Kuidas näidata arhitektuuris suunda?

Tänavune TAB ei karju hamba all ja näitab kätte uute arhitektuuriideede avatud ja süsteemse käsitlemise suuna.

MATTIAS MALK

Tallinna arhitektuuribiennaal „Söödav ehk Ainevahetuse arhitektuur“. Peakuraatorid Lydia Kallipoliti ja Areti Markopoulou, kohapealne nõustaja Ivan Sergejev. Biennaali avanädal 7. –11. IX. Näitused ja üritused kestavad kuni novembrini. Täpsem info https://2022.tab.ee/et/biennaalist/

Ülbetel elitaarsetel staararhitektidel pole enam nüüdisaegse linnaruumi kujundamises kohta. Ka fantastilised skulptuursed majad, teras, betoon ja klaas ei kuulu keskkonnateadliku linna inventari. Tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) näitab, et edasi saab vaid süsteemse uurimistöö ja avatud arhitektuuri­loomega, mis ehitab silla eri mõõt­kavade, aja­järkude, tehnoloogiliste uuenduste ja traditsiooni tarkuse vahele.

Mitte mingid musta riietunud šikid iidolid

7. septembril avati VI Tallinna arhitektuuribiennaal, mille juhtteema on sel aastal „Söödav ehk Ainevahetuse arhitektuur“. Enne avamist võis pealkirjast karta, et biennaali teema jääb külastajale sama kaugeks kui eelmise korra valu vaigistav ilu¹ (2019, „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“) või sellele eelnenud bio-Tallinna seedimishäired² (2017, „BioTallinn“). Viimased biennaalid on olnud tähenduslikud pigem kitsale erialaringile ega ole suhestunud piisavalt laiema publikuga. Tänavune TAB aga hamba all ei karju ja näitab kätte uute arhitektuuri-ideede avatud ja süsteemse käsitlemise suuna.

Selleaastase TABi kohapealne nõustaja on Ivan Sergejev, endine Narva linnaarhitekt ja praegune Ida-Viru õiglase ülemineku kava koostamise koordinaator. Kataloogi eessõnas on kirjeldanud ta ürituse konteksti kuhjunud kriiside kaudu: epideemia, sellele järgnenud majandussurutis, siis äkitselt kasvanud tarbimine ja inflatsioon, Venemaa sõda Ukrainas, alles pead tõstev energiakriis ja selle kõige taustal paisuv kliimakriis. Selle asemel et küsida, kuidas arhitektuur tolles tohuvabohus ellu jääb, tahab ta hoopis teada, kuidas saab arhitektuur olla inimkonnale kasulik.³ See on väike, aga oluline vahe, mis teisendab arhitekti rolli teadjast teenijaks.

Biennaali kreeklastest kuraatorid Lydia Kallipoliti ja Areti Markopoulou on samuti arhitekti rolli suhtes kriitilised. Nad usuvad, et arhitektuur tuleb teadlikumalt suhestada nii ressursikasutuse kui ka kohapealsete tingimustega ja sellega peab nihestama neid tarbimisparadigmasid, mis on põhjustanud praegused kriisid.⁴ See ei tähenda, et tarbida, ehitada ja liikuda tuleb tingimata vähem, nagu peavoolus jätkusuutlikkuse nimel väidetakse. Pigem tuleb irduda igasugusest existenzminimum’ist ja mariekondolikust elitaarsest askeetlikkusest uue ringmajandusliku külluse kasuks, võttes eeskuju loodussüsteemidest.⁵

Selle nihke esilekutsumiseks keskenduvad kuraatorid ainevahetuse arhitektuurile. Ühest küljest hõlmab see toitu, söömist ja jäätmekäitlust, mille eri osad on hajunud kergelt haavatavatesse globaalsetesse tarbimisahelatesse. Tasub vaid meenutada Suessi kanali blokeerinud laeva tekitatud kaost. TABi välja pakutud jätkusuutlikum ainevahetuse arhitektuur detsentraliseerib need hargnenud protsessid ja näeb ette, et tootma tuleb taas hakata kohapeal, seal, kus saadusi ka tarbitakse. Teisest küljest näitab TAB, et ainevahetuse vaatevinklist võiks kirjeldada ka hooneid, nende materjali ja avalikke funktsioone. Kallipoliti ja Markopoulou toovad paralleeli loodusest, kus pole sellist nähtust nagu jääde. Ka arhitektuuris peab nende sõnul suhtuma igasse jääki või kõrvalsaadusse kui ressurssi, mis kas täidab kõhtu, loob uue koha või teeb vahel isegi mõlemat.

Kõht ja koht

Toiduteema on biennaali kese, kuid eksponeeritud projektides on kesksel kohal kohapealne tootmine ja isemajandamise arhitektuur. Kõige süsteemsema ülevaate nendest seostest saab kuraatori­näituselt Eesti arhitektuurimuuseumis (avatud kuni 20. XI), mis on sel TABil sisustatud eriti rikkalikult. Kuigi enamik installatsioone paistab esmapilgul ulmelisena, on kuraatorid vaeva näinud, et esitleda oma ideid võimalikult avatult ja arusaadavalt. Seetõttu on näitus ühtmoodi huvitav kõigile, sealhulgas erialainimesele.

Kuraatorinäituse tuumaks on eksperimentaalne ainevahetuse mõttele üles ehitatud maja, mille tubades ja osades esitletakse uusi arhitektuuriideid. Kööki sisustavad marmorikaevanduse jäätmed, mis annavad teada, et vaid 30 protsenti kaevandatust leiab eesmärgipärast kasutamist. Toidulaud pole üksnes tarbimispaik, vaid on ümber mõtestatud tootmis- ja töötlemiskohaks. See maja on tehtud seeneniidistikutellistest, mida ka päriselt toodetakse. Garaažis on võimalik jääkidest või kinnipüütud süsinikust uusi ehitusmaterjale luua. Fassaadil toimetavad toiduaineid tootvad robotid või piki vertikaalset daatšat ronivad rohenäpud. Kuigi väljapanek on kirju, tihe ja esmapilgul segane, pole pakutud lahendustega suhestuda ülemäära keeruline. Võti seisneb selles, et kõik installatsioonid on esitletud üks ühele mõõtkavas, inimmõõtmetega ja asetatud kodu konteksti.

Õnneks ei piirdu terve näitus selle mugava raamistikuga. Lisaks nn meso­skaalale tutvustavad kuraatorid materjalide mikromaailma ja Tallinna mõõtmes planeeringu makromõjusid. Muuseumi teisel korrusel on lisatud ainevahetuse arhitektuurile arhiivileidude näol ka ajalooline mõõde ja mitmete toiduainete tootmise visioonide toel tulevikuvaade. Kui peanäitusele midagi ette heita, siis võib-olla seda, et tekstid pole läbivalt kakskeelsed. Samuti tasub tõdeda, et kuigi arhitektuurimuuseumi keldri seinad on sinna ladestunud soola tõttu osaliselt söödavad, ei ole leidnud see näitusel märkimist või kasutust.

Kuraatorinäitusega seoti ka kahepäevane sümpoosion, mis toimus kultuurikatla masinate vahel. On teatud mõttes tähenduslik, et need sisukad ettekanded⁶ ja vestlused tootmisahelate ümbermõtestamisest peeti just siin. Suikunud industriaalsete masinate vahel tuli muuhulgas teemaks arhitektuur, mis toidab või mis süüakse ära, aga ka talupidamise ja toiduainete kasvatamine suhtes linnaga ning suhtumine liikidesse, kellega me keskkonda jagame. Sümpoosioni peakõneleja Beatriz Colomina on üks põnevamaid nüüdseid arhitektuuriloolasi, kes kasutas oma esinemisaega selleks, et tutvustada arhitektuuri nn jõuetut keha ja selle suhet meditsiini ajalooga. Kuigi viimastel aastatel on need teemad paljude uurijate töölaual, siis Colomina teravusest annab märku see, et tema sellesisuline raamat⁷ ilmus just enne pandeemiat.

25. septembrini on avatud Lasnamäe uuendamise visioonivõistluse väli­väljapanek Poordi tänav 3 ehitust piiraval aial. See programmiosa on traditsiooniliselt enim seotud Tallinna linnaruumi ja siinse kontekstiga. Tänavu oodati osalejatelt ettepanekuid, kuidas kujundada Lasnamäe piirkonna mikrorajoonid ümber ringmajanduse põhimõttel toimivateks asumiteks. Teatud mõttes vastavad need mikrorajoonid mitmetele linnaruumi kujundamise nüüdisaegsetele põhimõtetele, nagu Pariisi 15 minuti linn, Barcelona superblock või Jan Gehli majadevahelise ala elu.⁸ Siiski on Lasnamäe Nõukogude-aegsel tüüpplaneeringul ja lõpetamata avalikul ruumil omad kitsaskohad. Näiteks ühisalade ja parkide kvaliteet on riigi iseseisvusaastatega järjepidevalt paranenud. Autostumine, müra ja planeeritud keskväljaku asemele kerkivad massiivsed kaubanduskeskused on aga turumajanduse ja segregeeruva ühiskonna tõttu süvenenud ebakohad. TAB ootas visioone, kuidas säilitada see, mis mikrorajoonides head, ent ühtlasi muuta kogu linnaosa majandusmudelit.

Välja pakuti mitmeid hoonefassaadide ümberehitusi. Näiteks toiduainete tootmiseks mõeldud aiad, ökokoridorid, kogukonnaaiamoodulid ja muu sellesarnane ühiskasutuse taristu. Teistest silmatorkavalt erinev lahendus on välja pakutud teise koha projektis „Supernaaber“⁹. Ilmselt irooniliselt on töötatud välja süsteem, mis sarnaneb Hiina Rahvavabariigi orwelliliku sotsiaalse krediidi süsteemiga ja eeldab, et jätkusuutlikumate isiklike valikute tegemine taandub mängustatud ühiskondlikule survele. Visioonivõistluse esikohatöös „Dünaamilise tasakaalu linn“¹⁰ vaadatakse aga ette 40 aasta peale ja seatakse linnaehituse metafooriks metsa kasvamine, kõdunemine ja uuesti kasvama hakkamine. Projektis kujutatakse ette Lasnamäe kõrghoonete pikaldast lammutamist ja madalamate hoonetega asendamist, ruumi tihendamist. Kuigi see plaan tundub esialgu küllaltki vägivaldne, ebavajalik või saavutamatu, siis tasub vaid vaadata, kuidas on Ida-Saksamaa-aegseid elamuid aastakümneid süsteemselt kohandatud vastavalt muutunud eluviisile.¹¹ Tegelikult on ka Lasnamäel pidevalt ümber ehitatud, näiteks kortereid, kuid protsessi on juhtinud turutingimused ja eraomanike suva. Võidutöö pakub linnaosale tervikliku lähenemise, mille ajakava ületab valimis- ja majandustsüklid.

Paralleele metsa ja ehitamisega leiab veel TABi avalike ürituste programmi näituselt „Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“. Põhjala tehases 10. oktoobrini avatud väljapanek on arhitektuuribüroode b210 ja Alder Architects kureeritud puidu elutsükli uurimus. Samal ajal eksponeeritakse tehase väravas ka näitust „Maast madalast“ („From the ground up“), mille keskmes on puidu uuenduslik kasutamine Iiri arhitektuuris.

Põhiprogrammi kuulub veel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi hoovis eksponeeritud koolide näitus, mis on täna veel viimast päeva avatud. Väljapanek pealkirjaga „Käeline“ pole eriti seotud söödava arhitektuuriga, kuid lisab ringmajanduse eritlusse materjalitarkuse ja käelise töö oskuse. Näitust ja sellega kaasnenud töötubasid kureerisid Merilin Kaup, Ulla Alla ja Margus Tammik, kes töötavad mõnikord ka nime Garaaž49 all. Ringmajanduse vaates näevad nad arhitekti brikolöörina, kes oskab käepäraste vahendite ja materjalidega kombineerida uusi maailmu, nagu USA kunagise populaarse telesarja ülileidlik salaagent MacGyver.¹²

Vähim seeditav tundub installatsiooniprogrammi võitnud maailma esimene plokiahela abil rahastatud projekt „Asendatav asendamatu“ („Fungible Non Fungible“), ehk arhitektuurimuuseumi ette kerkinud puitpaviljon. Stuudio Iheartblob kasutas mitteasendatavat vara (NFT – non-fungible token) arhitektuuri tootmisprotsessi ümbermõtestamiseks nii, et paviljoni iga osakest omab ja seda projekteeris avalikult ligipääsetavas plokiahelas selleks õiguse ostnud liige. See on esimene säärane NFT-kogukondlik rajatis maailmas ja on seetõttu omajagu rahvusvahelist kajastamist leidnud. Kuigi installatsioonivõistlus on suurepärane võimalus noortele büroodele midagi valmis ehitada, pole kindel, kas NFTd selle biennaali konteksti sobivad.¹³ Installatsioonil on vähemalt huvitav ronida, kuid tuleb olla ettevaatlik: esimest korda on kogu paviljonialune pind valatud tuima betooni.

Nii et kõik söögiks?

Kas kogu tulevikuarhitektuur peab olema söödav? Kindlasti mitte, aga selleaastane TAB loob suurepärase pretsedendi, kuidas rääkida arhitektuuri tulevikust ilma egode, kallistel toolidel ristatud jalgade ja üleliigse endogaamilise ristviitamiseta. Kuigi avamisnädala sündmused on möödas, jätkub biennaali uurimusliku iseloomu ja andmepõhise lähenemise tõttu külastajatele novembri lõpuni sisukat avastamist. Järgmise TABi ja teiste arhitektuuriürituste korraldajad, palun vähemalt sama palju sisukust, läbimõeldust ja avatust.

1 Triin Ojari, Valuvaigisti asemel ehk Küsimus ilust. – Sirp 27.IX 2019.

2 Elo Kiivet, Arhitektuuri ainevahetushäired ja kasvuraskused. – Sirp 29. IX 2017.

3 Ivan Sergejev, Söödav ehk Ainevahetuse arhitektuur. Eesti Arhitektuurikeskus, 2022, lk 4.

4 Melina Arvaniti-Pollatou, TAB 2022: ‘Edible; Or, The Architecture of Metabolism’ | Interview with Lydia Kallipoliti and Areti Markopoulou, the curators of 6th Tallinn Architecture Biennale. – archisearch.gr 5. IX 2022

5 Mõneti meenutab see keemiku Michael Braungarti ja arhitekti William McDonoughi ideesid, vt Cradle to cradle: Remaking the Way We Make Things. Vintage, London.

6 Kõiki ettekandeid saab arhitektuurikeskuse YouTube’i kanalist väga heas kvaliteedis järele vaadata.

7 Beatriz Colomina, X-Ray Architecture. Lars Müller Publishers, 2019.

8 Jan Gehl, Life Between Buildings: Using Public Space. Island Press, Washington DC 2011.

9 Autorid Ann Kristiin Entson, Keiti Lige, Helena Rummo, Elina Liiva ja Sten Vendik.

10 Autorid Masaya Ichikawa, Hiroki Kanto, Haru Owaki, Yuuichirou Tajima, Hiroki Shigemura , Tatsunori Maeda, Youto Suzuki, Yuusuke Kobayashi, Junya Yoshimura ja Takumi Akahori.

11 Näiteks paneelide taaskasutus uute majade ehitamisel, vt nt Steve Rose, Cut down to size. – Guardian, 14. XI 2005.

12 Merilin Kaup, Ulla Alla ja Margus Tammik, Söödav ehk Ainevahetuse arhitektuur. Eesti Arhitektuurikeskus, 2022, lk 217.

13 Isegi arhitektuurifuturistid, nagu Liam Young, pole veendunud NFTde kasulikkuses. Loe nt Josh Niland, How will architecture be affected by the rise of blockchain technologies like NFTs? – Archnect 24. III 2021.