Kuidas me koos elame?

XVII Veneetsia arhitektuuribiennaal esitab aktuaalseid ja akuutseid küsimusi. Oludest hoolimata avatakse biennaal mai lõpus nii füüsiliselt kui ka virtuaalselt.

MERLE KARRO-KALBERG

Nagu kõike muud, lükati ka XVII Veneetsia arhitektuuribiennaali üleilmse COVID-19 laine tõttu mitu korda edasi. Kestvatest reisipiirangutest ja karantiininõudest hoolimata otsustati, et biennaal siiski avatakse ja seda saab külastada 22. V – 21. XII. Seekord on biennaali peakuraator Liibanoni arhitekt ja õpetlane Hashim Sarkis, kes on osalejatele esitanud aktuaalse küsimuse „Kuidas me koos elame?“ („How will we live together?“). Olukorra kiuste avatavast biennaalist räägib lähemalt Eesti ekspositsiooni komissar, arhitektuurikeskuse juht Raul Järg.

Milliseid muudatusi on üleilmne pandeemia biennaali toimumisse toonud?

Raul Järg: Kõige silmatorkavam on see, et võrreldes eelnenud toimumiskordadega on XVII Veneetsia arhitektuuribiennaalil avanädalal väga vähe külalisi. Biennaal toimub mitmes ruumis korraga, mis tähendab, et paljud rahvus­paviljonid avavad näituse virtuaalselt või siis hübriidüritusena, millest kohapeal saavad osa võtta vähesed. Seega suurejoonelisi üritusi, melu ja suhtlemist, mis seni on alati olnud biennaali osa, maikuus oodata ei ole. Optimistlikult on aga paljud riigid teinud plaane sügiseks. Nii tahame ka meie koos mitme teise riigiga võõrustada Veneetsias 23. – 24. septembril külalisi, korraldada üritusi ning anda võimaluse kogemuste jagamiseks.

Seekordsel biennaalil on riigid tavapärasest rohkem panustanud digitaalsesse nähtavusse: paviljonide avamised toimuvad virtuaalselt. Keeruline olukord on innustanud komissare ja kuraatoreid koostööd tegema. Näiteks on komissaride ühine ettevõtmine Eesti arhitektuurikeskuse initsiatiivil loodud platvorm biennalepavilions.com. See koondab info 20 rahvuspaviljoni kohta, veebis saab vaadata paviljonide avamisüritusi ja vestlusi. See kõik annab võimaluse biennaalist, küll väikesel määral, osa saada ka neil, kes seekord Veneetsiasse ei lähe.

Eesti paviljonis avatakse näitus „Plats! Väärikas kahanemine“. Seekordne ekspositsioon keskendub kahaneva elanikkonnaga väikelinnade elukeskkonna kvaliteedi parandamisele. Näituse kuraatorid on Jiří Tintěra, Garri Raagmaa, Kalle Vellevoog, Martin Pedanik ja Paulina Pähn.

Samuele Cherubini

Viimane aasta-poolteist on muutnud palju ning ma loodan ja usun, et mõnest muudatusest saab norm. Et ka edaspidi tehakse niivõrd tihedalt koostööd ja jagatakse kogemusi. Ilmselt jääbki tugev digitaalne-virtuaalne aspekt biennaali osaks.

Milliste erinõuetega tuleb kohapeale minnes arvestada?

Kel vähegi soovi, saab Veneetsiasse biennaalile minna, kuid on selge, et külastajate hulk ei ole võrreldav eelmiste aastatega. Prognooside kohaselt tuleb tavapärastest külastajatest kohale umbes kolmandik, 300 000 asemel 100 000 inimest. Täiendavaid erinõudeid Veneetsias ei ole, nagu ikka reisimisel tuleb arvestada sihtriigis kehtivate piirangute ja nõuetega.

Kuigi veebist võib sel aastal ilmselt leida biennaali kohta rohkem infot kui kunagi varem, siis ega see biennaali külastamise kogemust ei asenda. Virtuaalse avamise ja uudislugude kaudu saab ehk maitse suhu, kuid näitusel kohapeal käimine on midagi muud. Loodan, et võimalus biennaalist veebi kaudu aimu saada innustab veelgi enam kohale sõitma.

Biennaali üldpealkiri on seekord „Kuidas me koos elame?“ („How will we live together?“). Milliseid vastuseid sellele küsimusele biennaalil antakse?

Kokku on biennaalil esindatud pea 60 riiki ja kõik on biennaali peateemat tõlgendanud oma seisukohast lähtuvalt. „Kuidas me koos elame?“ on teemana väga aktuaalne ning pandeemia on ajakohasust veelgi võimendanud, üle aasta oleme ju pidanud mõtlema sellele, kuidas me üheskoos muutunud olukorras toime tuleme ja kuidas tegutseme. Sellele võib vastata mitutpidi.

Riikide peateema tõlgendust mõjutavad väga tugevalt kohalikud olud, riigi taust ja kogemus. Nii ongi näitused, mis teoreetiliselt vastavad ühele teemale, väga eriilmelised. See teebki Veneetsia biennaali eriliseks: võimalik on näha ühe teemapüsituse lahendust eri lähtepunktidest. Näiteks kui võtta ette USA, Luksemburgi ja Põhjamaade vastused seekordsele peateemale, kohtamegi kolme eri vaatenurka.

Oma mõju avaldavad globaalsed teemad. Näiteks mõne aasta eest avaldas biennaali näitustele suurt mõju tollane rändekriis.

Kuidas eestlased on seekord esindatud? Kus saab tutvuda virtuaalse väljapanekuga, kuidas see on korraldatud? On meil endiselt oma paviljon ja mida seal näha saab?

Eesti paviljonis avatakse näitus „Plats! Väärikas kahanemine“ („Square! Positively shrinking“ – www.positivelyshrinking.ee), kus keskendutakse kahaneva elanikkonnaga väikelinnade elukeskkonna kvaliteedi parandamisele. Näituse kuraatorid on Jiří Tintěra, Garri Raagmaa, Kalle Vellevoog, Martin Pedanik ja Paulina Pähn. Ekspositsioon avatakse nii Arsenales kui ka veebis.

Näituse kuraatorite sõnul on rahvastiku kahanemise põhjused globaalsed, kuid tagajärjed lokaalsed. Nad selgitavad, et üks viis, kuidas selle nähtusega võidelda, on keskenduda elukvaliteedi parandamisele ning kodukohatunnetuse ja -identiteedi tugevdamisele. Kvaliteetsel linnaruumil on selles võitluses tähtis osa ning selle heaks saavad linnad ja arhitektid palju ära teha.

Linnade kahanemine kogu Euroopas on laialt levinud probleem. Üleminekuperioodil, aastatel 1989–1991 toimunu tagajärjel on see mõjutanud tugevalt postsotsialistlikku Ida-Euroopat, kus linnastumis- ja äärelinnastumisprotsessid on avaldanud rohkem mõju kui väljaränne ja väike sündimus. Nii on alates 2000. aastast 47 Eesti linnast 45st kadunud märkimisväärne osa elanikkonnast.

Näitusel, kus peaosa on videoesitlustel, keskendutakse „EV 100“ arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum“ raames valminud projektidele. See on tähelepanuväärne näide kahanevate linnade linnaruumi sekkumisest. Eesti 100. aastapäeva puhul ellu kutsutud algatuse eesmärk oli anda 2020. aastaks uus nägu 15 Eesti linna keskusele ja avalikule ruumile. 2018. aastal valmisid Tõrva, Põlva, Valga ja Rapla keskväljak, 2019. aastal uuendati Võru ja Kuressaare keskväljak ning 2020. aastal valmisid Elva ja Rakvere keskväljak.

Eesti näitust tutvustatakse reedel, 21. mail kell 15.30 biennalepavilions.com platvormil, kui eetrisse läheb veebisaade „Space me up: borderless living“. See toob arhitektuuripubliku ette koos Eestiga veel viie riigi – Läti, Leedu, Šveitsi, Suurbritannia ja Soome – ekspositsioonide videotutvustused ja kuraatorite vestlusringi. Vestluses otsitakse vastust küsimusele, kas XXI sajandi arhitekt on ruumispetsialistina ka psühholoog, sotsioloog ja kosmoseteadlane. Milline on arhitekti osa ühise elamisruumi kujundamisel ning kuidas arhitektid panustavad üleilmsete kriiside lahendamisse?

Oma mõtteid jagavad paviljonide kuraatorid Jirí Tintěra (Eesti), Jan Boelen (Leedu), Philip Tidwell (Soome), Manijeh Verghese ja Madeleine Kessler (Suur­britannia), Elīna Lībiete (Läti) ja Mounir Ayoub (Šveits). Saade jääb biennalepavilions.com platvormile järelevaadatavaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht