Kooliruum ja koolirõõm

Kool on koht, kus õpitakse õppima. Ruum saab seda toetada: olla paindlik, pakkuda tegutsemis- ja süvenemisvõimalusi, kutsuda liikuma, soodustada avatust ja koostööd.

KADRI KLEMENTI, ELO KIIVET

„Keskkond vormib inimese,“ tõdeti 10. mail Tallinnas haridus- ja teadusministeeriumi ning arhitektide liidu koostöös toimunud konverentsil „Muutuv kooliruum“. Õppijast lähtuv, nutikust ja ettevõtlikkust toetav, liikuma kutsuv ning õnnelikke inimesi kujundav üldharidus saab teoks tihedas sümbioosis kooliarhitektuuriga.

Ruum üksi aga last ei kasvata ning vastupidigi – õpetajal või õppijal pole võimalik teotseda väljaspool ruumilist maailma. Seega on õpikeskkond tõepoolest sümbiootiline nähtus ruumist ja inimestest ning selle loomine (ja hoidmine) mitmetahuline ülesanne arhitektidele, psühholoogidele, haridusjuhtidele, õpetajatele, õpilastele, lapsevanematele ja paljudele teistelegi asjatundjatele, kelle hulgas on ka näiteks traditsioonilisel koolitädil oluline panus anda nagu kommentaaris näeme.

Hea kool saab alguse juba palju kaugemalt kui kooliukselt. Kooli jõudnud õpilane (või õpetaja) astub nõudlikku suhtluskeskkonda: siin on palju nii rõõmsaid kui ka ärevusttekitavaid kohtumisi, nii lõõgastavat kui ka pingutavat suhtlemist, nii vahetut kui ka vahendatud mõttevahetust. On arvukalt hetki, kus tuleb olla julge esineja või austav kuulaja, inspireeriv eestvedaja või toetav tagantlükkaja, hea nõuandja või enesekindel nõu kuulda võtja. Tallinna ülikooli psühholoogia instituudi ja haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro teatas julgelt, et ruum ei ole õppimise juures siiski nii keskne ja tähtis, kui on õpetaja ja tema tegevus. Ruumi looja saab lähtuda sellest, millised protsessid on õppimise eelduseks ning kuidas neid mitte segada, vaid toetada: „Niigi nappi keskendumisressurssi, mida on keeruka ülesande juures püsimiseks vaja, ei tohiks liialt segada. Välised stiimulid lisanduvad ju sisemistele – õpilase enda mõtted ja soovid eksitavad teda niikuinii.“

Põlva gümnaasiumis (ArchitekturWerkstatt Vallentin GmbH, Pille Pärn, Resand) saab kõikidest klassidest terrassile, laiendada tund ilusa ilmaga õue. Lai rõdu varjab liigse päikese.

Katrin Koov

Õppimise toetamine

Ruumi paindlikkus on tingimata vajalik – võimalus õppida koos või eraldi, vahendite kättesaadavus ja mitmekesisus jms. Unustada ei tohi aga seda, et ajus on väliste stiimulite kõrval ka sisemised: põnevad-keerukad lahendused või ideed, mis on vaja välja mõelda. Selleks tahetakse võib-olla hoopis vaikusekapslit. Arrole pakuvad enam huvi looduslike elementide ja õueruumi seoseid eneseregulatsiooni protsessidega vaatlevad uuringud, mis osutavad, et looduslikum keskkond võib olla üks väike täiendav tähelepanu toetav tegur. Õpilastele keskendudes ei tohi unustada õpetajat: „Kuidas kooliruum õpetaja koolipäevast taastumist toetab, sest ootused tema tähelepanu- ja keskendumisvõimele on ju tohutud. Kus on võrkkiik?“

Kool on koht, kus õpitakse õppima. Selleks et vaimupingutused vilja kannaksid, tuleb osata oma töövõimet juhtida ehk omandada harjumus iseenda kui terviku eest tasakaalukalt hoolt kanda – valida endale sobivad töötegemise tingimused ning võimaldada endale regulaarselt füüsilist tegevust või lõõgastust. Nii tegeleb Tartu ülikooli liikumislabor projektiga „Liikuma kutsuv kool“ istuva ajastu hädade pealetungi vastu võitlemisega. Keskkond, eriti kooli­ruum, peab liikumist soosima, minevikku peavad jääma ajad, kus oli keelatud jooksmine, hüppamine, kargamine jm liikumisrõõmu väljendav aktiivsus. Liikumine aitab õppida.

Iidne tarkus „terves kehas terve vaim“ on saanud teadusuuringutega kinnitust. Grete Arro toob välja, et täidesaatvaid funktsioone ehk protsesse, mis võimaldavad meil keskenduda, tähelepanu hoida, uut infot varasemaga siduda, pidurdada hetkel ebaolulisi stiimuleid, tundeid, mõtteid ja vahetada paindlikult vaatenurka toetab mitmekülgne liikumine alates lihtsatest tasakaalu- ja tähelepanu hoidmise harjutustest kuni keerukamate harjutuste-liigutuste-otsustuste seeriateni. Liikumistegevused, mida tehes ei ole stressi ega ärevust, ent mõte töötab, pingutab, õpib ja katsetab uut, mis viivad tegutseja mugavustsoonist välja, on sageli ka sotsiaalsed ja see on inimese arengule lisaboonus. Tihti kardetakse liikumist kui liigselt väsitavat, aga tegelikult on sootuks vastupidi. Grete Arro kinnitab: „Needsamad täidesaatvad funktsioonid on ressurss, mis õppides väsivad, ning kognitiivse pingutusega võrreldes teistmoodi tegevused, sh liikumine, aitavad tähelepanul jälle erksamaks saada. Vahetunniaegne jooksmine-mäng-naer ei väsita, vaid ikka pigem taastab õppimisvõimet.“

Koostöö ja avatud ruum

Islandi ülikooli haridusjuhtimise ja kooliarenduse abiprofessor Anna Kristin Sigurðardóttir on uurinud avatud plaaniga koole, XXI sajandi õpikeskkonda ja selle suhet pedagoogikasse. Oma ettekandes keskendus ta õpetajale – tema vaade oli pigem seestpoolt, õpetaja vaatenurk. Kuna õpetamine ja õppimine on koolis peamine, siis kõige tähtsam toimub klassiruumis. Huvitaval kombel tingib ruum ka õppemeetodid: „Meie uuringust tuli välja, et on erinevus avatud ruumiga ja traditsiooniliste koolide vahel, kuigi mitte nii suur, kui olime eeldanud. Meeskonnatöö mõjutab ka õpetamist – rohkem professionaalset dialoogi, otsustes suurem osalemine, rahulolu – ja avatud plaan teeb kindlasti selle võimalikuks. Koosõpetamise (ingl team/co teaching) puhul on kõige olulisem vastutuse jagamine.“

Koosõpetamine omandab üha populaarsust ja õpetajate töö on nii täiesti teistsugune – nad ei ole enam üksi. Kui algul mõni õpetaja kõhkles kaasaminekuga, siis kord proovinuna enam tagasi minna ei taheta – nii on palju vähem stressi, palju lihtsam on tegeleda kas või käitumisprobleemidega, saab rohkem katsetada uusi asju. Islandi kogemust kokku võttes ütleb Sigurðardóttir: „Õpetajatele meeldib selline töömeetod, eriti värskelt kõrgkooli lõpetanutele. Vanemad õpetajad on tavaliselt isegi innovaatilisemad ja enesekindlamad, aga noorel õpetajal on lihtsam tulla meeskonda kui olla üksi.“

Peale õpetamise tuleb koostöö kasuks ka uue kooli rajamisel ja seal võiks osaleda palju laiem nõuandjate ring. Projekteerimistöös on esimesed sammud määravad. Arhitektuur peab järgima õpikäsitlust ja kohalikku kultuuri. Sigurðardóttir tõi näiteks Reykjavíki Ingunnarskóli (vt lähemalt Bruce Jilk „Design Down Process: Designing a School in Iceland with Its Users“), kus kuuepäevases mõttekojas tegi intensiivselt kaasa 30 osalist: direktor, õpetajad teistest koolidest (sest seda kooli ju veel ei olnud), õpilased, naabruskonna ettevõtete töötajad, kohalikud elanikud, linnavalitsuse esindajad – linnaarhitekt, insenerid, haridusametnikud, poliitikud –, teiste koolide direktorid. Haridusinimesi oli vähe, ehk ainult kolmandik kõigist osalejatest. Igaühel oli midagi öelda ja oma panus anda. Arhitekt võiks ju samuti osa võtta, – palju parem on kuulata inimesi otse –, aga tihti on võistluse reeglid nii karmid, et ta ei saa algfaasis osaleda. Raport läheb hiljem võistlusmaterjali hulka.

Eesti kooliuuendus

Kuigi Eesti koolimaastikul domineerisid kaua nõukogudeaegsed tüüpprojektid, on muutunud õpikäsitus toonud kaasa ka uue kooliruumi. Kuidas arhitektide kavandatud ruumilahendused elus toimivad? Arhitektid Katrin Koov, Andro Mänd ja Mae Köömnemägi tutvustasid miniuuringut, mille käigus uuriti kuue kooli ruumimuutust – kas ümber- või juurdeehitust või uut koolimaja. Koov tõi välja, et koolidel, kus on olnud juba võimalus tegutseda uutes tingimustes, on selge ettekujutus, kuidas koolikeskkond peab õppetegevust toetama, aga selgelt on välja joonistunud ka puudujäägid: pikad monotoonsed koridorid ei sobi väiksematele lastele vahetunniruumiks (vaja on vaheldusrikkamat liigendatud keskkonda), raamatukogu ülemistel korrustel ei toimi (peaks jääma võimalikult tee peale), garderoob keldris pole hea (välisukse lähedus soodustab õueskäimist) jne. Uuring soovitab paindlikkust, liigendatud ja vaheldusrikast ühisruumi, ruumide ristkasutust, algklassidele eraldi sissepääsu, kerget ja muudetavat mööblit. Kõige tähtsam on koolimaja süda, mis kohtumispaigana annab koolile näo – kool kui kogukonnakeskus liidab inimesi. Ka õueala on osa koolikeskkonnast, mida saab rohkem ja mitmekülgsemalt kasutada.

Aasta alguses toimunud aktiivsusruumi töötuba Eesti kunstiakadeemia I kursuse tudengitele juhendanud Mae Köömnemägi ei väsi tähtsustamast liikumist: „On oluline koolirõõmu tekitamine ka ruumiliste vahenditega, et õppimine ja kooliskäimine pakuks õpilastele nii tarkust kui ka ruumilist ja ka sotsiaalset haridust.“

Arhitektide liidu president Katrin Koov võttis konverentsil räägitu kokku. Tema sõnul on põhjust optimismiks: „Mingid müüdid hakkavad tasapisi kokku kukkuma, näiteks suhtumine, et raha on kõige tähtsam mõõtühik ja mõõdupuu. Muidugi ei saa rahast üle ega ümber, aga sama raha eest saab väga erinevaid asju. Siin on eeltöö ja mõttetöö väga oluline.“ Sellele sekundeeris Soome arhitektide liidu esindaja Vesa Humalisto: USA majandusteadlane James Heckman on välja arvutanud, et iga algharidusse investeeritud dollar toob seitse tagasi. Raha teenimiseks tuleb raha ka kulutada, aga haridus pole kulu, vaid tuleviku­investeering. Nagu iga investeerimisotsus, olgu kapitaliks aeg, energia või raha, tuleb see põhjalikult läbi mõelda. Ja ikka nii, et kooliruum tooks juurde kooli­rõõmu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht