„Disain aitab koolielu parandada“, Saaremaa gümnaasiumi juhi Ivo Visaku kommentaar

MERLE KARRO-KALBERG

Me oleme eeskujuks võtnud Taani ettevõtlus- ja disainikooli Kaospilot. Nende üks meetod on terviku visuaalne mõtestamine ehk õpikaarte väljajoonistamine, teine on koosloomeline koostöömudel.

Õpikaarte metoodikat saab illust­reerida õppekava näitel. Õppe­kavad on mitukümmend lehekülge pikad goethelikud dokumendid, mille igal lausel on tohutu tähendus, kuid millesse need, keda see puudutab, näiteks kooli töötajad, enamasti süveneda ei jõua. Selle disainerlik läbijoonistamine annab parema ülevaate sellest, kuhu liigutakse ning miks, piltlikustatakse õppekava seosed. Näiteks võib gümnaasiumi jagada kolmeks aastaks, need saab jupitada kolmeks perioodiks, need omakorda organiseerida osadeks ja näidata, mis selle aja jooksul toimub. Neid ühendavad kooli väärtused ja üldised põhi­mõtted. Õpilane peab aru saama, mida ja miks temaga siin kolme aasta jooksul tehakse. Kui eesmärk on selge, sihid teada, siis on lootust, et õpilane saab aru, kuhu minnakse ning midagi ei tehta vaid selle pärast, et õpetaja või koolijuht on käskinud.

Koostöömudel toetub mitmele teoreetilisele sambale. Üks neist on psühholoogide Richard Ryani ja Edward Deci isemääramisteooria, mis aitab õppimist mõtestada. Õppimise Psühholoogide sõnutsi on põhimotivaatorid oma kompetentsi tajumine, kuuluvus ja seotuse tunne ning autonoomia.

Koolis kasutatakse seda meetodit professionaalsetes õpikogukondades. Professionaalset õpikogukonda võib vaadata kui kultuuri loomist. Osalistelt eeldatakse koostööd, kogukond on kaasav, järjepidev ning keskendunud õpetajate tegevuse hindamisele, et tagada õpilase paremad tulemused. Professionaalsed õpikogukonnad on loodud eeldusel, et õppimine toimub jagatud kogemuste kaudu ja liigutakse ühiste eesmärkide poole. Professionaalne õpikogukond nõuab kooli personalilt keskendumist rohkem õppimisele kui õpetamisele, kollektiivset panust, enesele püstitatud eesmärke, mis lisavad täiendava arengu.

Selle meetodi üks sihtrühm on õpetajad, teine aga õpilased. Plaanime arenguvestlused just sel viisil läbi viia, et pikema jutuajamise käigus selguks õpilase motivatsioon, et me saaksime teada ja ta oskaks sõnastada oma vajadused: mida ta tahab õppida, millest tunneb puudust. Sellele tuginedes seame eesmärgid.

Õpetajatele tähendab koostöö­mudel seda, et enne suuri ühiseid projekte saame kokku, võtame päeva või kaks, et eesolevat vaagida – koostöö läbi arutada, motivatsioonid sünkroniseerida, sõnastada nii ühised kui ka isiklikud eesmärgid. Tahame hoiduda arvamusest, et kellelegi on mingi ülesanne justkui peale surutud.

Saaremaa gümnaasium avas uksed sel aastal, praegu on septembri keskpaik ja oleme tegutseda saanud alles mõned nädalad. Selge see, et põhjalikke järeldusi ei ole võimalik teha. Esimesed kaks aastat plaanime tegeleda õpetajaskonnaga.

Meie koolis on üks kohustuslik aine disainimõtteviis, eristame seda disainmõtlemisest. Viimasel on natuke korporatiivse Ameerika lõhn küljes, see on justkui midagi, millega saab kogu maailma probleemid paari päevaga lahendada. See pole võimalik.

Disainimõtteviisi kursusel antakse õpilastele vahendid, kuidas käsitleda koolitööd ja argipäevaelu struktureeritumalt. Disain on protsessmõtlemine, luuakse protsessis olles. Kaugemale ette vaatamine, terviku nägemine on koolis vajalik, see toetab ettevõetu lõpule­viimist, mis on ju ülitähtis.

Disainis on palju abivahendeid, mis aitavad eluga toime tulla. Me võiksime Saaremaa gümnaasiumis näidata väga edukalt, kuidas teenusdisaini mõtteviis aitab ka koolielu parandada alates söökla järjekordade vähendamisest kuni kodukorda või õppeava puudutavate küsimusteni. Olukordi ei hakata lahendame kellegi emotsioonide, halva või hea tuju põhjal, vaid kindla, kõigile teada süsteemi abil. Siin pole midagi uut, pigem on tegu vana hea talupoja­mõistusega ja selle kooli tagasi toomisega. Me lihtsalt esitame väga palju miks-küsimusi.

Eesti haridus on disainipöördeks valmis. Intervjuu disainer Merike Rehepapiga