Kõneaine

Kas Helsingi Guggenheim läheneb oma lõpule?

HEIKKI KASTEMAA

‘XVIII sajandil valmisid populaarsed figuraalkompositsioonid tavaliselt tellimise peale. Neil maalidel on enamasti kujutatud peeni õuevestlusi. Hiljem on ingliskeelset terminit conversation piece (kõneaine), kasutatud viitamaks kõikvõimalikele huvipakkuvatele objektidele, millest vestlussädet sütitada.

Ja millist kõneainet on pakkunud Helsingi Guggenheimi muuseum! Muuseumi plaanide avaldamise algusest, 2011. aasta jaanuarist, on see olnud Soome meedias justkui igiliikuv masinavärk. Soome ja Põhja-Euroopa suurim päevaleht Helsingin Sanomat on muuseumi adopteerinud, kajastades selle plaane laia haarde ja vähegi mõeldava nüansirikkusega. Kui Helsingin Sanomate kirjutised õhkavad muuseumi poole, siis Soome rahvusringhääling (YLE) on võtnud reserveerituma, neutraalsema positsiooni. Muuseumiplaanide niivõrd laialdane kajastatus kahes riigi suurimas meediavoos frustreeris aga ülejäänud meediat, kes ennast sellest debatist lõpuks taandas. Küll aga sai ühismeedia osalusel muuseumist kõige laiema haardega kõneaine, mida Soome kultuurimeedia iial käsitlenud on. Et aga kultuuriteemade kajastamine peavoolumeedias on muutunud üha piskumaks, siis küsivad paljud, kas Guggenheimi varjus muudele teemadele enam üldse tähelepanu jagub.

Ebatavaliselt tavaline võistlus

Üks muuseumiteema diskussiooni haripunkte oli kindlasti 2014. aasta juulis välja kuulutatud rahvusvaheline arhitektuurivõistlus. Pelgalt kolme kuu jooksul saadeti võistlusele 1715 ettepanekut 77 riigist. Käesoleval kevadel esitleti kuut võistluse teise etappi valitud tööd põhjalikul, illustratiivsel, hästi eksponeeritud arhitektuurinäitusel Helsingi kunstihallis.

Maailma staararhitekte, nagu kuulsa Guggenheimi Bilbao muuseumi autor Frank Gehry, ja teisi, kes pidid kuuldavasti osalema, seal siiski ei nähtud. Kas oli põhjuseks pelk kolmekuuline võistlusperiood esimese etapi lahenduse väljatöötamiseks või ebakindlus hoone ehitamise osas?

Võitjaks kuulutati Pariisi arhitektibüroo Moreau Kusunoki Architectes, kes oli muuseumi vorminud kutsuvaks üheksa paviljoniga klaasist ning mustaks ja hõbedaseks võõbatud söestatud puidust kompositsiooniks Helsingi rannajoonel. Kodustes vestlustes arutleti kompositsiooni keskse torni üle: kas selle kõrgus ületab konkursitingimustes ja linna ehitusregulatsiooniga lubatu või mitte?

Arvatavasti kõige kriitilisem kommentaar ilmus Economisti veergudel tundmatult autorilt, kes kirjeldab paviljone „instinktiivse sasipuntrana“.¹ Kirjutaja jätkab hävituslikult: „Hoone ei paku välja ühtki uut viisi kunsti vaatlemiseks, mille pärast just sinna näitusele minema peaks.“ Kriitiku hinnang võistlusele tervikuna kõlab aga nii: „On märkimisväärne, et disainiülesanne, mis meelitas kokku üle 1700 osaleja, päädis lõpuks nii argiselt tavalise lahendusega.“

Võistlus ei muutnud Helsingi Guggenheimi afääris osalejate arvamust. Need arvamused võib jagada kolmeks: kaks vastu, üks poolt.

Kindlad vastased

Helsingi Guggenheimi innukad vastased on populistid ja traditsioonilised vasakpoolsed. Populistid ja rahvuslased on vastu kõigele, mis pole rahvuskultuuriline ettevõtmine, konservatiivsed vasakpoolsed räägivad Soomest kui McDonald’sist, milleni muuseumi frantsiisilepingu alusel tegutsemine viiks.

Nad on vastu ka igasugusele kultuurialasele koostööle Ameerika omanikega, sest nad … noh, on ameeriklased. Vastaste argumente on kolm: mujal on paljud Guggenheimi projektid nurjunud, Guggenheim ei ole eriti avangardne kaasaegse kunsti muuseum ja rahapuudus.

Tuntud kunstikriitik Otso Kattokorpi nimetas Helsingin Sanomates arhitektuurivõistlust lihtlabaseks. Ta väitis, et projekti rahastamine ei ole õige ning ta ei saa aru, miks linn või riik peaks millegi sellisega kaasa minema, kui teisedki Helsingi kunstiinstitutsioonid, näiteks Kiasma, ei suuda praeguse rahastuse tingimustes tõhusalt talitleda.

Need aga, keda rahvuslaste tulisus ehmatab, peavad internatsionaalsust nüüdisohuks kunstile, isegi kui nende oma auto on disainitud Saksamaal ja arvuti tehtud Hiinas. Silmagi pilgutamata lubavad nad kulutada miljoneid ettevõtlustoetusteks, tee-ehituseks ja Helsingi olümpiastaadioni renoveerimiseks, kuid isegi pärast pikka sisulist debatti ei ole nende arust linnale rohkem kunsti tarvis.

Meediagigantide tähelepanu Helsingi Guggenheimile koondas kaks protestivat loomeinimeste gruppi. Checkpoint Helsinki (Helsingi Kontrollpunkt) on programmiliselt tegutsevate kunstnike rühmitus, kes viljeleb kaasaegset kunsti argikeskkonnas ja hoidub näitusepindadest. Võistlus „Järgmine Helsingi“ („Next Helsinki“) püüdis vastuoksuslikule Helsingi Guggenheimi projektile alternatiivi pakkuda. Otsiti konkureerivaid visioone Lõunasadama piirkonnale. Võistlusele esitati 200 tööd 37 riigist.

Pidu „mitte minu rahakoti arvel“

Loosung „Jah, Guggenheimile. Aga mitte minu rahakoti arvel“ oli standardne vastus neilt poliitikutelt ja kodanikelt, kes ei tahtnud välja paista talupoeglikud, populistlikud või jätta endast Ameerika-vastast muljet. Poliitilise tahte puudumise ja kompromissituse õhkkonnas sai sellest mugav võimalus öelda viisakalt ei ja „unustage kogu lugu“.

Kui vähe tegelikult need inimesed teavad, et Soome muuseumiseaduse järgi peab toetama mis tahes riiklikule standardile vastavaid institutsioone, olgu nad siis riigi- või eraettevõtted. Miks ei peaks Helsingi Guggenheim seda raha küsima ja milline on Helsingi linna roll taristu toetamises?

Riigi ja avaliku sektori mitteusaldamine kultuuriinstitutsioonide loomisel, rahastamisel ja ülalpidamisel on saanud tänapäeva kultuurse inimese, Homo culturalis’e tunnuseks. Oodates neid rikkureid, fonde ja ettevõtteid, kes annetaksid raha kultuurile ja kunstile, elame järjepidevalt pettekujutlustes. Miks maagiline „eraraha“ näib nii peen ja kes selle tegelikult lõpuks välja teenib?

Rahadoonorid, Helsingi Guggenheimi mustad hobused, ei ilmutanudki ennast. Arusaadavalt. Laias laastus vaid kolmandik 30 miljoni USA dollari suurusest eesmärgist suudeti kokku korjata annetustena. Kes tahakski oma heldekäelisust proovile panna projektis, mille valmimises ei ole keegi kindel.

Toetajad

Helsingi Guggenheimi toetajad nägid projekti pigem juhtumi, vaatemängu ja ärina kui vaimsuse, kunsti, kultuuri ja tsivilisatsioonina. Kahtlemata olid need helsinglased isetud ja siirad, tahtes oma linna paremaks muuta, teha see meeldivamaks elukeskkonnaks, nimetatagu seda siis kultuuri kaubamärgistamiseks või kuidas iganes.

Kraavi vedas neid vaid kasutatud strateegia. Turistilõksu, rahasüsti ja „Kalevalast“ tuntud kirju kaanega raha jahvatava imeveski Sampo asemel oleks pidanud hoopiski alustama muuseumi sisust ja kontseptsioonist. Sellest, mida muuseumil kultuuri- ja kunsti­kogumina pakkuda on.

Pooldajad räägivad, et nad on avatud, kuid see pole igal juhul siiski nii olnud. Soome arhitektuurivõistlused on traditsiooniliselt olnud avatud. Palju avatumad kui Guggenheimi fond võttis vaevaks arvata. Soome toetajad ei kõnelnud iialgi läbirääkimistest ameeriklastega.

Abu Dhabi Guggenheimi projekti on Soomes kirjeldatud ebainimlike, peaaegu orjalike töötingimuste kaudu. Ka Louvre’il ja New Yorgi ülikoolil olid Abu Dhabis oma arendused, kuid Guggenheim tõusis esile negatiivse tähelepanu sihtmärgina. Guggenheimi püüd olukord päästa ei kandnud eriti vilja, nende sõnumid ei kõlanud kuigi veenvalt.

Vestluse lõpp?

Helsingi linn on palganud kolmanda osalise hindama muuseumi tegelikke kulusid. Projekt ootab linnavolikogu istungit, kus seda ei ole tegelikult veel kunagi arutatudki. Guggenheim ei ole Helsingis veel kasvatanud endale piisavalt lihaselist poliitilist musklit. Rohke riiklik finantseerimine ei oleks võimalik majandusolukorras, kus Soome valitsuse kasinusprogrammiga kärbitakse hariduse eelarvet 600 miljoni euro võrra.

Kas juuni viimastel nädalatel kuulutati Helsingi Guggenheimi lõpu algust? Kes pole veel sellest teemast väsinud, kuuleb ehk veel üht katket sellest vestlusest.

Inglise keelest tõlkinud Merle Karro-Kalberg

1 Lacking spark. The design for the newest Guggenheim museum fails to excite. – The Economist June 27. VI 2015.