Kuidas hinnata taluarhitektuuri?

Taluarhitektuur ei sünni ega muutu üksnes ajaloo tõmbetuulte mõjul, vaid pragmaatiliste otsuste tõttu – ehituslugu peegeldab iga omaniku väärtusi.

RASMUS KASK

Miks on üldse vaja kaitsta vanu taluhooneid? Rehielamuil või taluhäärbereil võiks lasta ju lihtsalt olla ja laguneda, aga mingil põhjusel on välja töötatud hulk kaitsemeetmeid. Olen kolmes artiklis käsitlenud taluarhitektuuri hoidmisega seotud üldisi ja tehnilisi teemasid¹, kuid vastamata on jäänud üks oluline küsimus: milles seisneb taluhoonete väärtus? Vaatlengi nüüd vastuseid sõltuvalt vastaja arusaamisele ehituspärandist.

Etnograafi pilk arhitektuurile

Distsipliin, mis lõi talu(rahva)arhitektuuri mõiste ja andis sellele oma teadmiste raamistikus keskse koha, on etnograafia. Eestis võib tinglikult pidada rahvateaduse kujunemise ja järkjärgulise professionaliseerumise alguseks Eesti Rahva Muuseumi loomist aastal 1909, mil liiguti õhinapõhiselt rahvaluulekogumiselt järjest suuremale empiirilisele andmehulgale tuginevate teaduslike üldistuste suunas. Etnograafia eesmärk oli rahvuste piiritlemine, nende ajaloolise arengu selgitamine ja vastastikuste mõjude tuvastamine kultuurielementide ja nende tüpoloogiate lõikes. Üks olulisemaid vaatlusobjekte oli arhitektuur: hoonetüübid, ehitusmaterjalid, konstruktsioon ja ruumide asetus ning kasutus. Kuna rehemaja esineb valdavalt praeguse Eesti aladel ja õige vähesel määral ka Põhja-Lätis, võib seda pidada eestlastele ainuomaseks hoonevormiks. Teisele poole piiri jäävaid leide peetakse lätlaste kultuurilaenuks. Etnograafia toetub darvinistlikule evolutsiooni­teooriale, mis püüdis selgitada kultuurilisi erinevusi. Klassikalisteks näideteks on Gustav Ränga „Saaremaa taluehitised I“ (1939) ja Tamara Habichti „Eesti saun“ (1972). Esimene esitab regionaalse ja teine hoonetüübipõhise ülevaate ühe kultuurielemendi ehitusest, arengust, kasutusest ja sellega seonduvatest kommetest.

Sellise käsitluse korral seisneb vanade taluhoonete väärtus empiirilistes andmetes ehk igasse ehitisse kätketud teadmistes. Seetõttu, kui 1925. aastal koostati esimene muinasvarade seadus, ei võetud kaitse alla mitte taluarhitektuuri üksikobjekte, vaid muuseumide etnograafilised kogud, kuhu oli talletatud raske vaevaga välitöödel hangitud info. Piltlikult öeldes: kui maja oli juba kirjeldatud ja üles joonistatud, võis see teaduse seisukohast kas või järgmisel silmapilgul maa põhja vajuda. Selline suhtumine määras otseselt kaitsemeetmete valiku. Vabaõhumuuseumide mõte ei ole mitte hoonete päästmine hävingust, vaid hoolikalt valitud näidete esitamine juba loodud üldistuste selgitamiseks. Seetõttu on algupäraseid hooneid sageli mugandatud vastavalt teooriale. Kuigi enne Sassi-Jaani elamu ületoomist oli hoonet ajakohastatud ja ahju juurde rajatud korsten, siis otsustati see lammutada, et anda paremini edasi varasemale perioodile omane vorm. Algselt kõver katus, mis tuleneb arvatavasti värava kohal vajunud sarikast, tõmmati sirgu, et pilt vastaks paremini loodjoonega harjunud silmale.

Tasub mainida, et enne etnograafiat tulid talumajad jutuks pigem baltisakslaste pilke või haletsuse objektina. Karl Ernst von Baer võtab endisaegse olme kokku: „Eestlaste eluasemed annavad tunnistust nii vaesusest kui ka räpasest viletsusest.“² Etnograafid võtsid vaatluse alla eelkõige arhitektuuri ainelise ja vormilise poole, sest seda on linnastunud rahvale ajaloolise traditsioonina esitleda palju lihtsam kui olmelist „räpast viletsust“, millest püüti end pigem distantseerida. Madalate palkmajade, uhkete rookatuste, sirgete kiviaedade ja avarate õuede romantiline kujutelm on suures osas miraaž, mis tuleneb teaduse keelest ja sellega kaasnevast esteetikast. Idealiseeriv pilk ei ole vale või halb, aga tuleb silmas pidada, et laialt levinud väärtushinnangute taga on alati kindel teadmiste raamistik.

Taluelu muutuv olme

Ajapikku ilmnesid etnograafia teoreetilistes lähtekohtades ja ambitsioonikates üldistustes puudujäägid, mis seisnesid peamiselt mitmekesiste ja dünaamiliste kultuuriprotsesside liigses lihtsustuses ning piiratud vaateväljas. Materjalide ja ruumikasutuse tõlgendamine lineaarselt ühe rahvuse arengujoonena ei suutnud selgitada muutuste tegelikke põhjusi. Kuigi selget piiri etnograafia ja kultuurilooliste uuringute vahele ei saa alati tõmmata, on teatavad erinevused siiski märgatavad. Taluarhitektuur ise ei ole ajaloolises käsitluses enam keskne objekt, mille muutuvad vormid määravad kultuuri arengu, vaid muutuste väljendus ja ühiskonna hinnangute peegel.

Hea näide teistmoodi võimalusest taluarhitektuuri lugeda on Heiki Pärdi „Eesti argielu“ (2017), mis annab ülevaate talupoja olmest ja selle muutumisest XIX sajandi keskpaigast XX sajandi keskpaigani. Saja aasta jooksul arhitektuuris toimunud muutused, nagu puhaste eluruumide lisandumine, tubade funktsionaalne eristumine, kemmergute levik jms, on seotud ühiskonna moderniseerumisega. Rehetuba, kus elas kogu pere koos koduloomadega puntras koos, ei asendunud maja otsa lisatud kambritega mingi abstraktse sisemise arengu tulemusel, vaid tulenes selliste uute arusaamade nagu hügieen ja privaatsus levikust. Ühelt poolt edendas elamukultuuri riik kodukujunduse programmidega, teiselt poolt ühiskondlik surve ja soov ajaga kaasas käia.³

Selle vaateviisi korral loob taluarhitektuuri väärtuse ajaloolise konteksti ja üksiku ehituselemendi vahelise seose selgitamine. Igal konstruktsioonielemendi ja materjalivaliku taga on kultuuriline taustsüsteem, mis ühteaegu võimaldab ja piirab ehituskunsti väljenduslaadi. Kuid ka kultuuriloolises raamistikus on seosed sageli abstraktsed ega taba alati üksikjuhtumite kirjeldamisel märki. Iga seaduspära juures leidub erandeid, mis vajavad täiendavat selgitust.

Talupojatarkus

Ühel järjekordsel välitööretkel sattusin Otepää lähistel usutlema majaomanikku, kes oli reheahju sügaval nõukogude ajal välja lõhkunud. Kõige sagedamini on need hävinud seetõttu, et sooviti oma elujärge parandada ja rehetuba köögiks ehitada. Suur ahi nurgas võtab enda alla palju kasulikku ruumi ning selle allesjätmist ei peetud praktiliseks. Küsisin siiski igaks juhuks selgitust. Tuli välja, et omanikel õnnestus esivanemate talu kolhoosilt tagasi osta. Tolle aja seaduste kohaselt ei tohtinud aga perel olla rohkem kui üks ametlikult registreeritud elukoht. Kuna linnakorterist ei soovitud loobuda, jäi üle kaks võimalust: kas minna lahku ja moodustada kaks leibkonda ning saada seeläbi õigus kahele elamispinnale või võtta rehielamu arvele suvilana. Viimane lahendus sobis paremini, aga sel juhul ei tohtinud majas olla aasta läbi kasutatavat küttekeha ning reheahi ja korsten lammutati.

Taluarhitektuur ei sünni ega muutu ainult ajaloo tõmbetuulte mõjul, vaid pragmaatiliste otsuste tõttu. Ükski nael ei hüppa ise seina, vaid ehitustööde taga on alati lugematul hulgal olmelisi tegureid: materjalide kättesaadavus, omaniku teadmised ja oskused, transpordivõimalused, lõpptulemust puudutavad ootused jne. Ajalooline narratiiv üksi ei suuda katta kõiki võimalikke muutujaid, mis peituvad üksikute ehitusotsuste taga. Oluline on mõista, et peale tähendusrikkuse, mida võimaldab taluarhitektuuri kultuurilise ja ajaloolise konteksti lugemine, peegeldab ehituslugu iga omaniku väärtusi.

Mõnikord on minu käest küsitud, milline on ühe või teise piirkonna traditsiooniline katusekattematerjal. Etnograafiast lähtuvalt võib rääkida õlg­katustest, mida tänapäeval enam ei tehta, rannikualadel levinud rookatustest või sisemaal kasutatud puitkatustest. Kuid adekvaatsema vastuse annab üks umbes 1960ndatel Kihnus tehtud ülesvõte rehemajast. Kuigi täpne ehituslugu pole teada, võib fotolt aimata üht-teist ehitusvalikute kohta. Õlgedest tehtud katuseharja, mida sageli esimesena parandada tuli, on paigatud pillirooga. Arvatavasti pole õlgesid enam põllumajandustehnika arenedes saada olnud. Vähest puitmaterjali on esmajoones kasutatud eluruumide osa katmiseks ning konstruktsiooniliselt kriitilise koha peal korstna all, kus läbijooksu oht on suurem. Seda ei saa seletada ainult etnograafiliselt ega kultuuriajalooliselt, vaid talupojatarkusega, mis on alati üks olulisemaid asju ehitusotsuste mõistmiseks. Oluline on toonitada, et traditsioon ei vasta alati teoreetilistele üldistustele, vaid on muutlik ja mitmepalgeline ning lähtub pärandikandja pragmaatilisest loogikast.

Mispärast on hoone vanus traditsioonilise talumaja väärtuse näitaja? Kas asi on empiirilises teadmises mõne teooria kinnitamiseks või ümberlükkamiseks? Või ehk seose tõttu ajastu kontekstiga? Või räägib hoone vanus hoopis paratamatust amortisatsioonist, mis teeb omanikule peavalu? Omal moel on kõik vastused õiged, täiendavad vastastikku üksteist ja loovad tausta vanade maamajade mitmekülgseks käsitlemiseks.

1 Rasmus Kask, Millist kaitset vajab rehielamu? – Sirp 23. III 2018; Ehituspärandi kaitse rahvusparkides elanike silme läbi. – Sirp 18. I 2019; Elu võimalikkusest maal. – Sirp 8. III 2019.

2 Karl Ernst von Baer, Eestlaste endeemilistest haigustest. – Loomingu Raamatukogu 1976, nr 33, lk 23.

3 Juta Saron, Unistus moodsast maakodust 1918–1940. Kodukultuuri edendamisest Eesti Vabariigis. Suitsutare. Rmt: Valitud artiklid 5. Tallinn 2010, lk 9–38.