisel?

On üsna ilmne, et kaotajad on praegu majanduslikult marginaliseeritud grupid ja see piir võib joosta ka rahvuste alusel. Probleem või küsimus, millele ma mõtlesin, on suhtumine asumiseltsidesse. Kas peaks kritiseerima neid kui NIMBY-suhtumise (Not In My Back Yard – mitte minu tagahoovi) levitajat või peaks seda toetama või kuidagi muutma? Inimeste aktiviseerumine on ju hea.

Muidugi, absoluutselt.

Ma saan aru, et nende huvid võivad põrkuda ka teatud ühiskonnagruppide, näiteks mahajäetud majades elavate nn asotsiaalide omadega. Kuid asumiseltsid protesteerivad ka valitsuspoliitika vastu. Näiteks paar aastat tagasi tahtis linnavalitsus kehtestada ühel kesklinnalähedasel alal tasulise parkimise ja inimesed said vihaseks. Hiljem hakkasid nad nõudma aga rohkem jalgrattateid ja see ei olnud enam lihtsalt seisukoht „me tahame siin oma autoga sõita”. Probleem seisnes ka selles, et parkimistasu kehtestamist ei põhjendatud või õigemini ei olnud toodud põhjendused reaalsusega kooskõlas. Ei olnud selge, kas selles piirkonnas on tõesti vaja liiklust reguleerivat tasulist parkimist.

See on küll piisav põhjus vihaseks saada. Enamasti kehtestatakse tasuline parkimine eesmärgiga soodustada jalgrattasõitu, selleks, et inimesed sõltuksid vähem autodest, tehakse nende kasutamine veidi kulukamaks. Kuid sel juhul peavad poliitikud muidugi pakkuma alternatiive nagu jalgrattateed ja rohkem või odavamat ühistransporti. Kui tõsta lihtsalt parkimistasu, aga inimesed on jätkuvalt autodest sama sõltuvad, kuna neil ei ole taskukohast alternatiivi, siis see ajab muidugi lihtsalt vihale. See on väga kehv poliitika.

Jah, nii nagu te ütlesitegi, õhku jääb küsimus, kes saab millestki kasu ja kes mitte. Muidugi on mõistetav, et minnakse linnavalitsuse vastu, kui selle tegevus näib vastuoluline, kuid seejuures tahavad need aktivistid parandada iseenda elutingimusi, millest ei pruugi kuigivõrd kasu saada need, kelle hääl kuuldav pole. Kuidas lahendada see probleem?

See on väga oluline küsimus, millega ma olen palju tegelenud. Paljud grupid, mille tekkimise ajend on olnud protest millegi vastu, ütlevad pärast oma eesmärkide saavutamist: „Tore, nüüd võime tavaellu tagasi pöörduda” ega muretse nende pärast, kes ei saa oma häält kuuldavaks teha. Nii juhtub sageli. Kuid on ka teistsuguseid juhuseid, tuntuim ehk Love Canal – keemialeke USAs. Piirkonna elanikud, täiesti apoliitilised inimesed, olid väga häiritud ja mobiliseerisid ümbruskonna elanikkonna. Nad tellisid omal käel uuringud ja survestasid linna ja keemiakompaniid ning said selle käigus palju teadlikumaks maailma ja poliitika toimimisest. Sajad inimesed politiseerusid: rahulolevatest koduperenaistest said niinimetatud aktivistid, kelle keskkondlik ja sotsiaalne tegevus ei puudutanud enam pelgalt nende enda piirkonda vaid ka laiemaid teemasid, moodustati üleriigilisi võrgustikke jne. Iga väike, pealtnäha kohaliku tähtsusega konflikt võib panna inimesed olukorda teadvustama ja organiseeruma – viia „mastaabihüppeni”, kui kasutada Neil Smithi mõistet. Alati on vaja laiendada mastaapi, sest probleemide põhjus on sageli „kõrgemal” tasandil, see saab paljude seda sorti võitluste käigus ilmseks.

Minu arvates ei ole Eesti liikumised selles mõttes politiseerunud, et nähtaks probleemi olemust kapitalistlikus majandussüsteemis või nõutaks võrdsemat elamisviisi. Pigem on oluline isiklik edu, „vaba kapitalism”. Kui juhtud olema kodutu või kaebad kõrge üüri üle, siis peetakse seda su enda süüks, sa oled midagi valesti teinud. Egalitarism või sotsiaalne õiglus võib kergesti seostuda nõukogulikkusega ja on seega miski, millest tuleb eemale hoida.

See on väga huvitav. Nii et inimesed ei tunneta varasemat võrdõiguslikumat ühiskonnakorraldust positiivsena? Endisel Ida-Saksamaal ei peeta sugugi mitte kõike sotsialistliku minevikuga seotut negatiivseks.

Tõtt-öelda on Eesti tervishoiusüsteem üksjagu riigistatud ega erine nii väga nõukogude omast, kuigi juurde makstes saab siiski samalt arstilt kiirema teeninduse: kui tasuta vastuvõtule saad umbes kuu aja pärast, siis 40 euro eest juba kahe päeva pärast. Seega leiab isegi üsna egalitaarses riigistruktuuris sellesse kodeeritud ebavõrdsust, sõltuvalt rahast, mida keegi on valmis või võimeline maksma.

Mulle tundub, et kuna tegemist on üpris väikese ja suhteliselt jõuka ühiskonnaga, ei ole sotsiaal-ruumiline polariseerumine siin nii tugev kui paljudes teistes riikides. Tundub, et enamikule inimestest on vabaturukapitalism lihtsalt kasulik ning sellelt lähtekohalt on kerge väita, et kui keegi ei tule toime, on see tema enda süü: küllap on ta laisk või pole piisavalt püüdnud. Just selline mulje mul jääb. Michael Edwards soovis konverentsil teile õnne, kuna neoliberalism on teile või paljudele teist kasulik olnud. Teil on õnnestunud kombineerida vana süsteemi parimad elemendid uue süsteemiga, nagu tõestavad kas või teie tervishoiu- ja lapsehooldussüsteem. Need kaks valdkonda on paljude teiste riikide neoliberalistlikus ühiskonnas mitmetele elanikkonna gruppidele väga valulikud, näiteks USAs, kus paljudel inimestel see hoolitsus puudub, kuna neil ei ole kindlustust, see on nende jaoks liiga kallis jne. Paistab, et siin on kombineeritud ka möödaniku pärandit, paljud asjad toimivad jätkuvalt, on alles nii füüsilisel tasandil kui inimeste teadvuses. Mõningane vabaturuneoliberalism on kombineeritud ikka veel toimiva avaliku infrastruktuuriga.

Jah, postsotsialistlikes ühiskondades segunebki varem olnu hiljuti lisandunuga. Kuid tahan veel korraks naasta asumiseltside juurde. Kas peaksime suunama neid liikumisi uute teemade poole, näiteks ette võtma pidevalt nende piirkonnas elutsevate kodutute küsimuse? Siis saaks muutus sündida asumiseltside toel ega oleks vaja mingeid muid eestkostegruppe. Võib-olla peaks asumiseltside potentsiaali laiemalt kasutama?

Kindlasti. Muidugi ei saa eeldada, et kõigil oleks tegelikult huvi ja tahtmist tegeleda probleemide algpõhjustega, kuna inimesed on erinevad ja paljud on oma eluga rahul. Kuid alati tasub proovida ja alati mõni vastab. Töö asumiseltsidega on oluline ja sellel on tugev potentsiaal jõuda järgmisele tasandile, võtta sihikule süsteemne ebaõiglus. Kohati tundus mulle siiski, et enamik siinseid asumiseltse on oma olemuselt kaitsepositsioonil ja enesekesksed: „Hoiame oma kandi korras, vaatame, et meie eelised säilivad, sinna kaugemale ma nagunii ei lähe, saagu nad seal ise hakkama”. Kui enamik asumiseltse on sellise mentaliteediga ja neid on raske veenda oma ninast kaugemale vaatama, siis peaks võib-olla lähenema asjale kuidagi teistkaudu.

Aitäh mõtteid jagamast! Kindlasti on Eestis hoogustuv aktivism mitmeski mõttes positiivne, kuid tõepoolest on kohane lõpetada tõdemusega, et ühiskonnas kaotaja positsioonil inimeste toetamist tuleb jätkuvalt turgutada. Ilmselt on tarvis küsida eelkõige selle järele, kuidas ebavõrdsust genereeritakse ning milliste vahenditega see tegevus käsile võtta.
 
Inglise keelest tõlkinud Ingrid Ruudi

Konverentsi korraldajad tänavad toetuse eest Eesti Kultuurkapitali, Tallinna Ülikooli ja Goethe Instituuti.