Kodune, kuid mitte argine Pärsti

Kaari Metslang: „Selle projekti puhul tundus kõik õige: suund oli paigas, sihtrühm lihtsalt vapustav. Nii toredas ja armsas majas midagi lastele teha on ju puhas lust.“

KAREN JAGODIN

2021. aasta mais avati Viljandi vallas väikeses Pärsti mõisas rekonstrueeritud lasteaed 18 lapsele. Kahtlemata on see muinasjutuline paik eelmise aasta üks silmapaistvamaid sisearhitektuurilahendusi. Seda tõendab ka muinsuskaitseameti tunnustus novembris aasta teona ning 1. veebruaril välja kuulutatud sisearhitektide liidu aastapreemia.

1872. aastal valminud puidust historitsistlikus mõisahoones paikneva lasteaia renoveeritud ruumid panevad silmad särama suurel ja väikesel, sest ajalooline ruum tingis ka erilahendused. Tähelepanu tõmbavad endale trepp-ronimissein, lapse mõõtu vahekäik koridori ja magamistoa vahel ning ka unenäoline tualett. Kõigi detailide valikul on suhtutud lapsesse lugupidavalt ja tema fantaasiat rikastavalt.

Ühe rühmaga mõisalasteaia rekonstrueerimisprojekti autor sisearhitekt Kaari Metslang on laste ruume kavandanud varemgi: tema loomingu hulka kuuluvad ka Viljandi Mängupesa lasteaed ja Tartu Naerumaa lasteaed. Kaari Metslang räägib lähemalt, millega tal Pärstis tuli rinda pista.

Toredusega ei ole siin tagasi hoitud. Lapsed loovad omakorda seda aina juurde ning ruum peab võimaldama sellel esile pääseda.

Märt Lillesiim

Pärsti lasteaia sisekujunduse mitmed nomineerimised ja preemiad on näidanud, et hea ruumi- ja detailitunnetus on väärtus. Kui üllatunud sa tähelepanust oled?

Väikesele kohale osaks saanud nõnda suur tähelepanu ja huvi üllatab alati, seda enam et ega ekstra selle pärast pole keegi midagi teinud. Ma aimasin siiski, et Pärsti on eriline, sest mõisakoole on palju, aga mitte mõisalasteaedu – ja viimane kooslus on väga põnev. Huvi on siiski olnud suurem, kui ma arvasin, mis iseenesest on muidugi tore.

Lastele projekteeritakse ruume kindlate normide ja standardi alusel. Kuidas sa Pärstis sellele vaatamata hoopis teistsuguse ilme saavutasid?

Lasteaedu on alati kindlal viisil tehtud, kuid siin tuli nihe sisse mõisahoonega. Kõige rohkem eristub tavapärasest mõisa järgi kujundatud mööbel: kapp ei ole lihtsalt kapp ja värvi sai rohkem, kui on ootuspärane. Minu seni kujundatud lasteaiad on olnud kas uued hooned või Nõukogude-aegsed ehitised, seega hoopis teises võtmes. Kõrgete lagedega mõis annab võimaluse kogu ruumi teistmoodi suhtuda: pole vaja karta, et lagi langeb peale, kui teed ruumi tumedaks. Lähtepunkt on lihtsalt nii erinev.

Paraku ei olnud mõisapärast siin väga palju alles. Milline ruum sind tööd alustades ees ootas?

1980. aastatel tehti Pärstis kapitaalne remont: seinad ja laed kaeti kips- ja puitlaastplaatidega. Nende peale oli edaspidi pandud tapeete ja värvi, kõike, mida tollal saada oli, et ruumid oleksid puhtamad ja värskemad. Selle kõige käigus oli ära kadunud omapära ja mõisamiljöö: hoone interjöör ja eksterjöör ei läinud kuidagi kokku. Voodid, kapid, mänguasjad ja väga toredad õpetajad – selles mõttes oli ju kõik olemas, aga just see miski eriline oli puudu. Nii et tavaline olukord: astud uksest sisse ja saad aru, et on vaja tegutseda!

Sel juhul tuleb hakata ruumi kiht kihi haaval puhtaks koorima. Kuidas mõisa ruum ja miljöö ennast avama hakkasid?

Pärstis tegi H&M Restudio viimistluskihtide uuringu. Sellisel puhul loodad ikka, et sealt tuleb midagi huvitavat välja. Varasema olukorra kohta aga jälgi peaaegu ei saadud: leiti värvifragmente ja infot kasutatud toonide kohta, aga kas seal võisid varem olla kasutusel ka tapeedid, sellest ei tea me midagi. Mõned vihjed, millest kinni haarata, siiski sain: kindlasti oli kasutatud roosat ja sinist lubivärvi, hästi väikeste killukestena leiti ultramariini. Kui oleks näha olnud trafaretti või selle katketki, saanuks aimata dekoreerimise viisi või kas seda üldse oli, aga selle kohta uuring infot ei andnud. Viimistluskihtide eemaldamise ajal tuli välja siseakna ja uste asukoht, mille sain uuesti esile tuua lastepärasel moel.

Sedapuhku oli suurim leid aaderdus siseustel ja ka vanu põrandalaudu oli palju alles. Saime päästa üpris palju põrandast, mis on selle koha suurimaid võlusid, sest see annab soojust ja hubasust. Uurijad pidasid kõige silmapaistvamaks leiuks kaltsumarmoreeringut endises tualettruumis.

Kaltsumarmoreering nõuab küll natukene selgitamist.

See on üsna lihtsakoeline võimalus imiteerida marmori mustrit. Nimetus viitab pealekandmisviisile: pinda on kuidagi tupsutatud, pole tehtud läbi šablooni ega vaba käega, nii et nimetus viitab eelkõige töömeetodile. Kuna Pärstis oli see väga katkendlikult säilinud, siis ei hakanud me seda selles kohas eksponeerima – ekspert näeb, aga igaüks ei tunneks äragi.

Kaari Metslang: „Pärsti mõisalasteaia rekonstrueerimisega oli nagu ikka: astud uksest sisse ja saad aru, et on vaja tegutseda!“

Annika Vihmann

Kui palju on praegu näha välja tulnud viimistlusviisidest, marmoreeringust või aaderdusest?

Marmoreeringut ei näe, aga aaderdus on osaliselt ühel uksel restaureeritud. Kuna see on nii õrn, siis ei pea see laste käes kaua vastu, nii et otsustasime jätta selle näha ühe vähema kasutusega ukse peal, kus väikesed värvised käed aaderdust nii väga ei katsu. Restaureeritud uste värvikihi all on aga aaderdus alles, seda pole maha lihvitud. Uste restaureerija tegi töö väga tundlikult, jättis väikesed sondaažiaknad ja kergelt on aimata kõik need värvikihid, mis seal aegade jooksul on peal olnud.

Kui palju kaevusid sa mõisahoone ajalukku ja kas sealt oli midagi kaasa võtta?

Pärsti ei ole väga vana mõisahoone. See ehitati XIX sajandi lõpus, kuid võõrandati juba 1919. aastal, nii et mõisnikud ei saanud seal kaua toimetada. Eesti vabariigi ajal tegutses mõisas eelmise sajandi algupoolel kool ning seal on haridusasutus sees olnud tänapäevani. Seega oli ajaloost pigem vähe võtta, rohkem kui mõisnike lugu inspireeris mind mõisapark ja loodus. Tunde, et kunagi on siin elanud härrad ja prouad, tahtsin ikkagi tekitada ja seda kujundusega toonitada. Üheks võtteks said pildiraamid ning toredusega ei ole siin tagasi hoitud: lapsed loovad omakorda seda toredust aina juurde ning ruum peab võimaldama sellel esile pääseda. Las nad toretsevad seal oma tegemistega!

Räägi natukene seinu katvatest loodusmotiividest. Miks on mustrites nii palju just putukaid?

Lastemööbel on suhteliselt madal, mistõttu oli neis kõrgetes ruumides selge, et kolm meetrit seinapinda ei saa jääda tühjaks ja ühetooniliseks ning see tuleb täita mustriga, mis liidab tasandid tervikuks. Kuidagi jõudsin mõtteni, et lastele meeldib väga asju uurida, nad tahavad detailidesse süveneda. Putukad on tegusad ja asjalikud, toimekad ja tublid, pealegi äärmiselt dekoratiivsed ja ilusad. Seega tundus sobiv, et aktiivse tegevusega seotud ruumide dekoratiivne element on putukas. Magamisruumis valisin motiiviks puulehed: siin on muster rikkalik ja rahulik, pakub äratundmisrõõmu. Tahtsin abstraktsest pigem loobuda just seetõttu, et lapsi kõnetab äratundmine rohkem. Otsisin eeskujusid ning arutasime motiive koos, kuid mustrite vormistaja ja kujundaja on maalingute ekspert Kristiina Ribelus.

Pärsti lasteaia ruum on kahtlemata emotsionaalne: värvid, tekstuurid ja mööbel – kõik see tekitab emotsioone. Mis tunde püüdsid koos kujundusega siia kaasa anda?

Tahtsin, et lastel oleks seal põnev. Lapsed käivad lasteaias mitu aastat ja tahaks, et ka pärast teist aastat oleks neil tunne: ikka tahan tulla! Tahtsin, et need ruumid võtaksid lapse vastu kodusel, aga siiski mitte argisel moel – ja et oleks pisut teatraalsust või muinasjutulisust, mida oma kodus lastetoas ei ole.

Pärsti on ühe rühmaga lasteaed, seega tullakse nagu vanaema juurde või mängutuppa. Töötajatele on keeruline see, et lapsed võivad korraga toimetada kolmes ruumis: riietusruum ei ole ainult riietusruum ning õpetajad peavad käima toast tuppa ja jälgima, mida lapsed teevad. Uutes lasteaedades kavandatakse ruumid suured ja läbipaistvad, et kõik oleks kogu aeg silma all. Pärsti mõisa sopilised ruumid annavad lastele palju rohkem võimalusi eralduda, olla oma isikupärast lähtuvalt seal, kus on tahtmist olla, teha meelepäraseid asju. „Hubasus“ on ikka põhiline märksõna ja üleüldine hea kvaliteet. Ka õpetajatele on oluline, et oleks hea tunne tööle tulla.

Pärsti lasteaia puhul on märgilise tähendusega asjaolu, et tegemist pole toetuste või projektirahastuse abil korrastatud ruumidega, vaid kohaliku omavalitsuse panusega. Kuidas vaatad tagasi kogu tööprotsessile?

Selle lasteaia puhul ei seatud juba kohe alguses latti madalale. Tellija oli väga teadlik, kuhu, kellele ja miks midagi tehakse. See ei olnud mingi järjekordne renoveerimine, vaid pigem kogukonnaprojekt. Minu arust on väga õige, et vald ei hoolitse ainult selle eest, et talvel on teed lahti lükatud, vaid annab elanikele veel midagi, lisab elukeskkonnale kvaliteeti. Korrastab näiteks ruumid, mis on igapäevases kasutuses, aga ei tee neid mitte lihtsalt korda, vaid loob selle kaudu lisaväärtust. Viljandi vallavalitsuses teati seda algusest peale, et teha tuleb hästi ja teistmoodi, ning mind usaldati.

Esimesed arutelud lasteaia ümber algasid 2019. aastal, kui mu enda lapsed olid väga väikesed. Tööprotsess oli parajalt keeruline, sest kaua järjest laua taga istuda ei saanud. Mul ongi vaja mõtlemiseks palju aega, enne kui ideed paberile jõuavad, ning mõtlemisaega oli mul toona palju. Pika protsessiga on teinekord oht, et jõuad vahepeal juba mõnest muust ideest vaimustuda. Pärsti lasteaia puhul suuri kannapöördeid õnneks polnud: see, mis algselt projekteeriti, see ka tuli. Selle projekti puhul tundus kõik õige: suund oli paigas, sihtrühm lihtsalt vapustav. Nii toredas ja armsas majas midagi lastele teha on ju puhas lust. Ma olen väga tänulik, et mul lasti niimoodi lustida!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht