Kuidas linnad meid keskkonnasõbralikumaks kujundavad

KADRI KALLE

Räägime üha kestlikust arengust, keskkonnasõbralikkusest, nüüd ka jäätmeteta (zero waste) majandamisest. Ühelt poolt poliitika ja tööstuse ümberkujundamine, teiselt poolt inimeste eluviis ja käitumine. Teame, et aina rohkem koondutakse linnadesse, seega on ilmselge, et linnad on need kohad, kus meie käitumine muutuma peab. Hiljuti küsis Tallinn endalt, miks ta pole veel Euroopa roheline pealinn. Kuidas selleni jõuda?

Keskkond mõjutab käitumist rohkem kui info jagamine

Keskkonnasõbraliku käitumise kõige levinumaid soovitusi on, et tuleb tõsta rahva teadlikkust. Enamasti mõeldakse siin infojagamist. Jah, korrektset infot on vaja, kuid psühholoogid teavad ammu, et meie käitumine pole lihtne lineaarne mudel.

Austraalia psühholoog Rob Curnow on uurinud põhjusi, miks prügi maha visatakse1 ning toonud välja, et üks põhjusi on see, kuidas oma ümbrust tajutakse. Sotsiaalse liigina otsime keskkonnast vihjeid, kuidas käituda, mis on aktsepteeritud norm ja mis mitte, ilma et me seda ratsionaalselt teadvustaksime. Me viskame kerge käega prügi maha kohtades, mis on juba räpased, kus on katkisi pinke, aknaid jms, sest koht ise ütleb meile, et sellest ei hoolita ja prügistamine on siin norm.

Teisalt kohad, mis on puhtad ja korras, tekitavad meis kogukonna- ja kuuluvustunnet, ühtlasi suurendades vastutustunnet nii selle koha kui ka üksteise eest hoolitsemisel. Siin on mõeldud nii füüsilist keskkonda kui ka inimesi, kes meid ümbritsevad. Uus-Meremaa psühholoogia professor Niki Harre on öelnud, et ta kunagi ei püüa veenda inimesi selles, et nad peaksid jalgrattaga sõitma, vaid asetab iga loengu eel lauale jalgrattakiivri kui vaikiva keskkonnamärgi. Psühholoogiast on veelgi näiteid, et me enne kohandame oma käitumise keskkonnast (sh seal viibijate käitumisest) saadud vihjete järgi ning alles siis jõuab see sõnastatuna meie teadvusse. Seega on keskkonnal suur osa selles, kuidas me käitume. Kui keskkond keskkonnaharidust ei toeta, siis üldjuhul ei ole haridusest abi.

Mis tunde linn minus tekitab?

Olen tartlane ja enamasti liigun linnas rattaga. 2015. aastal tasandati Tartus kaasava eelarve toetusel kõnniteede servi, et seal saaks jalgratta ja lapsevankriga mugavamalt liikuda. Teeservadele on valge värviga kirjutatud „Tartu kaasav eelarve 2015“ ning see on minule kui linnakodanikule pidev meeldetuletus, et linn on minu soovile vastu tulnud ja kergendanud minu igapäevaliikumist.

Tartu rattateed ja rattaringlus on linlasele pidev meeldetuletus, et linn on kodanike soovidele vastu tulnud.

Liis Treimann / Äripäev / Scanpix

Tartus on kaasavat eelarvet rakendatud 2013. aastast, eelmisel aastal tegi Eestis seda juba 20 omavalitsust. Paljud Tartus võitnud ideed on lähtunud hoovide, parkide, liikumisteede kordategemisest. Ka sel aastal osutus valituks rattateede arendamise projekt. Haridusteooria kinnitab, et õpiprotsessis annab tulemusi õppijale vastutuse andmine. Kui linnakodanikena saame linnaruumi eest vastutada, parandab see ka meie suhtumist ja käitumist.

Tegin hiljuti sõprade seas väikse küsitluse. Küsisin, kuidas nad tunnetavad linnade keskpunkti. Tulemuseks oli (väikeste eranditega): Tallinna keskkoht on Viru ring, Tartu keskkoht Raekoja plats. Kui Tartu Raekoja plats tundub linnakodanike kohana, siis Tallinna Raekoja plats on pigem turistidele. Tartu keskmes saab kohtuda, istuda, meelt avaldada, tantsida, laatasid pidada, Tallinna keskmeks on liiklussõlm. Ma ei soovi siin vastandada Tartut Tallinnale, vaid soovitan mõelda, millisele tegevusele oleme loovutanud linnasüdame. Kaubanduskeskusi on mõlema linna keskmes.

Üle mitme aasta Brüsselisse sattudes olin meeldivalt üllatunud, kui avastasin, et kesklinna suur autotee on nüüd tehtud pargisoppidega jalakäijate alaks. See on osa Brüsseli suuremast plaanist anda kesklinn tagasi jalakäijatele.2 Selline muudatus suurtes, väljakujunenud liiklusega linnades on täiesti võimalik.

Jäätmeteta elu

Jäätmeteta majandamine algab mõtteviisist, kuidas luua süsteeme, kus tekitatakse võimalikult vähe jääke, mida keegi ei kasuta, ning kus toodetu oleks võimalikult kaua kasutuses. See tähendab näiteks ühekorraasjade asendamist korduvkasutatavatega. Mitmes Euroopa linnas toimib juba pandisüsteemile rajatud kohvitopside ja kaasavõetavate toidunõude ringlus. Müncheni kuulus Oktoberfest on korduvkasutatavate pestavate nõudega hakkama saanud miljonite külaliste võõrustamisega alates 1991. aastast, mil linn keelustas ühekorranõud.

Siit võiks edasi mõelda, et tulevikus on kaubanduskeskused hoopiski täis uuskasutus- ja vahetuspoode, paranduskohvikuid, tööriistapunkte, toidujääkidest roogasid valmistavaid kohvikuid – kohti, kus saab soovi korral ka ise toote eluiga pikendada, omavahel suhelda ja uusi oskusi omandada. Selleks et üksikisik saaks vähem raisata, peab olema loodud taustsüsteem.

Linn kui vajadusi toetav keskkond

Tšiili ökonomist Manfred Max-Neef on kirjutanud, et üle maailma on inimeste põhivajadused sarnased, me erineme selle poolest, kuidas oleme otsustanud neid vajadusi rahuldada. Sellest on alguse saanud ka enamik keskkonna- ja sotsiaalprobleeme. Peale bioloogiliste vajaduste tahame olla hoitud ja armastatud, tahame otsustus- ja liikumisvabadust, tahame, et meid mõistetaks, soovime end väljendada ja luua midagi ning osaleda ühiskonnaelus.

Linnas ei ole meil vajadust pääseda autoga igale poole ja leida kergesti parkimiskoht, meie vajadus on mugavalt ja kiiresti ühest kohast teise saada. See soov võib olla seotud veel teistegi vajadustega. Minnesota ülikoolis tehtud uuringuga jõuti järeldusele, et jalgrattaga liiklemine on kõige õnnelikumaks tegev liikumisviis.3 Hiljuti Tallinna külastanud professor Malene Freudendal-Pedersen Aalborgi ülikoolist tõi välja, et üks põhjus, miks eelistatakse rattaga liiklemist, on vabadusetunne, mis saadakse õues olemisest ning jalgratta sujuvast liikumisest.

Linna peamine eesmärk ei peaks olema tagada SKT kasv tarbimise suurendamise abil, vaid inimestele nende vajaduste rahuldamise võimaldamine ja see peaks olema tasakaalus mõistliku loodusvarade kasutamisega.

Harjumuse jõud

Harjumuste tunnuseks on, et kui me kord oleme omaks võtnud uue käitumisviisi, siis õige pea unustame, kuidas me varem käitusime ning imelikuna võib hoopis tunduda vana käitumisviisi juurde tagasiminek. Tasapisi näeme seda juba mõnel festivalil, kus ühekordsete topside asemel on hakatud kasutama korduskasutatavaid panditopse. Esimesel aastal oldi segaduses, oli harjumatu ja tunti isegi pahameelt. Pärast paari suve on see juba harjumuspärane. Kindlasti pole see veel kõikjale väliüritustele jõudnud, kuid näitab, mida lühikese ajaga on võimalik saavutada.

Nii keskkonda kohandades, süsteeme muutes ning linlasi otsuste tegemisel vastutama pannes võime sujuvamalt suunata suure inimhulga käitumist. Linnakodanikudki on tervemad ja õnnelikumad.

Kadri Kalle on Teeme Ära SA haridusekspert.

1 R. Curnow, K. Spehr, „Litter-ology“. 2015.

2 https://www.citylab.com/environment/2019/05/brussels-car-free-traffic-congestion-pedestrian-boulevards/588451/

3 https://twin-cities.umn.edu/news-events/research-brief-happiest-mode-transportation-would-be-cycling

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht