Komendandist, võlutult

Eestis on ehitusinsener August Komendandi võõrsil valminud loomingust kuni viimase ajani üsna vähe teatud, nii et näitus täidab kahtlemata ühe meie ehitusajaloo lünga.

MARIS MÄNDEL

Näitus „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ Eesti arhitektuurimuuseumis kuni 25. V. Kuraator Carl-Dag Lige. Ruumilised kujundajad Tomomi Hayashi ja Andrea Ainjärv, graafiline kujundaja Marje Eelma. Tõlkinud Juta Ristsoo ja Jelena Rõbakova, teksti toimetanud Mari Klein ja Tiit Masso. Uute fotode autorid Martin Siplane ja Jari Jetsonen.

Arhitektuurimuuseumi suure saali näitus „Betoonist võlutud“ toob esmakordselt kaasmaalaste ette legendaarse ehitusinseneri August Komendandi loomingu. Komendant alustas küll karjääri 1930ndatel Eestis, kuid emigreerus Teise maailmasõja hakul Saksamaale ja seejärel USAsse, kus saavutas koostöös arhitekt Louis Kahniga maailmakuulsuse. Eestis on Komendandi võõrsil valminud loomingust kuni viimase ajani suhteliselt vähe teatud, mistõttu täidab näitus kahtlemata ühe meie ehitusajaloo lünga. Väljapanek pakub aga avastamisrõõmu ka arhitektuuriteadlikule väliskülastajale, kuna Komendandi Eestis tehtud töö on jällegi mujal maailmas võrdlemisi tundmatu.

August Komendant oli rahvusvaheline mees ja arhitektuurimuuseumi näitus on samuti igas mõttes rahvusvaheline. Lihtne olnuks teha Eestis Komendandi näitus vaid peamiselt kohapealsetele originaalmaterjalidele tuginedes ning esitada tema põhiperioodi tööde kohta vaid üksikud piltviited. Kuraator Carl-Dag Lige on õnneks omas konnatiigis sulistamise mõnudest loobunud ja kaugemale vaadanud. See, mida näitusel näha saab, on mitmes eri riigis mitme aasta jooksul tehtud uurimistöö ja sõlmitud sõprussidemete tulemus, mida võib uhkusega esitleda mis tahes maailmanurgas.

Näitusel on keskne Komendandi erialane looming, mis on avatud kuue märksõna toel: modernsus, betoon, moodul, esteetika, dialoog, üldine hüve. Sellega on tabavalt kokku võetud tema inseneritöö põhimõtted ja eelistused. Neid, kes tahavad näitusel teada saada, millise matemaatikahindega Komendant gümnaasiumi lõpetas (tunnistus võib mõneti üllatada) või näha suurmehe noorpõlvepilte, ei ole ka päris ilma jäetud, ent eluloo andmed on koondatud diskreetselt tagaseinale. Ning, jah, tema kuulus piip on ikka ka väljas. Uudistada saab ka Komendandi igapäevast töövahendit lükatit, mille abil valmisid kõik tema keeruliste tarindite tugevusarvutused ning mis mõjub tänapäeval, kui arvuti on inseneri lahutamatu abimees, arhailise imeasjana.

Pühendatud tunnid ja magamata ööd

Tagasi põhiteema juurde: saali täidavad põhiosas fotod, maketid ja projektid. Väljas on mitmed haruldased originaalsäilikud, mis on kas näituse tarbeks laenatud või arhitektuurimuuseumile annetatud. Maketid väärivad siinkohal lähemat kommentaari. Neid on näitusel palju, väga erisuguseid ja eri tasemel, alates üliväärtuslikest ja detailirohketest originaalmakettidest 3D-printideni, sekka mõned koolitööhõngulised pappmaketid. Kõik olulisemad hooned on näha kolmemõõtmeliselt, mis aitab külastajal kahtlemata paremini hoonete struktuuriloogikat hoomata. Näituse makettide krooni­juveeliks võib pidada Pennsylvania ülikooli arhiivkogusse kuuluvat 1957. aastast pärinevat Richardsi meditsiiniuuringute laboratooriumi originaalmaketti, mille reisi üle Atlandi võib käsitleda väikse imena. Omajagu elevust tekitab kõigile teada-tuntud Kadrioru staadioni tribüüni makett. See pole tuttavlik ajaloolistel piltidel ega päris elus nähtu, vaid hoopis Elmar Lohu algse projekti kolmemõõtmeline esitus, mis juhib ilmekalt tähelepanu olulisele puuduvale osale praeguses arhitektuurikompositsioonis. Ah et mis see on, millele ma siin viitan? Jäägu see näitusel külastajatele avastada.

Näituse kujundus on detailideni läbi mõeldud, jätab rahuliku ja soliidse mulje, olemata seejuures kuiv ja igav. Muuseumi suur saal on tänu sellele optiliselt harjumuspärasest märksa avaram.

Marje Eelma

Igal sammul näeb näitusel detaili­rikkust ja läbimõeldust, võib tajuda sellele pühendatud tunde ja magamata öid. Pisut annab ehk tunda, et näituse koostaja(te)le on teema vesiselge ja on justkui eeldatud, et küllap ka vaatajatele. Eks fotod ja maketid räägi muidugi rohkem kui sada sõna, ent kogu materjali sees on hulgi põnevaid lugusid, mis ei kipu end pelgalt peale vaadates niisama kergelt kätte andma. Nii on õhus oht, et Komendandi töid ja tegemisi mitte nii hästi tundvale külastajale jääb suur osa näitusest vaid kauniks visuaalseks elamuseks. Tomomo Hayashi ja Andrea Ainjärve (HGA) näitusekujundus on professionaalne. See on detailideni läbi mõeldud, jätab rahuliku ja soliidse mulje, olemata seejuures kuiv ja igav, ning muudab muusemi suure saali optiliselt harjumuspärasest märksa avaramaks. Hea leid on fotodega valguskastid. Märkamist väärib asjaolu, et valguskastide esiküljel, mis hakkab näitusele sisenedes kohe silma, on ehitiste paraadpildid, seevastu süvenemishuvilistele on tagaküljel maiuspalana ehitusaegsed fotod.

Koostööprojekt

Selgitava teksti ja visuaalse materjali tasakaal arhitektuurinäitustel on alati keeruline küsimus, kuid vaatajat ei tohi tekstiga n-ö ära tappa. Eellugemisvara aitab näituse kesksel kohal troonivate hoonete taustalugu mõista ja liha luudele kasvatada ning hiljuti ongi eesti keeles ilmunud Komendandi mälestusteraamat „18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga“. Kaua tehtud näituse kataloog, mis rahuldab eeldatavasti ka kõige infonäljasemate vajadused, peaks trükivalgust nägema kevadel. Seni aga saavad need, kes lugusid armastavad, kindlasti suurima elamuse, kui külastavad näitust kuraatorituuri vormis.

Kui näitus kui selline märksõnadesse püüda, võiksid need olla järgmised: rahvusvahelisus, professionaalsus (nii näituse fookuse kui ka koostamise seisukohalt), maketid ja kaasatus. Tegemist on suure koostööprojektiga, kuhu Carl-Dag Lige särasilmsel eestvedamisel on oma panuse andnud paljud. Näites Tallinna tehnikakõrgkooli ja kunstiakadeemia tudengid on panustanud mudeldamisse ja maketeerimisse, finantsiliselt on aga õla alla pannud mitmed Eesti ehitus­ettevõtted. Nii on saanud näitusest ajaloolas-, arhitekt-, insener- ja ehitajas­konna südameasi. Kaasatusest saab kõneleda publikuprogrammide puhul: peale tavapäraste kuraatorituuride ja tundide saab proovida ise juppidest kokku monteerida Richardsi meditsiini­laborite hoone skeletti, külastada betoonitehast ning tutvuda lähemalt betooni omadustega. Tulekul on ka kohtumine Komendandi laste Jüri Komendandi ja Merike Komendant Philipsiga. Tasub silm peal hoida!