Kohtla-Järve viimane korter

Milline peaks olema kahanemisstrateegia Ida-Virumaa tööstuslinnas, kust inimesed kolivad naaberlinna, korteritest loobutakse ja linnasiltide taga on tükk tühjust?

HELMI MARIE LANGSEPP, KRISTEL ALLIKSAAR

Kohtla-Järve lugu on põlevkivitööstuse lugu. 1916. aastal avati Kohtla raudteejaamast nelja kilomeetri kaugusel põlev­kivikarjäär. Suure ilmasõja aastatel rajasid kaks Peterburi erafirmat pealmaakaevanduse Järve külla ning allmaakaevanduse Kukrusele, kus parun von Tolli eestvõtmisel oli põlevkivi kaevandatud juba 1870. aastatest saadik.1 Nõnda avanesid tasapisi Ida-Virumaa maa-alused sfäärid.

Asumid kasvasid, kivi põles. Linna ja tööstuse koos kasvamine on igati loogiline. Markus Schaefer on linna kasvu ja tööstustoodangu mõju sellele piltlikustanud nii: pikkamisi sünnib tuumiku ehk linna, s.o varustaja lähedusse toodete jaotuspunkt, mis on algul perifeeria, kuid areneb aja jooksul linnaks, eraldiseisvaks keskuseks. Kohtla-Järve on kujunenud veidi teistmoodi. Põlevkivitööstuse kiire arengu tõttu koondus tegevus Kohtla ja Järve asula alale, kus moodustus ajapikku Kohtla-Järve alev, millest kujunes linn ja piirkonna keskus.

Tootmisega oli tuli takus, nõudlus toodangu järele oli suur. 1940. aastal saabus Moskvast käsk mitmekordistada põlevkivi kaevandamise mahte ning kolm küngast, kus labidas läks kergelt maasse ja põlevkivi jagus, olid Ahtme, Sompa ja Kukruse.2

Viis asumit, eraldiseisvat saart – Ahtme, Sompa, Kukruse, Oru ja Järve – vormistati üheks linnaks puhtalt administratiivsetel kaalutlustel ning Kohtla-Järvest sai põlevkivitööstuse pealinn. Tugevalt linna liidu küljes kõlkuvad eraldiseisvad linnaosad ei olnud aga omavahel eriti tugevalt seotud ning ega jõua ka ükski sompalane kivi Oru elaniku aeda visata.

Konföderatsioon O(ru)J(ärve)A(htme)S(ompa)K(ukruse)

Nõukogude Niiluse kokkukuivamine ja tööstusmaastiku teisenemine on Kohtla-Järve koos teiste tööstuslinnadega asetanud küsimuse ette, kuidas elada või kaduda. Selle lahendamine on nüüd kohaliku omavalituse õlgadel. Kuidas kujundada ühe puki otsast viit olemisviisi?

Kohtla-Järve linnaosad Järve, Oru, Sompa, Kukruse ja Ahtme olid tööstuse tõttu küllaltki sarnases olukorras, praegu teiseneb ja/või kahaneb aga iga neist olenevalt geograafilisest asendist ehk teiste linnade lähedusest või kaugusest isemoodi. Kohtla-Järvet ehk viit üksteisest ligi 20minutise sõidu kaugusel olevat osa ühe linnana ette kujutada nõuab kujutlusvõimet – see on pigem konföderatsioon. Linnad on enamjaolt kompaktsed, nii hoonestuse kui ka infrastruktuuri poolest.3 Kohtla-Järve ei vasta seesugusele linna määratlusele mitte kuidagi. Oluline on ka nende hajustükkide ülalpidamise küsimus. Ahtme keskväljakusse kavandatakse järgmistel aastatel investeerida miljonid eurod,4 ent sompalased ja orulased kogunevad endiselt bussipeatuses. Investeeringud määratakse vastavalt asula suurusele: sompalased võivad näiteks uuele mänguväljakule kiikuma minna. Kohtla-Järve keskväljakule nad tõenäoliselt küll ei satu – see jääb väljapoole nende tegelikku, mitte kujuteldavat linnapiiri.

Üks võimalus nii-öelda saarestiku tulevikku kujundada on selle administratiivne ümberhindamine: tuleb unustada viiest osast koosnev Kohtla-Järve ning mõelda Ahtme ühte Jõhvi kui elujõulise linnaga. Samamoodi võiks sobida Kukruse ja Järve liit (koos vana Järve küla ja Järve mõisaga). Küsimus ei ole linnaasulate identiteedi hajutamises, vaid halduslikus ümberkorralduses – otsustada tuleks geograafilise paiknemise järgi. Viis saart võivad ka alles jääda, aga sel juhul tuleb mõelda, kuidas muuta need väiksed n-ö kuningriigid iseseisvaks.

Rahulik Kohtla-Järve maja.

Kristel Alliksaar

Tühisisu

Kohtla-Järve põlevkivitööstuse kiire arenguga kaasnes hoogne korterelamute ehitamine, kuna töölised oli vaja kuhugi majutada. Olgu tegu Kohtla-Järve linna või konföderatsiooniga, hääbumas on see üksus igatepidi. Kui inimene pakib oma maise vara kokku ja kolib mujale, siis muuga on lugu keerulisem. Linnas oli 2000. aastal 47 000 inimest, praegu aga 33 000. Seega võib öelda, et elanikest on lahkunud peaaegu üks kolmandik ja makse laekub linnale kolmandiku võrra vähem. Taristu, mida tuleb üleval hoida, on seevastu sama.

Milline on siis tühjaks jäänud hoonete saatus? Kohtla-Järve kinnisvaraturg on muutunud annetamise põhiseks. Loobutud on juba peaaegu sajast korterist: korterid ei maksa midagi ning kinnisvaraga kaasnevaid kulusid ei jõuta või ei soovita katta. Korterist loobumise korral läheb see esmalt omavalitsuse hoole alla, kellel pole tühja koduga samuti suurt midagi teha. Seetõttu jõuab korter lõpuks riigile kuuluva kinnisvara kirstu. Korteri ostmine Kohtla-Järvel on kibemagus ettevõtmine, sest korter ise võib ju odav olla, ent sellega kaasneb omajagu riske. Ühistutel on tühjade korterite tõttu sageli võlgu ja kommunaalmaksed võivad seetõttu olla palju suuremad kui majas, kus pole elaniketa kortereid. Ega värsked elanikud pruugi ka alati teada, et nende naaber on toast tuppa uluv tuul.

Elaniketa kinnisvara ei ole linnale ainult halb. Selles peitub ootus ja muutumise võimalikkus. Võib ju loota, et muutused on võimalikud – et kunagi võetakse midagi ette. Kohtla-Järve tühjade korterite osakaal on ületanud aga lünga piirväärtuse, tühimiku, mida meel suudab lootusrikkusega täita. Vaikne ja rahulik hääbumine on poeetiline pildike – maja ei tahakski nagu ärgata. Lõpuks kaob ka kujutlus majast kui elukohast, sellest saab kunagisele tööstusele püstitatud monument. Mis teha – paratamatus, ei midagi liialt traagilist, kuid kõik laguneb ning käsi ei tõusegi enam midagi ette võtma.

Kohtla-Järve kesklomp

Mahajäetus ei ole linnades oluline mitte ainult majadeks vormistatud ruumis, olgu see siis hüljatud või kellelegi koduks. Üks võimalus vaikseks jäänud väikelinnale elu sisse puhuda on programm „Hea avalik ruum“, mille raames on püütud kujundada linnalikku tegevusruumi – peaväljakuid. Väljak või peatänav on koondumiskoht, kus aeg maha võtta. Miks aga jääda kusagil seisma Kohtla-Järvel, kus seismist, seisatamist ja seiskumist on vahest niigi rohkem, kui peaks? Maroš Krivý ja Leonard Ma täheldavad oma artiklis „Eluks sobiv linn: homo sapiens’ist homo cappuccino’ni“ et nüüdisaegse tänavaruumi eestkõneleja Jan Gehli avaliku ruumi lahendustes on hoolitsetud muu hulgas ka selle eest, et liikumise katkestamine poleks imelik, et sel ajal oleks midagi teha, võtta näiteks üks kohv.5 Väljak väljakuks, kuid mööda ei saa vaadata äridest väljaku ääres, muu hulgas ka kohvikutest ja välikohvikutest. Kui kohvikud poleks oluline linnaehituslik element, kas siis peaksid ka väljakud olema teistsugused?

Muu hulgas küsivad Krivý ja Ma, milline on poetänava saatus, kui lettide taga pole enam isegi müüjaid. Mõttelise peatee ääres on majad tühjad ning nendest ei valgu kesktänavale ka linnanautlejaid – tühjus peegeldab tühja, peegeldab tühjust.

Keskväljaku ja peatänava renoveerimine on kustuva linnaelu turgutamise vahend. Aga vahest hakkab Kohtla-Järve jõudma hoopis mõnda teise staatusesse, ehk on linn muutumas ebalinnaks – maakohaks? Urbanist Keiti Kljavin arutas eelmise aasta lõpus ühes oma ettekandes mitte-linna mitmekülgse maastiku ehk keskkonna üle, mis ei koosne vaid põldudest ja niitudest, kõneles maakohtadest, nagu need praegu on.6 Maakoht ei ole tühi maastik, kus pole inimese loodud vorme ja rajatisi. Maakohti kujundavad tihti nähtamatutena mõeldud väiketarindid (elektriliinid, bussipeatused, mastid, märgid jne) ning monumentaalvormid (traktorid, kombainid, põllumajandusüksused, mahutid ja tehased). Kohtla-Järve maastikuks lagunevate majadega ebalinna tuleks käsitleda maakohana ja sellisena oleks sel hoopis teine mõõde.

Lilian Langsepp ütles kord köögilaua taga ühest Laozi värsist inspireerituna, et ruum tekib siis, kui tühjusest tükk välja lõigata. Kuidagi tuleb nendest tühjadest majadest siis tükk välja lõigata või majadest majakujulised tükid välja lõigata, et tekiks uuesti ruum.

Kohtla-Järve hüljatud paneelelamud.

Kristel Alliksaar

Tuhat liitrit värsket piima kõnnumaa niisutamiseks

Kui Kohtla-Järve viiel saarel kui mitte-linnades jätta muretsemine valglinnastumise pärast ja lasta kohal valgmetsastuda, siis kuidas mõelda tühjadest ja tühjenevatest kortermajadest? Korterid on peaaegu väärtusetud ning hüljatus levib seal nagu kulutuli. Väärtuse määrab teatavasti korterite hulk ja vajadus nende järele. 1930. aastate ülemaailmse majanduskriisi ehk suure depressiooni ajal langes piima hind USAs lausa väärtusetuse piirini. 2016. aastal ületas piimatootmine siinkandis mitmekordselt selle tarbimist ning hind langes. Mõlemal juhul oli lahendus üks: piim kallati lihtsalt maha. Säärane mõistusele ja sisetundele vastuvõetamatu lahendus tasakaalustab nõudluse-pakkumise – väärtusetu ülejääk lihtsalt kaotatakse ära. Kinnisvara n-ö mahakallamine pole nii lihtne, see osutab suuremat füüsilist vastupanu, ent tulem võib olla sama.

Avatuma stsenaariumi on kahaneva linna tarvis visandanud Saksamaal 2005. aastal sotsioloog, mõtleja, urbanist ja arhitekt Peter Arlt. Ta paneb ette eraldada nelja meetri kõrguse müüriga need alad, kus elutegevus on vähenenud, lõigata need kohad inimeste teadvusest täielikult välja, nii et tühjadel kohtadel oleks välistatud linnaelu võimalus. Kui nii teha, on tulemuseks ümbruskonna kinnisvara hinna tõus, kusjuures müüri peale kulub raha vähem kui lammutamise ja lammutuskoha heakorrastamise korral. Linna tihendamisel isoleerimise abil peab Arlt oluliseks äralõigatud linnaosade säilimist – need on pandud justkui kappi nagu muuseumis: „Katkine linn on silma alt ära, teadvusest väljas“.7 Seina kui elementi peab ta positiivseks.

Kui tahame, et Kohtla-Järvel jätkub elu, tuleb igal juhul hüljatud majadega midagi ette võtta, olgu lahendus siis eraldamine, lammutamine või müürid.

Lõpulause ehk Kohtla-Järve viimane korter

Millal lõpetada lammutamine? Kui palju peaks alles jätma? Vähemalt ühe korteri. Kaja Pae kirjutab Cordon Matta-Clarki lammutuskunstist ja leiab: „Ja kui tuuleiil või lume raskus ei tee äkitselt oma tööd, võib kogu konstruktsioon rippuda mõnda aega justkui õhus, nagu ime“.8 Nagu ime võiks endise tööstuslinna tuhamägede keskel seista ka viimane Kohtla-Järve korter. Ime, millel oleks kinnisvaraväärtus nagu pealinnas – kuldtükk suure aiamaaga.

Viimane korter osutab sellele, kuidas matta midagi, mida võib-olla poleks pidanud sellisel kujul sündimagi. Suure hulga suurte kortermajadega ongi raske midagi ette võtta ja vaevalt saab näiteks kunstiresidentuuride loomevalgusegagi kõik praod kinni toppida. Üks võimalus on Kohtla-Järve ikkagi veidi kokku pakkida, tuua see siis tegelikkusesse tagasi ning vaadata, kas ja kuidas linn uuesti lahti pakkida.

1 Maie Pihlamägi, Eesti industrialiseerimine 1870–1940. Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999.

2 Oleg Kotšenovski, Kohtla-Järve. – Ehitus ja Arhitektuur 1983 nr 3.

3 Renee Puusepp ja Toomas Paaver, Asustuse arengu suunamise ülesande lahendamise võimalused maakonnaplaneeringus. Eesti Kunstiakadeemia, 2014.

4 Kohtla-Järve linnavolikogu 26. septembri 2019. aasta määrus nr 56 „Kohtla-Järve linna eelarvestrateegia aastateks 2020–2023“, lk 2.

5 Maroš Krivý, Leonard Ma, The Limits of The Livable City: From Homo Sapiens to Homo Cappuccino. – Avery Review 2018, nr 30.

6 Keiti Kljavini ettekanne „The Estates of Non-urban“ 8. XI 2019 konverentsil „Architecture of Migration“.

7 Peter Arlt, Wall It Up. And Take a Breath. – Shrinking Cities: Interventions vol. 2, 2006.

8 Kaja Pae, Vastasseisud ja mõõduvõtud – arhitektuuri ja kunsti vahel. – Maja 2019, nr 97.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht