Kuidas leida üles tühjad eluruumid?

Eluruumide tühjaksjäämine on varjatud protsess, mis paistab välja alles tendentsi süvenemisel. Probleeme aitab ennetada arengu kavandamine, ruumiline planeerimine ning hoonete renoveerimine.

KRISTJAN MÄNNIGO, LAURI LIHTMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Elanikkonna vähenemine ja vananemine ning sellest põhjustatud muudatused elukeskkonnas, sealhulgas majade ja korterite tühjaksjäämine, on kompleksne ja mitmekihiline nähtus. Ühest küljest on seda keeruline mõõta ja teisest küljest veelgi keerulisem strateegiliselt suunata. Kihte lisab asjaolu, et probleemi eri mõõtkavas või üldistusastmel käsitlemisel võib tulemus suuresti erineda. On äärmiselt oluline, kuidas kogu Eestis läheb, kuid ka üksiku maja puhul tuleb aru saada, millega tuleb rinda pista tühja hoone lähinaabritel. Asumites ja omavalitsustes ei saa jätta tähelepanuta, et elukoha atraktiivsuse kahanemises mängib rolli ka iga hoone kehv seisukord.

Eluhoonete ja -ruumide olukorra paremaks mõistmiseks tellis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium Tallinna tehnikaülikoolilt ning Spin Unitilt üleriigilise uuringu „Tühjenemise mustrid. Rahvastiku kahanemise mõju elamufondile ja elamute kasutusest väljalangemisele“.

Uuringu eesmärk oli mõõta Eesti asulate ja eluhoonete tühjenemist ning mõista selle põhjusi, leida haavatavad piirkonnad ja anda poliitikakujundajatele nõu, kuidas elukeskkonna tühjenemist seirata. Elamumajanduse poliitikat saab paremini kujundada, kui on ülevaade, millega silmitsi seistakse. Teada on, et Eesti elanikkond väheneb ja vananeb, linnapilti kerkivad aga aina uued hooned. Kas see on igal pool nii, või ainult Tallinnas ja Tartus, kus elanikkonna kasv on kõige märgatavam? Kui mõnel pool on rahvastiku kahanemisele vaatamata tekkinud eluruumide puudujääk ja hooneid ehitatakse juurde, siis kuskil peab neid hulgaliselt üle jääma. Kus see nii on ja kas ning kuidas saame aru, et eluruumide jätkuv tühjenemine juba on või muutub peagi probleemiks?

Eluruum

Ligi kaks kolmandikku elamufondist moodustavad kortermajade korterid, üksik- ja paariselamud hõlmavad umbes ühe kolmandiku. Eluruumidena võib käsitleda ka muid ruume, mis on elukohana registreeritud vähemalt ühele inimesele. Lihtsamal juhul asuvad eluruumid eluhoonetes, kas kortermajas või eramus, kuid on ka hulganisti kombineeritud juhtumeid, kui eluruumid paiknevad kas äri- või büroohoones jms. Eestis oli 2020. aasta 1. jaanuari seisuga 749 439 eluruumi. Kolme ja enama eluruumiga hoonetes ehk korterelamutes, kokku 26 688 hoones, oli 501 437 eluruumi. Ühe ja kahe eluruumiga hoonetes, üksik- ja paariselamutes, oli 248 002 eluruumi.

Kas tühi või kasutuses?

Seda, kas eluruum on asustatud, näeb kõige paremini kohapeal. Asustatud eluruumi puhul on maja ümbrus ja hoone enamasti hooldatud ja tundub elamiskõlblik, liikumas näeb inimesi, lemmikloomi ja sõiduvahendeid. Hoolitseva käe puudumisel muutub eluruum ajapikku kasutuskõlbmatuks ja võib saada hoone elanikele koormaks.

On ilmne, et kõiki eluruume kohapeale vaatama minna ei ole mõeldav, sestap tuleb hoonete hõivatust hinnata registrite põhjal. Andmete kombineerimisel kohapealse vaatlusega saab asustatuse kohta järeldusi teha. Uuringus vaadeldud omavalitsused olid väga hästi kursis, millised hooned nende territooriumil on alakasutuses või täiesti maha jäetud. See oli abiks ka andmete õigsuse kontrollimisel. Andmed ja tegelikkus lahknesid peamiselt vaid väikeste kortermajade puhul, kus ühel eluruumil on asustatuse osakaalu arvutamisel suur mõju. Hooned võivad olla kasutuses ka hooajaliselt, kuid seda pole võimalik andmete puudumise korral täpsemalt uurida.

Eluruumi asustatuse hindamise alused

Kuidas statistiliselt mõõta, kas eluruum on kasutuses ja asustatud? Võimalusi on kolm. Eluruum loetakse rahvastikuregistri alusel asustatuks, kui küsitud ajahetkel on sinna registreeritud vähemalt üks isik. Rahvastikuregistri peamine puudus on elukoha esitamise vabatahtlikkus. See tingib erinevuse registreeritud ja tegeliku peamise elukoha vahel. Statistikaameti* väitel võib lahknevus olla ligi 20 protsenti. Erinevus on suurem asustusüksuse ehk küla, alevi, aleviku ja linnaosa tasemel: elukoht on asumi piires muutunud, kuid registrisse seda kantud pole. Kõige vähem lahknevad andmed maakonna tasandil, see tähendab, et kolimisel jäädakse enamasti elama samasse maakonda.

Pealtnäha idüllilises Aseri alevikus on mitu asustamata eluhoonet otse peatänava servas.

Sven Arbet / Ekspress Meedia / Scanpix

Eluruum loetakse asustatuks residentsuse indeksi alusel, kui sellesse on küsitud ajahetkel registreeritud vähemalt üks Eesti resident. Indeksi võttis 2016. aastal kasutusele statistikaamet ja see aitab täpsustada rahvastikuregistri andmete kehtivust.

Eluruum loetakse elektritarbimise alusel tühjaks, kui puudub elektrienergia varustamise leping või aastane energiatarbimine on väiksem kui 100 kilovatt-tundi. Meie kasutuses olid 2019. aasta andmed. Eleringi elektritarbimise andmed viis statistikaamet kokku 2020. aasta 1. jaanuari seisuga ehitis­registri ja aadressiandmete süsteemi põhjal koostatud hoonete loendiga. Kõiki andmeid polnud võimalik klapitada ja seetõttu sai analüüsis kasutada 80 protsenti eluruumidest. Kõige vähem klappivad andmed saadi Rae ja Kose vallas (ligi 65 protsenti). Vaatamata sellele, et uuringust jäi välja suhteliselt suur hulk korterelamute eluruume, võib väita, et asustatuse määramiseks on see kõige täpsem meetod, sest majapidamises tarbib elektrit suur hulk seadmeid ning nende kasutuse järgi saab järeldada, kas eluruum on kasutusel või mitte. Eluruum on kasutusel, kui elektrit on tarbitud üle 100 kWh aastas (seesugune on keskmise suurusega säästliku külmkapi aastane elektrivajadus). Küll aga jääb nii madala lävendi korral selgusetuks, kas ei kasutata eluruumi ehk vaid hooajaliselt või muul moel episoodiliselt. Selle väljaselgitamise korral mõistetaks omavalitsustes paremini, milliseid teenuseid on elanikel vaja, ning saaks kavandada tulevikustsenaariume.

Isikuandmete konfidentsiaalsus

Eluruumide asustatuse uurimisel tuleb tagada isikuandmete kaitse. Praegusel juhul tagas konfidentsiaalsuse statistikaamet. Alla viie hoonega gruppide kohta asustatust ei avaldatud. Statistikaamet ei saa ka avaldada tühjade ega asustatud eluruumide andmeid juhul, kui hoones on üks või paar tühja eluruumi. See tingimus ei võimaldanud täpselt hinnata just väikeste hoonete olukorda.

Muud võimalused

Rahvastikuregistri ja elektritarbimise andmete piirangute tõttu püüdsime uurimistöö käigus leida ka muid viise, kuidas asustatust hinnata. Omavalitsustega suheldes selgus, et väikemajade puhul on sobiv näitaja jäätmeveo lepingu puudumine või olemasolu. Kahjuks ei olnud võimalik neid andmeid pärida keskselt terve Eesti kohta. Seejuures võib eeldada, et kõigil majapidamistel ei pruugi lepingut olla, kuigi elamu on kasutuses. Omavalitsuse järelevalve­ametnikud käivad puuduva lepingu puhul ka paikvaatlusi tegemas ning seega on neil alakasutuses hoonetest ka võrdlemisi hea ja tegelikkusele vastav ülevaade. Seda teavet saavad omavalitsused süsteemselt kaardistada ning arengu kavandamisel kasutada.

Piirkondade inimestest tühjenemist hindasime ka hoonete kasutusest väljalangemise ning lammutamise trendide järgi. Asiseid järeldusi need andmed kahjuks ei pakkunud. Kortermaju on lammutatud liiga vähe, et ilmneksid tühjenevad piirkonnad või tühjenemisaltid hoonetüübid. Enamik lammutamisi on ette võetud linnastunud piirkonnas, et teha ruumi uuele hoonele. Väikemaju lammutatakse muidugi mitu korda rohkem, kuid selget mustrit andmed ei näidanud.

Statistiliste sotsiaal-majanduslike näitajate kitsaskohaks eluruumide tühjenemise mõõtmisel on asjaolu, et andmed on avaldatud suuremate haldusüksuste kohta, mistõttu ei selgu muster küla, linna, alevi, aleviku või linnaosa sees. Eluruumid võivad ka tühjeneda mõnes kindlas piirkonnas, stabiilse asumi sees võib elanikkond kahaneda ühes piirkonnas, mis võib mõnel juhul anda tooni ka terve asumi puhul ja jätab petlikult kõikehõlmava probleemi mulje. Piirkondlik statistika aga sellist eripära kahjuks esile ei too ning leppida tuleb vaid piirkonna keskmisega.

Vaatamata sellele, et igal mainitud asustatuse hindamise meetodil on puudusi, tundub, et parim näitaja asustatuse hindamiseks on elektritarbimine. See leidis kinnitust nii paikvaatlustes kui ka aruteludes piirkonda hästi tundvate omavalitsuste spetsialistidega. Kerkis esile ka mitmeid näiteid, et paikvaatlusel ei olnud võimalik leida kinnitust kohapealsetele andmetele, mis näitasid, et eluruumi ei kasutata. Seega, eluruumide tühjenemine on sageli varjatud protsess, mis hakkab välja paistma alles probleemide süvenemisel. Tühjenemisest põhjustatud probleemide ennetamiseks oleks otstarbekas jälgida eluruumide kasutuse trende. Olulisel kohal on kindlasti arengu kavandamine, ruumiline planeerimine ning hoonete renoveerimine. Laiemalt tuleks arutada aga selle üle, kuidas teha omavalitsustele ning konsultantidele jooksvalt kättesaadavaks isikuandmetega seotud elektritarbimise andmed, ilma et peaks iga kord spetsiaalse uuringu koostama.

* Näiteks „Leibkondade kontrolluuring“ (2018) näitas, et registri andmetega klappis 79 protsenti tegelikest elukohtadest.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht