KOMMENTAAR

Peeter Pere, Oliver Orro, Jaak Huimerind

Peeter Pere, EALi esimees: Arhitektide liidu mure on eelkõige see, mis saab meie ühisest ruumist. Eraldatud raha on suur ja eesmärk energiat säästa õilis, kuid tähtajad on absurdselt lühikesed. Arhitektide liit palus RKASilt kokkusaamist, et koos arutada, kuidas oluline protsess läbi viia maksimaalselt professionaalselt, kuidas soojustamisel säilitada ja võimalusel ka parandada majade arhitektuurset kvaliteeti. Peab kahjuks  tõdema, et arhitektide mure pole RKASile päris arusaadav. Kokkusaamisest, mis lõpuks toimus küll asjalikus õhkkonnas, jäi mulje, et meie ettepanekud on pigem tüliks. Arhitektide liidule jääb arusaamatuks, kuidas ei peeta nii mahuka hoonete renoveerimisprojekti juures RKASi ridades arhitekti ametikohta abikõlbuliks, kui vägagi abikõlbulik on näiteks juristide palkamine. Tundub, et hoone lahenduse saab määrata küll jurist, aga  mitte arhitekt. See „näpukas” oleks ehk olnud välditav, kui arhitekt keskkonna kujundamise spetsialistina oleks kohe selle projekti arutellu kaasatud. Siit koorub järjekordselt välja karjuv vajadus riigiarhitekti järele.     

Ka koostöö RKASiga konkursside korraldamisel on olnud vaevarikas – põhiaur läheb juriidiliste küsimuste ja autoriõiguse üle vaidlemisele. RKASi spetsialistidega kohtudes on võimalik neid küsimusi üsna mõistlikult arutada, aga kui mängu tuleb amet kui aparaat ise oma kafkalikus võimsuses, siis jookseks justkui must kass kõnelejate vahelt läbi ja arhitektuur  kui väärtushinnang on tabu, paaria. Elari Udami mure noorte arhitektide turuletuleku üle pole paraku sugugi tõsiseltvõetav: riigihangetel ja konkurssidel on arhitektidele seatud enamasti ebanormaalselt suured nõuded rahalise käibe, projekteerimise kogemuse, ülikiirete tähtaegade ja BiM-programmis projekteerimise osas. Need kõik on noortele üle jõu käivad nõudmised. EAL näeb ohtu, et antud projekti puhul  on taas tegu kiirustades läbi viidud kampaaniaga. Tuleb kuidagi tuttav ette omaenda noorusajast, kus analoogsed kiir- ja käsukorras tegemised tuli ühele teisele riigikorrale vastu vaidlemata ellu viia või amet maha panna. 

Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane: 

See, et nõndanimetatud kvoodiraha saavad ka mõned kultuurimälestiseks tunnistatud ehitised, on iseenesest väga positiivne. Muinsuskaitse ja RKASi koostöö eeldab vastastikust lugupidamist ja ärakuulamist. Muinsuskaitsjatel tuleb teadvustada, et energiasääst on tänapäeva maailmas tõsine teema ning CO2 raha jaotajates ega RKASi projekti- ja objektijuhtides ei ole sugugi vaja näha saatana käsilasi, kes tahavad lihtsalt hea arhitektuuri vastu suunatud õelusest kõiki maju n-ö surnuks soojustada. Energiasäästuga tegelejad omakorda peavad mõistma, et muinsuskaitsjad püüavad  kaitsta seda, mis on hoone juures tõesti oluline ja väärtuslik. Paljud hooned, kuhu nn kvoodiraha on planeeritud, on praegu õudses olukorras ja kuigi need summad ei võimalda teha täisremonti, on sellestki suur abi, kui restaureeritakse mõned aknad või soojustatakse katuslagi. Hirmu ajab peale ainult kogu aktsiooni kohutav kiirus: kuidas küll suudame tagada kvaliteedi projekteerimisel ja tööde teostamisel? Seda enam et käsitöömahukad  restaureerimistööd nõuavad oma olemuselt aega ja süvenemist.     

Jaak Huimerind, EALi aseesimees:       

EALi autoriõiguste ja riigihangete töögrupi  esimehena pean ütlema, et kogu see kiirustades läbi viidav kampaania peegeldab täpselt ja selgelt selle valdkonna kitsaskohti, mille üle me pidevalt vaidleme. RKAS on seisukohal, et kõik varalised ja isiklikud õigused tuleb arhitektidelt projekteerimise käigus ära võtta (arvamus põhineb RKASi uutel tüüplepingutel) – elu on siis mugavam ja riigihanke korraldamine valutum. Antud programm hõlmab olemasolevaid ehitisi, kus need probleemid  on pisut teised. Siin peab üles otsima hoonete autorid, kes pole kunagi maha müünud ei varalisi ega isiklikke autoriõigusi ja kellega peab läbi rääkima. Loogiline oleks neid või nende soovitatud arhitekte rakendada abikõlbulike objektide projekteerimisel – seda nõuab ka kehtiv Eesti autoriõiguse seadus. Läbirääkimine on paraku riigihanke seaduse kohaselt sageli võimatu: võitma peab see, kes pakub odavaimat teenust, mitte see, kellel  on autoriõigused. See vastuolu kahe Eesti Vabariigis samaaegselt kehtiva seaduse vahel ongi arhitektidele üks suurimaid probleeme ja see hakkab varjuna kaasa hõljuma ka käimas oleva suuremahulise projektiga.