Kõik me vajame oaasi

Arhitektuurimuuseumi näitus on kutse uurimisreisile avastama paiku, mis pakuvad sisemist rahu ja põgenemist argipäevast.

GRETE TIIGISTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Arhitektuurimuusemi galeriikorrusel on uue aasta jaanuarini avatud näitus „Oaas“. Barcelonas elav arhitekt ja visuaalkunstnik Irma Arribas ning Belgia päritolu videokunstnik ja kuraator Erich Weiss on kutsunud kunstnikke, arhitekte ja disainereid mõtlema, milline keskkond pakub vaenulikus maailmas turvatunnet. Näitusel astuvad üles Andrea Zittel, Santiago Borja, Office Kersten Geers David Van Severen, Norma Jeane, Alfredo Barsuglia, Elmgreen & Dragset, Irma Cohen, Tom Hengen, Rummu seikluskeskus ja ZA/UM.

Muuseumis on üles seatud üheksa keskkonda, millega pakutakse välja ohtude eest kaitstud oma väike maailm. Seal on nii utoopilisi visioone kui ka traditsioonilisemaid arhitektuurilahendusi. Kõik osalejad küsivad ja uurivad, kuidas me suhtleme ja reageerime, kui seisame silmitsi piire kompivate tingimustega.

Näitusel esitatud ruumid kinnitavad, et põgenemine argielust on üks inimese põhivajadusi. Arribas ja Weiss tahavad tõestada, et inimesele ei sobi rutiin ja ta peab sellest aeg-ajalt välja saama. Ühtlasi püütakse arhitektuuri ja elukeskkonda käsitleda mitte ainult antropotsentristlikust vaatenurgast. Tuleviku arhitektuuris ja keskkonna planeerimises peab üha enam arvestama paljude liikidega.

Uued eluvormid on praegu väga kuum teema. Näiteks keerleb Veneetsia arhitektuuribiennaal kooseluviiside ümber, ka Tallinnas on avatud mitu sellesarnase teemaga näitust. Kuidas ühendub nendega „Oaas“? Milline on teie vaatenurk?

Irma Arribas: Me mõtiskleme selle üle, millest kõnelevad arhitektuur, keskkond ja territoorium. 1990. aastatel keskenduti arhitektuuris vormile ja materjalile, praeguseks on see asendunud ühiskonna seoste uurimisega. Enam pole kõige tähtsam, kuidas miski on tehtud. Vorm kui selline on selgelt tagaplaanil. Arhitektuur on palju rohkemat kui XX sajandi keskpaigas domineerinud funktsionaalsus. Arhitektuur on vahend, millega antakse edasi ja arendatakse sotsiaalseid väärtusi.

Sellest tingitult ärgitab meie näitus mõtlema eluviisidele. Näitus esitleb osalejate tõlgendusi oaasist: sotsiaalne oaas, privaatne oaas, majanduslik oaas jne. Oaasid on paigad, mis pakuvad argipäevast erinevat ajalis-ruumilist olukorda. Eks meil ole ikka komme minna otsima kaugeid maid ja eksootikat.

Kuidas te defineerite oaasi?

Arribas: Oaasil ei ole definitsiooni. Igaühel on oma oaas – peidus enda sees või ümbritsevas keskkonnas. Oaas asetseb just selles ajas või ruumis, kus meil seda vaja on. Argielu ei ole oaas, aga näiteks nädalavahetus on. See on põgenemise vajadus. Oaasi olemus sõltub kasutajast. Paljud oaasid pärinevad kapitalistlikust ühiskonnamudelist ning me ei soovi öelda, et see on tingimata halb.

Erich Weiss: Näituse teosed on kõik juhtumiuuringud. Eksponeeritud oaasid esindavad näiteks tänapäevast meelelahutust, nagu on Rummu elamuskeskus. See kunagine suletud vanglaterritoorium on ju väga kaugel meelelahutusest. Rummu näitel võime öelda, et oaasid on mitmekihilised mälupaigad – arhitektuuriobjektid, kuid siiski ka looduslikud.

Kas teie näitusel on seos arhitektuurimuuseumi enda näitusega „Majad, mida me vajame“?

Belgia päritolu videokunstnik ja kuraator Erich Weiss ja Barcelonas elav arhitekt ning visuaalkunstnik Irma Arribas mõtisklevad arhitektuurimuuseumi näitusel „Oaas“ selle üle, milline on turvatunnet pakkuv keskkond muidu vaenulikus maailmas.

Evert Palmets

Weiss: See on täielik kokkusattumus, aga need kaks sobivad hästi kokku. „Majad, mida me vajame“ keskendub arhitektuuriobjektidele ning nende vormilistele omadustele, meie näitus eksponeerib arhitektuuri ideed ja sõnumit.

Näituse tutvustuses on öeldud, et kuraatorid ja autorid ei paku oaasi prototüüpi, ühtlasi on selgitatud, et näitusel esitatud oaasid on turvalised elupaigad vaenulikus maailmas. Kuidas seda mõista?

Weiss: Oaas kui selline tähendab pääsemist argipäevast, pakub otsitud turvatunnet.

Oleme koos autoritega valinud näitusele väga populaarsed ja tuttavad näited nii arhitektuurist kui popkultuurist. Näiteks Mehhikos elava arhitekti Santiago Borja looming on seotud sealse põlisrahvaga. Ta teeb antropoloogilisi uuringuid ja on nende põhjal loonud installatsiooni. Ta on ühele territooriumile kokku seadnud Le Corbusier’ projekteeritud moodsa eluviisi supernäite Villa Savoye ja Mehhiko põlisrahva hüti. Nii on Borja esile toonud eri kultuuride eluviisi kontrastid.

Arribas: Meie näitus on antropoloogiline ja sotsiaalne, samal ajal ka poliitiline, kuna ajendame külastajat mõtlema eluviiside vastuoludele.

Weiss: Ka ühes oaasis võib olla mitu vastuolulist tähendust. Näiteks eksponeerime Austria kunstniku Alfredo Barsuglia avalikku basseini, mis asus Lõuna-California kõrbes. Selleks saime võtme Los Angelese MAKi kunsti- ja arhitektuurikeskusest ning edasine oli juba meie teha: kuidas leida see koht üles ja mida seal peale hakata.

Arribas: Barsuglia basseini näitena pakub oaas palju vastuolusid. Tegu oli tehisveekoguga kõrbelooduses. Sissepääs avalikku basseini oli lukustatud. Kasutamiseks küll inimestele, aga tegelikult väisasid seda kõrbeloomad, objekti mõjutasid tuul, päike ja liiv.

Milliseid on oaaside sisevastuolud?

Arrbias: Tänapäeval on avalikkuse ja privaatsuse piir paigast ära. Vanasti sai oma koduses ruumis olla eraldi ja omaette. Enam nii ei ole – ühismeedia, näiteks Facebook, tungib sisse ja toob kaasa kogu maailma. Näiteks kord oli baar avalik ruum, kuhu mindi ka suhtlema. Baarid pole kadunud, aga baaris käiakse nii, et astutakse sisse, pannakse kõrvaklapid pähe ja istutakse üksi sohval. Tekkinud on uued käitumisviisid, avalikust ruumist otsitakse privaatsust. Nii on ka oaasid vastuoluline maailm.

Weiss: Oaas provotseerib seda hävitama. Näitusel on välja pandud fotod Elmgreen & Dragseti teosest „Prada Marfa“. 2005. aastal pandi Texase maantee ääres asuvale tühjale suletud poele Prada silt. Hoonest sai maamärk, see on leidnud koha popkultuuris, kuid on langenud vandalismi ohvriks: fassaad on täis soditud, maja on lõhutud ja täis igasugust rämpsu.

Miks me oma oaase hävitame?

Weiss: Sellega on niisama keeruline nagu paradiisigagi.

Arribas: Ma ei ole nõus, et püsib tung oaasid hävitada. Mõned lihtsalt peavad edasiliikumiseks minevikust vabanema. Ühiskond voolab, areneb ja uueneb pidevalt. Me ei vaja asju, me vajame tundeid. Näiteks virtuaaloaase, mida näitusel esindab ZA/UMi arvutimäng „Disco Elysium“. Virtuaalruum on väga voolav.

Kas te olete „Disco Elysiumi“ mänginud?

Arribas: Barcelonas ma proovisin, aga see on päris keeruline – peab looma oma tegelase ja alustama kaua kestvat rollimängu.

Ometi mulle meeldib, et sisseelamine võtab aega ja mängija peab läbima rituaali. Sama on ka oaasi sisenemisel. Praegu räägitakse palju sellest, et rituaalid on välja suremas, et me ei hooli aastasadu vanadest komberiitustest, meil pole nende järele vajadustki. Meie kompenseerime vajadust rituaalide järele virtuaalmaailmas ja arvutimängudes.

Ka arhitektuuriga luuakse rituaale. Kas needki kaovad?

Arribas: XX sajandi alguses oli see veel väga aktuaalne, aga nüüd on kõik väga funktsionaalne. Meid ümbritseb tulemustele orienteeritud kapitalism, kus kõik on seotud tootmise ja teenindusega.

Pandeemiast räsitud maailm on energiakriisi lävel. See toob kaasa hüppelise hinnatõusu ja majanduse ebastabiilsuse. Kuidas see mõjutab neid kohti, kus tahame argipäevast eemal olla?

Arribas: Oaasid sõltuvad majanduse seisust. Kui raha on, võib külastada privaatoaasi, näiteks sanatooriumi. Seda esindab näitusel Belgia büroo Office Kersten Geers David Van Severeni projekteeritud Solo House – vett ja elektrit tootev ringikujuline maja Hispaania mäestikus. Tegu on luksushotelliga.

Kui selliseid paiku külastada ei saa, on kõige kättesaadavam virtuaalne oaas.

Peale majandusseisu kujundavad oaase ka kultuuritaust ja sugu. Oaas võib päeva jooksul muutuda. Ka linnas on oaase, kuid linnaelust võib samuti tõukuda vajadus oaasi järele. Ebastabiilne olukord innustab otsima väga erinevat laadi ruumikeskkonda.

Eestis käivad intervjuu tegemise ajal kohaliku omavalitsuse valimised. Sel korral tiirleb mitme erakonna kampaania linnaruumi ja parema elukeskkonna ümber. Võimuerakond rajab ebanormaalse kiirusega Tallinna rattateid. Kas poliitilise edu ajendil juhitud linnakeskkonna arengul võib olla ka pikemaajalisem kasulik mõju?

Weiss: See näib teesklusena. Minu arust ei toimi see lõpuks nii, nagu peaks.

Arribas: Arhitektuur ja linnaruumi kavandamine ei ole pelgalt teenus. Arhitektuur ei saa pakkuda ainult funktsiooni, vaid peab looma ka väärtusi. Linnavõim ei tohi arvata, et kui elanikele luuakse teenus, on sellega kõik tehtud. Tuleb arvestada, millist sõnumit tahetakse nende rattaradadega anda, millist linna tahetakse luua.

Barcelonas veab linnavõim muudatusi kahel viisil. Kord öeldakse väga ausalt ja selgelt, mida tehakse, teisel juhul on teod salajased ja hämarad. Kui ei räägita põhjustest ja tagamaadest, siis on linnaruumi plaanid üldjuhul agressiivsed ning muudatusi tehakse väga kiiresti. Alles pärast valmimist tuleb reaktsioon. Näiteks kasutati ära pandeemiaaja suletust, et kiiresti tegutseda. Sel ajal vähendati autode sõiduradu, tulemus nägi vahepeal väga kole välja, põhjustas segadust ja ebamugavust. Siis aga võeti need rajad kasutusele näiteks terrassina ning kõik oli uuesti normaalne. Kõige raskem on üle elada vahepealne aeg. Segadust tekitab see periood, mil pole veel aru saada, kuidas miski välja nägema hakkab ja milline on lõpptulemus. Kui aga elanike ja võimu vahel tekib mõistmine, siis saadakse aru, kuhupoole linn liikuma peab. Interreegnum on keeruline aeg.

Mida ootate elukeskkonnalt? Kas ja kuidas muutub arhitekti töö?

Arribas: Materiaalsus ja vorm jäävad, aga see pole ehk enam ainuke eesmärk. Nii viie aasta pärast ja ka edaspidi on meil ikka ruume vaja – need ei kao kuskile. Arhitekti ülesanne on mõelda, kuhupoole tuleb ühiskonda juhtida, kuidas olla dialoogis mitte ainult rahva, vaid ka loodusega. Kui arhitektile jääb ainult mõtleja ja kontseptualiseerija osa, siis juhtub see, mis on toimunud disainivaldkonnas. Paljudel disaineritel puudub oskus oma loodud lahendusi teostada.

Arhitektid töötavad koos teiste valdkondade esindajatega. Ollakse tihedas seoses kultuuriga, aga ruumiloome üks alustala on koostöö inseneridega, kes ütlevad, milline hoone püsib, milline võib kokku kukkuda. Kui arhitektil pole teadmisi, siis on ta kergesti kellegi teise juhitav. Näiteks poliitikute või nende, kel on raha, kes saavad endale arhitektuuriteose tellimist lubada.

Millised on teie oaasid?

Arribas: Minul pole kindlat kohta, minu oaas muutub ja voolab. Oaas tähendab seda, et saan olla liikumises. Ma ei otsi kindlat ajalis-ruumilist dimensiooni või geograafilist koordinaati. Mulle on oaas muutuv olukord. Arhitektuur ei ole enam see, kus ma olen, vaid hoopis, kuidas ma olen.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht