Krutskeid täis kanepibetoon

Hannah Segerkrantz: „Mul on komme ennast oma projektidest välja disainida. Mulle ei sümpatiseeri autoritaarne autoripositsioon.“

GRETE TIIGISTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Noor disainer Hannah Segerkrantz on astunud disainipüünele tootesarjaga Kiukivi. Ta võitis äsja Bruno disainiauhindade konkursil publikulemmiku preemia. Segerkrantz kasutab oma loomingus kanepibetooni – ökoloogilist materjali, mis ehituses on küll levinud, kuid disainivaldkonnas uudne. Seger­krantzi sõnul on Kiukivi süsinikunegatiivne tooteseeria tehtud jätkusuutlikust ehitusmaterjalist kanepibetoonist, mis koosneb kanepipuistest, lubjast ja veest. Materjali saab elementideks vormida spetsiaalse poolmodulaarse meetodiga, mis võimaldab kuue tekstiilist eri lõikega luua mitmesuguse kõrguse, mahu ja funktsiooniga tooteid.

Mööbliesemete valmistamise kõrval jagab Segerkrantz oma teadmisi loodusliku materjali kohta teistegagi. Hannah Segerkrantz innustub loomepõhisest uurimistööst ning tegeleb sellega, kuidas disainiga ühiskonda täiustada.

Õppisid Hollandis Eindhoveni disainiakadeemias (Design Academy Eindhoven, DAE). Kuidas sa sinna sattusid ja mida õppisid?

Hannah Segerkrantz: Päris juhuslikult ma Hollandisse õppima ei läinud, aga Eindhoveni disainiakadeemia leidsin küll üllatuslikult. Disainiakadeemias on õpe üles ehitatud vabalt ja valiku­rohkelt: see põhineb projektidel, järgitakse isetegemise ja katsetamise meetodeid. Tegu on ühe Euroopa parima kontseptuaalset disaini uuriva ja õpetava kooliga. Sealsed õppejõud ei ütle ega näita tudengitele midagi ette, kuid pakuvad loomiseks ja katsetamiseks vahendeid. Tudengitel on võimalik kasutada kõiki kooli ressursse ja töökodasid, õppejõud ei piira ega õpeta kindlaid oskusi, palju peab ise avastama.

Õpe on väga praktiline, teooriast tundsin aeg-ajalt puudust. Kui üliõpilane tahab millelegi konkreetsele spetsialiseeruda, peab ta ise leidma vajalikud spetsialistid ja mõttekaaslased, kes aitaksid tal areneda ning suunaksid.

Näiteks töötasin ühe oma lõpuprojekti raames koos kunstnik Peeter Lauritsaga. Ma võtsin temaga ise ühendust, et saada abi töö teoreetilise osa mõtestamisega. Üliõpilaste projektid tuginevad suuresti loomepõhisel uurimistööl, Eindhoveni disainiakadeemia õpe kätkeb endas palju eksperimenteerimist materjalidega, prototüüpide loomist ning kohapõhist uurimist. Ühtlasi õpetati, et oma projekte peab oskama selgitada võimalikult lihtsalt, nii et isegi vanavanemad mõistaksid.

Hannah Segerkrantz innustub loomepõhisest uurimistööst ning tegeleb sellega, kuidas disainiga ühiskonda täiustada.

Ringo Gomez Jorge

Milline võiks olla ideaalne, terviklik disainiõpe?

Õpe, mille käigus sütitatakse üliõpilasi tegelema eri distsipliinidega ning kedagi ei suunata orienteeruma konkreetsele alale, näiteks toote- või moedisainile. Tudengil on võimalus katsetada kõigega. Eindhoveni disainiakadeemias on esimene õppeaasta alusaasta, mille käigus saavad üliõpilased proovida kõike: õpetati kartograafiat, tootedisaini, metallitööd, performance’i-kunsti, puitehistööd ja palju muud. Selline sissejuhatus annab tugeva aluspõhja ja tudeng avastab, millised on tema disainialased huvid ja loomisstiil.

Ideaalne haridus on minu arvates horisontaalne. Kõrgharidusasutuses ei tohiks valitseda hierarhia, õpilased ja õpetajad on ühtsel tasandil võrdsed osalised, võimumängud võivad õpihimu ära võtta. Õppeprogrammis peaks valitsema tasakaal teoreetiliste ja praktiliste ainete vahel – üks toetab teist.

Sinu disainiloomingus on näha huvi arhitektuuri ja keskkonnahoiu vastu.

Olin kindel, et minust saab arhitekt. Noorena joonistasin plaane, kuidas oma kodumaja renoveerida ning projekteerisin fantaasiasuvilaid. Enne disainiõpinguid kaalusingi arhitektuuriprogrammide vahel ning olin peaaegu minemas Taani arhitektuuri õppima. Siis suundusin hoopis Eindhoveni disainiakadeemiasse ning esimesel õpinguaastal sain ka arhitektuuri algõpet. Käisin praktikal arhitektuuribüroodes, üks neist oli Brüsselis asuv BC Architects & Studies, kelle looming on jätkusuutlik. Arhitektuuriga kokku puutudes sain aru, et minust arhitekti ei saa, kuid mulle meeldib väga arhitektidega koostööd teha.

Disaini mõju on kiirem ning päevakajalised teemad saab vahetumalt inimeste teadvusse tuua. Oma loomingule suunaandjateks pean jätkusuutlikkust, mõistlikku tarbimist ja ökoloogilist mõtteviisi. Arhitektuuri on samuti väga vaja, aga mulle jääb see pisut kaugeks. Kanepibetoon, mis on minu töös põhiline materjal, on tegelikult ju ehitusmaterjal, mille ma, piltlikult öeldes, seinast välja tõin.

Kuidas kanepibetoon sinu loomingusse jõudis?

Kanepibetoonini jõudsin praktika ajal, sellessamas büroos BC Architects & Studies. Büroo projekti järgi ehitati 2015. aastal Belgias Edegemis ühe vana laohoone sisse maja, mille seinad rajati kanepibetoonist.1 Praktika ajal tutvustati mulle kanepibetooni ning sain ateljees sellega katsetada. Ühel hetkel mõistsin, et Euroopas ei kasuta seda disainis veel keegi. Leidsin, et saaksin oma loometööga anda sellele materjalile ilusa kuju ja praktilise kasutuse. Tähtis on toodete esteetiline külg, seepärast peavad jätkusuutlikest materjalidest valmistatud tooted ühtlasi kenad ja stiilsed välja nägema.

Kuidas kanepibetooni valmistatakse ja mis teeb selle materjaliks, mida saab taaskasutada?

Kanepibetoon on vana materjal, esimene näide selle kasutamisest on üks Jaapani XVII sajandi hoone,2 mis on praeguseni alles. Kanepibetooni taassünd jääb 1980. aastatesse, mil Prantsusmaal hakati renoveerima lubjakivist maju ning selleks kasutati kanepibetooni.

Kanepibetooni valmistatakse kanepiluust, lubjapulbrist, paarist mineraalist ning veest. Kanepiluu ise on kanepitaime varre väikesed tükid, mis jäävad alles, kui kiud eraldada. Lisaks kasutatakse kanepiluud loomadele allapanuks – see on senini olnud ka selle ainuke praktiline otstarve, et kogu kanepitaim ära kasutada. Lehtedest ja seemnetest tehakse ju toitu ja õlisid ning palju muud, ühtlasi saab kanepist valmistada biokütust. Kui segada lubjapulber veega, tekib keemiline reaktsioon, milles saadud aine hakkab kivistuma, s.t lubi hakkab taas lubjakiviks muutuma. Kui segada sinna sisse kanepiluud, siis aine kivistub, kuid kanepiluud lisavad materjalile õhulisust ja tugevust.

Kanepibetoon läheb siiski katki, kui sellest valmistatud esemeid näiteks hooga maha visata või tahtlikult purustada. Taaskasutatav materjal on kanepi­betoon seetõttu, et purustatuna võiks seda teoreetiliselt kasutada põllumajanduses väetisena, kuigi ei tea, et keegi seda teeb. Ideelt on see ringlev materjal, mida ei saa küll algseisu tagasi viia, kuid lõpuks on see biolagunev.

Kanepibetooni toormaterjalid ei ole kohalikku päritolu. Kas kanepi võiks asendada millegi Eestis kättesaadavaga?

Selle võiks asendada pillirooga. Plaanin teha katsetusi, kas see toimib. Kanepit kasvatatakse Eestis küll, kuid mitte piisavas koguses ning keegi ei purusta luud, mida oma töös vajan. Hetkel on lähim koht, kust seda saada, Soome. Pean osa mineraaliseguks vajalikest komponentidest Hollandist tooma, kõiki pole Eestist leidnud. Lubi tuleb Saaremaalt. Ideaalis soovin, et kõik tootjad oleksid Eestis ning saaksin vajaliku kohapealt soetada, et materjal süsiniknegatiivne hoida.

Valmistad kanepibetoonist tooteid tootenimetusega Kiukivi, millega võitsid äsja Bruno disainiauhindade konkursil publikupreemia. Mis on kiukivi?

Kiukivi sai alguse projektist „Hemp-it-yourself“, mis õpetab kanepibetooni vormima ja toetub tee-ise-mõtteviisile. Projekt oli seotud minu Eindhoveni disainiakadeemia lõpetamisega. Koroonapandeemia mõjutas ka tööd, sest kõik kooli töökojad olid suletud. Valisin kanepibetooni käsitletavaks materjaliks, kuid mul ei olnud koroonapiirangute tõttu võimalik ühegi meistri käe all õppida, mistõttu pidin kõik täiesti ise selgeks saama. Abiks olid veebiallikad ning kanepibetooni meistrite ja loodusehitajate Facebooki grupp. Selgus, et kanepibetooni kohta on väga palju käepärast infot. Arhitektuuris on seda tõesti palju kasutatud, see on eriti hea soojustusmaterjal. Kanepibetoon reguleerib toa- ja õhutemperatuuri ja niiskust ning on ühtlasi tulekindel.

Projekt „Hemp-it-yourself“ põhineb vaba kasutusega ehk open-source-infol. Läbitöötatud allikate ning oma materjalikatsetuste põhjal koostasin infokogumiku, kus õpetan kanepibetooni kasutama. Taipasin, et olen üks esimesi ja väheseid, kes selle materjaliga disainis tegeleb ning seda koondatud infot oleks patt endale hoida, kuna sel on palju võimalusi nii disainis, skulptuuris kui ka prototüüpide tegemisel.

Kogumikus annan erialaseid näpunäiteid, kuidas materjali segada, testida ja vormida. Ühtlasi jagan vormide lõikeid, mida on võimalik kasutada. Kokkuvõttes on tegu kanepibetooni manuaaliga, olen aasta jooksul üle 60 manuaali eksemplari välja saatnud. Ma ei tea, kas huvilised teevad tõesti kõik algusest lõpuni ise, kuid selliseid tee ise tüüpi ettevõtmisi on disainis vähe.

Kas seejärel arendasid manuaali põhjal välja oma tootesarja?

Kiukivi sari on justkui „Hemp-it-yourself“-projekti väike õde või vend. Projekti praktiline osa on poolmodulaarne meetod, kus kuue tekstiilist lõike ühendamisel saab luua eri kõrguste, mahtude ja funktsioonidega kanepibetoonist tooteid. Sain aru, et huvi nende toodete vastu on kohati suurem kui huvi manuaali vastu. Kiukivi on kanepibetoonist valmistatud disainielement-pind, mis sobib näiteks esemete hoidmiseks. Neid võib kasutada istmete, kohvilaua või taime­alustena. Enamiku tooteid valmistan vastavalt nõudlusele ja tellimusele ning arvestan tellija soove. Manuaali mõte on seista vastu masstootmisele ning luua tooted, mida inimesed tõesti vajavad.

Kiukivid on algusest peale saanud palju tähelepanu, mind on kutsutud mitmele näitusele ning neist on kirjutatud artikleid. Tänavused Bruno disaini­auhinnad on toonud kohalikku tähelepanu.

Kui kaua ühe toote valmistamine aega võtab?

Umbes üks kuu, kuna tambin kanepibetooni kangast vormidesse, mis on aeganõudev protsess. Tööd tuleb teha aeglaselt ja tähelepanelikult, et mass oleks ühtlane. Samuti on kuivamisprotsess pikk ning nõuab täpseid tingimusi. Näiteks sel suvel juhtus äpardus, kui oli kuiv, siis kiukivid kuivasid liiga kiiresti ja hakkasid pudisema. Kanepibetoonist saab ehitada pigem suvel, teistel aastaaegadel võib betooni kuivamine liiga kaua aega võtta ning materjal ei pruugi täielikult ära kuivada.

Kuigi olen kanepibetooniga juba mitu aastat töötanud, tekib ikka neid hetki, mil ma mõne detailiga ei osanud üldse arvestada. Kanepibetoon on elav materjal ning krutskeid täis. Väga põnev on avastada materjali kohta midagi uut.

Kas Kiukivi tootesarja lisandub ka teisi esemeid?

Praegu keskendun rohkem katte­kihtidega eksperimenteerimisele. Katan kanepibetoonist tooted linaõliga, aga tahan proovida ka muid võimalusi. Linaõli kantakse peale mitu kihti ja see imbub hästi sügavale. Ühel hetkel õli aga sügavamale ei vaju ning tootele tekib kiht, mis kinnitab materjali osakesed, kanepibetoon on muidu tolmune. Lisaks tegelen sellega, et luua tugevam vorm, mille sees kiukivisid valmistada. Kui vorm on stabiilsem, siis on võimalik valmistada ühtlasema välimusega tooteid, töötada oleks mugavam. Praegu töötan välja puidust vorme. Et hoida kõik naturaalne, püüan täielikult vältida plasti. See on kogu projekti filosoofia, vastasel juhul vajuks kontseptsioon laiali. Sama kehtib kattevahendi puhul: milleks töötada ökomaterjaliga, kui see kinnitatakse tehisliku viimistlusmaterjaliga. Nii võib kanepibetoon isegi hallitama minna. Võlu on selles, et materjal on poorne ja hingav.

Kuju ja värvuse poolest meenutavad kiukivid veinikorke. Kas kombates on materjal samuti korgi moodi?

Kanepibetoon on kõvem, sel on puidu omadusi, samal ajal on kanepibetoon poorne nagu kork. Kui asetada kork ja kanepibetoon kõrvuti, on kohe näha, et kork on pehme ja tükid ümarad, kanepi­betoonil on teravad n-ö luud. Kuju on tõesti sarnane ning kaugelt vaadates saan aru, miks kiukivid võivad veinikorki meenutada.

Mõeldes Kiukivi toodetele ning manuaalile „Hemp-it-yourself“, siis näib, et oled küll manuaali autor, aga samal ajal ka selle neutraalne kasutaja. Kuidas määratled disaineripositsiooni?

Mul on komme ennast oma projektidest välja disainida. Mulle ei ole sümpaatne autoritaarne autoripositsioon. Kontseptuaalselt on siin tõesti tegu kahe eri projektiga, millest üks on manuaali koostamine, aga teisalt valmistan kiukivisid, olen ise nende kasutaja.

Soovin oma loometööd laiendada uurimusliku disaini poole, siduda looming kultuuri ja ökoloogiaga ning mitte tegeleda üksnes inimeste teadlikkuse tõstmisega, vaid minna sealt edasi. Pelgalt informeerimisest ei piisa, nii ei võta disainer täielikku vastutust. Projektidest võiks saada midagi rohkemat, mille näiteks on „Hemp-it-yourself“-manuaal. Disainiuurimus võiks jõuda publikuni mitte ainult näituste ja kataloogidega, näitusest tuleb minna edasi. On rõõmustav, kui aeg-ajalt mõned ettevõtted pöörduvad näitustest innustununa disainerite ja teadlaste poole, et välja töötada uued lahendused, mis vähendaksid ökoloogilist jalajälge. See tähendab näiteks muudatusi tootmisprotsessis, töökeskkonna ümberkujundamist ja palju muud. Nii on näitustel praktilised kasu toovad järellained. Hollandis levib selline mõtteviis jõudsalt, aga soovin tuua Eestissegi suhtumise, et disain puudutab suuremat osaliste hulka ning hõlmab endas tihedamat koostööd ühiskonna esindajatega.

1 Vt lähemalt: https://www.archdaily.com/896828/regional-house-edeghem-bc-architects.

2 Jaapanis Naganos asuv Miasa küla kanepimaja valmis 1698. aastal.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht