Kolm kuldmuna

Oliver Orro

Kolm doktoriväitekirja Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonnast Kuldmunad ei ripu sedapuhku ehetena jõulupuu otsas, vaid kolm tarka kana munesid need akadeemilisse pessa. Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonnas oli nimelt hiljuti oluline sündmus: kaitsti kolm doktoriväitekirja. Need olid Hilkka Hiiopi „Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat? Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogude säilitamise strateegia ning meetod”, Riin Alatalu „Muinsuskaitse siirdeühiskonnas 1986–2002: rahvuslikust südametunnistusest Eesti NSVs omaniku ahistajaks Eesti Vabariigis” ja Urve Sinijärve „Kunst ja loodus pargis. Kujunduslike ja liigikaitseliste eesmärkide ühendamine parkide restaureerimisel ja hooldamisel”. Muinsuskaitse ja restaureerimise eriala doktoriõpe on lõpuks ometi hakanud tulemusi andma, varem oli sel erialal kaitstud vaid üks, Lilian Hansari doktoritöö. Suurem osa teisi doktoriõppesse vastu võetuid on aastate jooksul reelt maha pudenenud või siis viimistlevad veel käsikirja. Ja nüüd äkki kolm tööd korraga! Nii uute kõrgeima kraadiga uurijate kui ka asjalike eestikeelsete teadustekstide lisandumine on meie väikesel, akadeemilise õppe- ja teadustöö osas Eestis ka üsna noorel erialal suur õnnistus. Tekstiline ja pildiline Kuna muinsuskaitse ja restaureerimise tegevusväli on lai ja paljud selle ala valdkonnad on põhjalike eestikeelsete kirjutistega ikka veel katmata, langeb seekordsetele dissertantidele suur lisavastutus: muu hulgas loovad nad oma töödega erialakeelt, töötavad sisse kirjutamise traditsiooni ja avavad uusi vaatenurki järgmistele uurijatele. Kõigi kolme väitekirja kohta võib öelda, et need on erialaselt vägagi pädevad ja tõsiseltvõetavad, kirjutatud arusaadavalt ja ladusas keeles, mistõttu sobivad lugemiseks ka huvilistele väljaspoolt kitsast spetsialistide ringi. Mulle sümpatiseerib, et praktilistele või praktikalähedastele küsimustele keskendunud tekstid on julgetud kirja panna liigse teoreetilise vahuta, terminikasutuses ning teemapüstituses on välditud põhjendamatut edvistamist ja moelummust.

Lähtuvalt uuritavate teemade iseloomust on erinev ka lõppväljund. Riin Alatalu töö on selgelt klassikaline tekstikeskne uurimus, Hilkka Hiiopi oma tema aastatepikkuse praktilise konserveerimistegevuse vahekokkuvõte (traditsioonilise trükisega kaasnesid ka e-raamat ja näitus Kumus), Urve Sinijärve käsitluses moodustavad tekstiga võrdse osa pildilised infokandjad ehk värvilised fotomontaažid selle kohta, kuidas võiks pargimaastikke restaureerida. Kunstiakadeemias peetakse iseenesestmõistetavaks, et eneseväljendusvahendid võivadki visuaaliaga tegeleval uurijal vähemalt osaliselt olla visuaalsed, s.t näitused ja uurimustes sisalduvad pildid ei ole vaid teksti illustratsioonid, sageli on see iseseisev ja oluline osa doktoritööst. Paraku on väljapoole kunstiringkonda seda arusaama teinekord päris raske viia; teadusinfosüsteemides on seniajani keerukas kajastada näiteks näitust teadustöö resultaadina.

Inimloom ja teised loomad (taimedest rääkimata)

Urve Sinijärve dissertatsioon valmis prof Juhan Maiste juhendamisel. Arvestades töö metodoloogilist uudsust ning minu isiklikku armastust parkide vastu, ei pahanda ehk teised dissertandid, kui peatun Sinijärve kirjatükil pisut pikemalt. Kui püüda töö tuum võtta kokku väga lihtsustatuna, võib väita, et väitekirjas on keskendutud peamiselt sellele, kuidas saab loodus- ja muinsuskaitset parkide puhul kokku panna ja mitte näha neis vastandeid. Sealjuures peab Sinijärv konfliktsituatsioonides enamasti kujunduslikku aspekti siiski domineerivaks, sest park on ennekõike inimeste poolt ja inimeste jaoks loodud kunstiteos. Lähema vaatluse all on Saaremaa pargid (üks linnapark Kuressaares, teised on mõisa- ja pastoraadipargid). Ühelt poolt võiks ju kriitiliselt öelda, et need on Eesti parkide seas pigem eripärased kui tüüpilised ja palju pargitüüpe on vaatluse alt välja jäänud, mistõttu on lahenduste universaalsus ja üldistuste teaduslik kandvus küsitav. Teiselt poolt on väga hea, et analüüsitavate objektide hulk on konkreetselt piiritletud, mistõttu nende kohta oli võimalik anda ka lähemaid deskriptiivseid iseloomustusi ning käsitlus pole jäänud üldsõnaliseks. See mõjub väga asjatundliku ja veenvana. Ka on Saaremaa mõisapargid enamjaolt üsna väikesed ja seetõttu selle töö metodoloogiaga kergesti hõlmatavad. Lisaks oli Saaremaa valimisel selge põhjus: loodusteadlastel oli selle piirkonna kohta juba olemas põhjalik inventuur koos liigikaitseliste soovitustega. See pakkus piisavat alusandmestikku, s.t oli juba analüüsitud, mida teha, et sammaldel ja seentel, sitikatel-satikatel, lilledel ja lindudel neis vanades parkides hea ja tore oleks. Dissertatsioonis vaadati nüüd, kuidas toimida nii, et ka inimestel oleks samal ajal seal vahva olla ja park säiliks või taastataks ikka ka äratuntava pargina.

Illustratsioonidel kajastatud sekkumised on sealjuures üsna minimaalsed, Sinijärv ei unista hiiglaslikest pargirekonstrueerimisprojektidest koos „ajaloolise ilme” taastamisega. Sellel on mitu põhjust. Esiteks on selle töö fookuses looduskaitselised kaalutlused, s.t vajadus säilitada väljakujunenud vääriselupaigad. Teiseks muinsuskaitselised tõekspidamised: sageli on pargid läbinud väga palju arengu­etappe, nende varasemast ilmest pole paljudel juhtudel kuigi palju teada ning ulatuslikum restaureerimine saaks suures osas toimuda vaid analoogia­printsiibil ja fantaasiat rakendades ning ühe või teise kihistuse likvideerimise hinnaga. Kolmandaks aga ka reaalsustaju: need pole pargid, kus lähiajal hakkaks keegi ulatuslikult mõisa-aegset maastikku taastama. Lihtsalt senisest parem hooldamine, sagedasem niitmine, seal, kus vaja, ka põõsarinde tihendamine, või vastupidi, ülekasvanud põõsaste ja isetekkeliste noorte puude likvideerimine, ka vaadete avamine ja alleede võsast puhtaks raiumine tuleks vahest kõne alla. Kui millegi kallal norida, siis ehk torkab silma pargimaastiku käsitluse vähene seotus mahulise arhitektuuri elementidega: suhteliselt vähe on analüüsitud seda, kuidas suhestub park konkreetse mõisa peahoone ja abihoonetega, paviljonide ja piirdemüüridega.

Ka ei ole parkidele endile keskendudes jõutud eriti palju tähelepanu pöörata neid ümbritsevale maastikulisele kontekstile, mis aeg-ajalt siiski ka restaureerimisotsuseid mõjutab. Nagu pargid ise, on ajas muutunud ka maastik nende ümber, muutes ka parkide kui kunstiteoste positsiooni ja tähendusruumi. Selle asemel et taasavada kunagine kaunis vaade järvele, tuleb mõnel puhul hoopis nuputada, kas ja kuidas varjata vaadet kolhoosilauda varemetele.

Ka vajab maastikumälestiste analüütilise kirjeldamise traditsioon meil alles väljakujundamist. Sageli eksisteerib meie pargikäsitlustes kõrvuti justkui kaks erinevat teksti, millel puudub peaaegu igasugune kokkupuutepunkt. Ajaloolane kirjeldab pargi tekkelugu ja kujunemist dokumentide ning vanade kaartide põhjal, vahel jääb seda lugedes isegi selgusetuks, kas ta on uuritavas kohas ka tegelikult ise käinud. Maastikuarhitekt või dendroloog seevastu loetleb pargis esinevaid puittaimede liike koos ladinakeelsete nimetustega, selgitamata, millist rolli need mängivad pargis kui kunstilises tervikus. Urve Sinijärv on oma töös osanud need kaks poolust osavalt ühendada, kuid meie kunstiajaloo- ja restaureerimisalases kirjutuses tervikuna on selles osas veel palju arenguruumi.

Kolme kaitstud doktoritööd kõrvuti vaadates ning eriti just Urve Sinijärve teksti lugedes võlub taas restaureerimisvaldkonna interdistsiplinaarsus, vajadus ja võimalus teha eri elualade spetsialistidega koostööd, mis teeb restauraatori ameti nii põnevaks. Vaevalt et varem oleks kunstiakadeemias kaitstud või niipea ka kaitstaks doktoritööd, kust võib lugeda lauseid: „Märkimisväärseks peeti kahe laulva käosulase leidmist nii väikeses puistus” või „Kuna pargis karjatati lambaid, oli siinsete mardikate seas suurem roll koprofaagidel, neist tähelepanuväärne siiski vaid sitasitika sugulasliik Geotrupes spiniger”. Pargid on ühed elusad ja ilusad asjad ja nende uurimisest on saamas Urve Sinijärve ilus elutöö.

Mis juhtus Eesti muinsuskaitsega?

Riin Alatalu esmapilgul provokatiivse pealkirjaga väitekiri (juhendaja prof Mart Kalm) räägib tegelikult üsna neutraalses ning akadeemiliselt väärikas toonis Eesti muinsuskaitses perestroika ja taasiseseisvumise ajal ning seejärel ka noores taastatud vabariigis aset leidnud protsessidest. Põhiliselt vaadeldakse muinsuskaitse arengut Eestis alates 1986. aastast, mil nn Gorbatšovi sula hakkas ennustama suuremaid ühiskondlikke muutusi, kuid paljudes alalõikudes heidetakse tagasipilke ka palju kaugemasse minevikku, et selgitada nähtuste või sündmuste tagamaid. Käsitlus lõpeb 2002. aastaga, mil hakkas kehtima muinsuskaitseseaduse uus versioon ja vahepeal inspektsiooniks taandatud keskne muinsuskaitseinstitutsioon muutus Muinsuskaitseametiks ja hakkas taas valdkonda laiemalt kureerima. Loomulikult ei saa väita, et siirdeühiskonnale omased protsessid oleksid siis lõppenud ja jõutud mingisse ideaalsesse või vähemasti stabiilsesse olukorda, ent kõige keerulisem ja kriitilisem periood sai tolleks ajaks tõesti ehk üle elatud. Suurelt jaolt on Alatalu kirjutatu näol tegemist institutsionaalse ajalooga, kuigi ta ei analüüsi ainult oma kitsa valdkonna seadusandluse ja administratiivse süsteemi muutumist, vaid vaatleb nähtusi laiemal ühiskondlikul foonil, seostatuna poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete aspektidega.

Väga huvitav on näiteks meelde tuletada Eesti Muinsuskaitse Seltsi rolli Eesti taasiseseisvumisel, sellest pole meie üldises ajalookirjutuses eriti süvitsi juttu tehtud, või lugeda sellest, kuidas meie muinsuskaitseseaduses kajastuvad siiamaani nii erialaekspertide kunagised omavahelised vastuolud kui ka toonased poliitilised tõmbetuuled. Kõige intrigeerivam küsimus on vahest see, kuidas sai juhtuda, et nõukogude ajal terviklikult välja arendatud muinsuskaitse ja restaureerimise süsteem iseseisvuse taastamise järel sedavõrd kiiresti ja totaalselt kokku varises, tuues kaasa kogu valdkonnale katastroofilisi tagajärgi kümnete lagunevate või saamatult korrastatud mälestiste ning üldise mainelanguse näol. Seda, et suures reformimise tuhinas ja noore riigi rasketel algusaegadel hädavajaliku kokkuhoiupoliitika tõttu koos pesuveega ka laps välja visati, tuli muidugi ette ka teistes valdkondades. Muinsuskaitsesüsteemis aset leidnu on siiski eriti drastiline, kui võrrelda seda kas või näiteks looduskaitse valdkonnaga, kus varem välja kujunenud institutsioonid ja rahastamisskeemid siiski teatud määral toimisid ning suudeti paindlikumalt kohaneda uue olukorraga. Töös on ka toodud paralleele näiteks Läti ja Leeduga, aga see küsimuste ring tahab kindlasti edaspidi süvaanalüüsi just rahvusvahelisel taustal, arvestamist teistegi endiste idabloki maade kogemusega. Nii saaks aru, mis toona juhtunust oli kogu regioonile omane paratamatus ja mis meie endi lollide otsuste tagajärg. Alatalu keskendub oma väitekirjas peamiselt ehitismälestistele, kajastatud on ka teiste mälestiseliikide kaitsel neil põnevatel aastatel toimunut, ent siiski palju vähem. Arheoloogiamälestistest on juba kirjutanud näiteks Andres Tvauri, kunsti­mälestiste restaureerimise kohta ENSVs peaks lähiajal kunstiakadeemias valmima vähemasti üks bakalaureusetöö – nii saab ka see lünk vähehaaval ehk täidetud.

Kaduv kaasaegne kunst

Hilkka Hiiopi kirjutatut ei saa arhitektuurirubriigis ruumipuudusel lähemalt vaadelda, pealegi puudutas tema Sirje Helme ja Anneli Randla juhendamisel valminud väitekiri ennekõike nüüdiskunsti, mitte arhitektuuri restaureerimist ja seda on Sirbi kunstilehekülgedel juba ka kajastatud. Tuleb tõdeda, et tööst välja kooruvad üldised probleemid, nagu moodsate artefaktidega tegeleva konservaatori järjest suurem vajadus suhestuda mitte üksnes kunstiteose füüsilise substantsiga (mis ei pruugigi üldse olla säilitatav), vaid ennekõike selle kunstilise ideega, vahel keskendudagi just selle idee või kontseptsiooni dokumenteerimisele ja konserveerimisele, s.t teose taasloomiseks vajaliku alusandmestiku kogumisele, on üsna sarnasena päevakorras ka XX sajandi arhitektuuri konserveerimisel-restaureerimisel. Sellest tulenevale vajadusele ümber mõtestada ka autentsuse mõiste juhtis töö kaitsmisel oma sõnavõtus tähelepanu kaitsmiskomisjoni liige Juhan Maiste. Hiiopi puhul ei saa märkimata jätta erakordselt hästi õnnestunud kaitsmisprotsessi, mille käigus kraadi taotleja suutis asjalikud vastused anda ka kohatutele küsimustele ning kogu olukorda imetlusväärse rahu ja professionaalsusega oma kontrolli all hoida.

Kokkuvõtteks

Loodame, et argiaskeldused ei neela uusi doktoreid täielikult ja neil jääb edaspidigi aega teadusproduktsiooniks. On ju neil kõigil kindlasti üle tohutult head uurimuslikku materjali ja huvitavaid mõtteid, mis ei mahtunud doktoritöö rangetesse raamidesse. Natuke teeb see küsimus muret, sest kõik kolm on EKA õppe- ja teadustöösse otsapidi kaasatud, kuid ükski ei tööta ainsa põhitöökohaga õppejõu või teadurina, vaid täidavad ka muid, administratiivse iseloomuga ülesandeid sootuks teiste institutsioonide juures. Mis teha, Eestis on igal elualal andekaid ja innukaid inimesi lihtsalt nii vähe, et igaüks peab mitme eest väljas olema. Muinsuskaitse ja restaureerimise osakond ent jääb kohusetundlikult meile munetud kuldmune hauduma. Need on erilised munad. Võib nimelt loota, et igaühest ei kooru mitte üks, vaid terve pesakond kuldseid tibupoegi akadeemilise järelkasvu näol, kes hakkab meie praeguste dissertantide teemaalgatustest innustust saanuna paljusid alateemasid süvitsi edasi uurima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht