Kuidas hoida vanalinna mitmekesisust ja elukõlbulikkust?

Vanalinna elanike muredesse elukeskkonna pärast ei tohiks suhtuda kergekäeliselt, sest ainult elanikkonna olemasolu hoiab ajaloolise linnakeskkonna elava ja mitmekesisena.

TRIIN TALK

Ehituspärandi kaitse laienes XX sajandi jooksul üksikutelt tähtobjektidelt laiemate keskkondade väärtustamisele: kirikute ja linnuste kõrval võeti 1960. ja 1970. aastatel kaitse alla juba terveid vanalinnu. XXI sajandil oleme liikumas pärandi kui mälupaikade ja vaatamisväärsuste kaitselt pärandkeskkondade mitmekesise kasutuse ja kestliku arengu hoidmisele.

Pärandi kasutamist on samas väga raske suunata. Pigem ongi see ametnike käeulatusest väljas: ei saa ju minna inimest keelama, kui too oma majast välja kolib, annab esimese korruse merevaigupoele ning teise korruse korterid lühiajaliselt turistidele üürile. Ometi muudavad sellised nihked pärandi­kasutuses kogu vanalinna olemuslikult: turismi kõrghooajal saab sellest ülerahvastatud muuseumilaadne keskkond ning sügistalvisel ajal inimtühi kummituslinn. 2020. aasta näitas, kui haavatav on vaid turismile orienteeritud pärandkeskkond: kui üks turismihooaeg jääb vahele, on kogu vanalinn väljasuremisohus.

Ajaloolise linna mitmekesist kasutamist on väärtusena rõhutatud nii ICOMOSi Washingtoni hartas kui ka UNESCO ajaloolist linnamaastikku käsitlevas soovituses: „ajaloolise linnamaastiku kontseptsiooni eesmärk on säilitada kvaliteetne inimeste keskkond, parendada linnaruumi loovat ja kestlikku kasutust, aktsepteerida selle dünaamilist iseloomu ning edendada sotsiaalset ja funktsionaalset mitmekesisust“.

Populaarsete turismilinnade puhul tähendab sotsiaalse ja funktsionaalse mitmekesisuse tagamine eelkõige turismi suunamist turismikesksetest piirkondadest mujale: välja vanalinnadest, mis kipuvad suure rahvusvahelise mobiilsuse tõttu muutuma monofunktsionaalseteks turismikeskusteks. Ka Tallinnas langes turismikoormus peamiselt vanalinna, põhjustades kõrghooaegadel liigturismi. Vanalinna turismikesksus mõjub negatiivselt nii kohalikule ettevõtlusele, elanikkonnale, linnaruumile, pärandile kui ka turistidele endile. Kõik need aspektid võimenduvad seejuures vastastikuses koosmõjus.

Siinkohal vaatlen põgusalt vanalinna funktsioonide ja elanikkonna muutumist lähiajaloos ning unistan vanalinna mitmekesisuse hoidmise võimalusest. Põhjalikumalt saab kõigest sellest lugeda uuringust „Pärand ja kogukond“.¹

Vanalinna kasutuse muutumine nõukogude ajal

Ühe linnapiirkonna funktsioonide muutumine ajas on loomulik, nii nagu kogu ühiskonna ja selle toimimiseks vajalike tööde areng. Enam ei ole Tallinnas vaja hulgaliselt korsetitegijaid, köösnereid või raamatuköitjaid, nagu oli vanalinnas sadakond aastat tagasi, rääkimata söe-, kalevi- või köiepoodidest. Tihe poodide, käsitööliste, teenusepakkujate jm väikeettevõtjate võrgustik, mis iseloomustas vanalinna veel XX sajandi algupoolel, kadus juba nõukogude ajal.

Nõukogude perioodi esimesel poolel oli vanalinn ülerahvastatud, peamiselt sõjajärgse korterikriisi ja immigratsiooni tõttu. Linnas, kus keskajal elas ja töötas suurusjärgus 6000 inimest, oli 1960. aastal elukohti 15 500 ja töökohti 21 500 inimesele. Sellele väiksele alale oli koondunud ka umbes 75 protsenti pealinna administratiivsetest, kultuuri-, kaubandus- ja teenuste funktsioonidest.²

1960. aastatel oli nii linnaplaneerijate kui ka muinsuskaitsjate eesmärk viia elanikke vanalinnast välja uuselamurajoonidesse ja arendada vanalinna eelkõige linna kultuuri- ja administratiivse keskusena. Näiteks 1968. aasta vanalinna rekonstrueerimise ettepanekutes jõuti järeldustele, et „enamikku (üle poole) vanalinna ehitistest ei saa edaspidi kasutada elamuteks. See tähendab, et Tallinna vanalinn kaotab tulevikus järk-järgult tähtsuse elamurajoonina, muutudes spetsiaalseks mikrorajooniks, milles elab vaid vanalinnas paiknevaid asutusi-ettevõtteid otseselt teenindav elanikkond. […] Vanalinna ehitised pakuvad häid ja erakordselt huvitavaid võimalusi mitmesugusteks klubideks, kohvikuteks, restoranideks, muuseumideks ning turistidele spetsiaalselt kohandatud hotellideks jne“.

Tegelikult toimis vanalinn eelkõige administratiivkeskusena. Ülevaatliku pildi vanalinna hoonete funktsioonidest annab 1981. aastal koostatud kaart. Tolleks ajaks oli vanalinnas linna- või rajoonikuuluvusega administratiivasutusi 92 ning vabariiklikke asutusi 176. Nii mõnedki olid hiiglaslikud ning täitsid rohkem kui ühe hoone. Olulist rolli administratiivvaldkonna domineerimises mängib seegi, et enamik funktsioone, mis enne ja pärast nõukogude aega on olnud eraettevõtete täita (nt projekteerimine), kaeti tollal riigiasutustega, mis muudkui paisusid.

Vanade elamute ajakohastamine ei edenenud aga keskse elamuhalduse ja fikseeritud rendihinna tingimustes sugugi: näiteks IX viisaastakul (1971–1975) tehti kompleksne kapitaalremont ainult kahele vanalinna elamule. Niisiis pole ime, et kõigi mugavustega uuselamurajoonid oligi ihaldusväärsem elukeskkond ning vanalinna elanikkond hakkas 1960. ja 1970. aastatel drastiliselt vähenema.

Kiire elanike kadu ja slummistumine viis juba 1980. aastatel selleni, et nii vanalinna elanikkond kui ka selle regenereerimisega tegelevad ametnikud hakkasid tõsiselt muretsema vanalinna elujõulisuse pärast ning otsima võimalusi eluruume korrastada ja juurde luua. Sama põhjalikkusega, nagu 1960. ja 1970. aastatel planeeriti vanalinna hoonetesse klubilise tegevuse ruume, võeti see 1980. aastatel kvartali kaupa ette, et sobitada majadesse võimalikult palju eluruume. Konverentsidel arutleti ka uute majandusmehhanismide üle, millega soodustada vanade majade korrastamist elamutena, kuid põhimõttelisi muutusi nõukogude aja tingimustes ellu viia ei saanud.

Mure vanalinna elanikkonna pärast ja vanalinlaste mured

Paljuski on vanalinna praegune funktsionaalsus kasvanud välja nõukogudeaegsest asutuste rohkusest ja eluruumide vähesusest. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ei pidanud õigusjärgsetele omanikele tagastama hooneid, mida oli vahepeal suurel määral rekonstrueeritud, tehtud neist asutusehooned või kultuuriasutused. Seega jäid suured kultuuri- ja haldusasutused (vähemalt esialgu) oma kohale ning eluasemena pole neid enamasti taastatud.

Viimase 30 aastaga on vanalinna elanikkond aga isegi nõukogude aja lõpuga võrreldes veel väga palju vähenenud ning enamik suuri asutusi (loe: töökohtasid) on all-linnast välja kolinud. Kuna Tallinna väliskülastajate hulk on kogu varasema ajaga võrreldes kasvanud mitme suurusjärgu võrra, on vanalinna kui linna olulisima vaatamisväärsuse ruumikasutus kaldunud tugevalt turimisteeninduse suunas. Juurde on tulnud rohkelt meelelahutusasutusi (pubisid-klubisid-baare), suuresti väliskülastajatele suunatud toitlustust ja kaubandust ning muidugi hotelle-hosteleid. 1981. aasta hoonete kasutuse kaardi tänapäevase olukorraga kõrvutamisel paistab, et paljudel juhtudel on majutusasutused koha leidnud just sellistes hoonetes, kust mõni administratiivasutus on välja kolinud.

Turismikeskse piirkonna atraktiivsus elukohana langeb mitmel põhjusel, sh tänavate ülerahvastatus, lärm, igapäeva­eluks tarvilike kaupluste ja teenuste vähenemine ja teretuttavaist naabrite asendumine iga päev vahetuvate võõrastega lühiajaliselt väljarenditavates korterites. Hiljutisest sotsioloogilisest uuringust ilmnes, et Tallinna vanalinlaste kõige teravamad mured seoses väliskülastajatega on seotud öörahu ja lühiajalise rendiga. Öörahu rikuvad peamiselt kaua lahti pubid-klubid ning nende klientuur. Vastavalt vanalinna meelelahutusasutuste paiknemisele joonistus hinnangutes selgelt välja kriitilisem suhtumine elukeskkonda vanalinna lõunaosas ning veidi positiivsem põhjaosas. Majades, kus on kortereid lühiajalisel rendil (eriti vahendatud teenusena) on öörahu ja üldise heakorra rikkujateks külaliskorterites ööbivad ja pidutsevad turistid, praegusel ajal ka siinsed noored.³

Lühiajalise rendi mõju on uuritud mitmel pool üle maailma ning valitseb seisukoht, et sellel on niigi atraktiivsetele turismisihtkohtadele negatiivne toime: see häirib kohalikke elanikke ja mõjutab neid piirkonnast lahkuma, vähendab elamispindade kättesaadavust ja süvendab tajutud liigturismi. Kuigi igaühe võimalus oma eluruum linna külastajatele välja üürida annaks justkui võimaluse turismikoormuse hajutamiseks linnaruumis, näitab senine kogemus, et lühiajalist renti pakutakse just nimelt selles piirkonnas, mis oli juba ennegi kõige populaarsem sihtkoht – nii ka Tallinnas.

Kuigi linna funktsioonide teisenemine on normaalne ja paratamatu, siis vanalinnade muutumine eelkõige turismiteeninduse ja majutuse piirkonnaks, kust püsielanikkond ja muude valdkondade töökohad kaovad, on tendents, millega maailma suurtes turismilinnades aktiivselt võideldakse. Piiratakse lühiajalise rendi pakkumise võimalusi, pidurdatakse uute hotellide ja suveniiripoodide teket jne. Miks ometi?

Põhjendusi võib sõnastada juriidilisemalt, akadeemilisemalt või populistlikumalt, aga mulle tundub, et põhiküsimus on linnalise pärandi säilitamine elava linnakeskkonnana. Linna väärtus läbi aegade on olnud see, et linnas elab ja töötab hulk inimesi lähestikku, tekivad naabruskonnad, dünaamiliselt arenev mitmekesine kultuur ja majandus. Külastajate teenindamine ja majutamine on üks osa iga kultuuriväärtusliku linna funktsioonidest, aga kui sellest saab peamine või ainus funktsioon, lakkab elav linn olemast – selle asemel on külastuskeskus.

Vanalinna elanikkonna muresid oma elukeskkonna kvaliteedi pärast ei saa seega võtta kergelt, elukõlbulikkus on võtmeküsimus, et vanalinn säiliks elava linnana. Tänapäeval pole korterite elutingimustega enam erilisi probleeme. Oma korteri kasutusmugavusele andis positiivse hinnangu 89 protsenti küsitlusele vastanud vanalinlastest. Vanalinna elanikud hindavad kõrgelt ka vanalinna ajaloolise arhitektuuri ja keskkonna erilist atmosfääri (99 protsenti vastajatest). ⁴

Piirkonna elukõlbulikkuseks ei piisa aga kaunist miljööst ja korralikust korterist, kui öine lärm ei lase magada ja majast on saanud vastuvõtulauata hostel, kus iga päev liiguvad naabrite asemel ringi uued võõrad näod. Kõige valusamalt jäi hinge kriipima ühe vanalinlase kirjeldus, milline on argipäev tema kodumajas ja miks ta seal enam varsti elada ei taha: „püsielanikuna on selline tunne, et elaks nagu ühes väga imelikus hotellis. Iga päev tulevad uued inimesed, vooritakse edasi-tagasi, ukse ette jäetakse suitsukonisid, koridoriuksed unustatakse lahti. […] Varem teadsin, kes mu naabrid on, hoov oli meie ühine ruum. Nüüd on hoov nagu avalik tänav, kus voorivad võõrad inimesed. Iga päev on sama rutiin: kell 11–14 käivad koristajad, pärast neid tulevad uued kohvrid. Krundi peal on kokku 18 korterit, neist üheksas kuni kümnes on praegu Airbnb-korterid. Varsti muudetakse paar korterit veel, siis on osakaal juba 15/18, sisuliselt hotell. Siis ma ei taha enam seal elada, viimane lahkuja ei ole hea olla. Praegu veel paar peret on, kes hoovis haljastust hooldavad. See ilusa haljastusega hoov on Airbnb reklaampildiks.“ Turism on tore ja vajalik, aga mitte linna elanikkonna ja elukõlbulikkuse arvelt.

Kui saaksin praegu teha Tallinna vanalinna heaks ainult ühe asja, siis valiksin lühiajalise rendi mõistlikul viisil reguleerimise, et see ei saaks rahvusvahelise turismi taastumisel vanalinna elamutes võimust võtta ning vanalinna niigi vähest püsielanikkonda välja tõrjuda. Eeskuju, kuidas seda teha, on võtta teistest turismilinnadest rohkesti. Tallinn on üks väheseid, kus pole lühiajalise rendi reguleerimisega veel algust tehtud. Linnavalitsuses on selle vajadust juba märgatud, loodetavasti lubavad ka otsustajad Toompeal astuda linnal oma kõige kultuuriväärtuslikuma asumi kaitseks selle vajaliku sammu.

 

 

1 Uuring on valminud projekti „Tallinna vanalinna jätkusuutlik haldamine ja eksponeerimine“ raames, vt https://www.artun.ee/tallinna-vanalinna-jatkusuutlik-haldamine-ja-eksponeerimine/

Artikkel põhineb sellel uuringul, kui pole viidatud teisiti. Uuringut tutvustatakse ka avaliku ettekande vormis 3. VI 2021 EKA TVs (tv.artun.ee, info uurimisprojekti kodulehel).

2 Paul Härmson, Tallinna vanalinna funktsionaalse ja plaanistruktuuri uurimisest möödunud kahe aastakümne vältel. Rmt: Tallinna vanalinna riikliku kaitsetsooni hooldamise ja korrastamise kogemusi aastail 1972–1982. Tallinn, 1983.

3 Katrin Paadam, Liis Ojamäe, Vanalinna elanike ja kinnisvaraomanike ootuste kaardistus: pärand, elukeskkond, turism. Tallinna Tehnikaülikool, 2021.

4 Samas.