Kuidas sünnib Eesti ruumiline tervikpilt?

Riigikantselei ruumiloome eksperdirühm on koos käinud peaaegu aasta. Enne sügisest finaali on vahekokkuvõtte aeg.

KAIDI ÕIS

Eelmise aasta juulis kutsus kantslerite koosolek riigikantselei juures kokku ruumiloome eksperdirühma. Ekspertide komisjoni kuuluvad ministeeriumide, erialaliitude, ülikoolide ja kohalike omavalitsuste liidu esindajad ja selle ülesanne on analüüsida, missuguse tegevuse ja missuguste otsuste mõjul sünnib Eesti elukeskkond kui ruum, kas süsteemis on puudujääke ning mida tuleb ette võtta, et ruumilist arengut terviklikumalt kavandada ja suunata.

Eksperdirühma loomisele aluse andnud memorandumis on välja toodud märkimisväärne kitsaskoht. Juba kümmekond aastat on nii erialaliidud, õiguskantslerid kui ka ministeeriumid juhtinud tähelepanu, et Eesti elukeskkond areneb ühtse tervikpildita. Riigi ruumilise mõjuga otsuste langetajate eesmärgid räägivad kohati üksteisele vastu ning põhinevad vastandlikel väärtushinnangutel, mistõttu tagajärjeks on killustatus. Eksperdirühma kokkukutsumine on andnud võimaluse neid väiteid uurida ja pakkuda lahendusi.

Ruum kui tervik

Seni on eksperdirühm ja selle neli töörühma (ruumijagamise, ruumiotsuste, ruumiõiguse ja ruumipädevuse töörühm) uurinud ehitatud keskkonna kujunemise mehhanisme: riiklikku ruumiloomet paberil ehk ruumi arengut suunavate strateegiliste dokumentide, sh üleriigilise planeeringu täiendamise vajadust; ruumi kujundavate riiklike (või riigi osalusel tehtavate) rahastusotsuste metoodikat, õigusaktidest puuduvaid ruumiloome mõisteid ja põhimõtteid, riigi tasandil täitmata ruumiülesandeid. Milline ning kus riigi struktuuris paiknev meeskond suudab neid kõige paremini täita?

Erialaliidud, õiguskantslerid ja ministeeriumid on ammu juhtinud tähelepanu, et Eesti elukeskkond areneb ühtse tervikpildita. Ruumilise mõjuga otsused on kohati vasturääkivad ning põhinevad vastandlikel väärtushinnangutel, mistõttu tagajärjeks on killustatus.

Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Nii palju kui on inimesi, on ka arusaamu, mida tähistavad sõnad „ruum“ ja „ruumiloome“. Eksperdirühm käsitleb füüsilist ruumi kui terviklikku ruumilist keskkonda, mis hõlmab nii sise- kui ka välisruumi, nii avalikku, poolavalikku kui ka mitteavalikku ruumi, nii ehitatud kui ka looduslikku keskkonda. Kõrvale on jäetud kujundlikumad mõisted, nt kultuuriruum, majandusruum jne.

Eksperdirühmas mõistetakse ruumiloomet avaramalt, kui on ruumiline planeerimine, projekteerimine ja ehitamine. Ruumiloome hõlmab ka ehitatud ja loodusliku keskkonna ruumilist arengut mõjutavate otsuste kujundamist ja teostamist väljaspool otsest arhitektuuri- ja ruumilise planeerimise valdkonda. Ruumiotsused on ka koolivõrgu korrastamine, asulat läbiv riigimaantee (kas liidab või eraldab), uue maakonnaliini bussipeatuse asukoht (kui kaugel asula südamest, kui mugavalt jalgsi ligipääsetav) ja investeeringud kinnisvarasse. Kaalukamad ruumiotsused määravad elukeskkonna kvaliteedi aastakümneteks.

Miks on ruumiloome praegu eriti tähtis? Pikemas vaates seisab kahaneva ja vananeva rahvastikuga riik suure proovikivi ees: kuidas teha Eesti elanikele elamisväärseks, soosida siia investeerimist, mis toetaks majanduskasvu ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Kvaliteetne ruumiline keskkond on selles küsimuses määrava tähtsusega. Eesti liitus hiljuti Euroopa maastikukonventsiooniga ning on allkirjastanud Davosi deklaratsiooni ja see tähistab uut arusaama ruumist kui holistilisest süsteemist. Kvaliteetne ruum loob kohatunde, aitab säilitada omakultuuri, toetab riigi säästlikku arengut ja tagab elanike heaolu – toob ühiskonnale palju rohkem kasu kui kitsalt majandusliku ressursina.

Kuigi valdav osa ruumi kõige otsesemalt kujundavatest otsustest (nt detailplaneeringute koostamine ja ehituslubade väljaandmine) on kohalike omavalitsuste ülesanne ja ka kohaliku autonoomia küsimus, kuhu riik ei sekku ega peakski sekkuma, on riigi roll võrdväärselt tähtis tervikpildi hoidjana – poliitika kujundajana, strateegiate ja õigusaktide loojana, kinnisvaraomaniku ja rahajagajana.

Ruumiotsused

Milliste järeldusteni vahearuandes jõuti? Intervjuud maanteeameti, RKASi, KredExi, EASi, KIKi, Innove, keskkonnaministeeriumi, keskkonnaameti, teadus- ja haridusministeeriumi ja paljude teistega on viinud tõdemuseni, et vajadus kvaliteetse ruumi järele ei ole riigi tellimusena veel sõnastatud. Seetõttu ei ole otsuste tegemisel kvaliteetse (elu)keskkonna eesmärgid üldjuhul argumendina isegi mitte kaalumisel.

Ruumi kujundavad otsused on sageli üksteisele vasturääkivad. Seda soosib riigiasutuste toimimine nn silotornina – kui otsuseid langetatakse oma valdkonna kitsastes piirides ning koostöö ei ole sidus, on vastuolud eesmärkides ja tegevuses kerged tekkima. Sellele aitab kaasa ka olukord, kus ruumivaldkond on jagatud mitme ministeeriumi vahel. Ehitusvaldkonda juhib majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, rahandusministeerium tegeleb ruumilise planeerimisega, arhitektuur ja muinsuskaitse kuuluvad kultuuriministeeriumi kompetentsi. Kõigele lisaks sisaldub ruumiloome kaudselt ka kõigi ülejäänud ministeeriumide ja mitme riigiasutuse tegevuses.

Kui rahalised võimalused on piiratud, suunavad ka rahastusotsused riigi ruumilist ja regionaalarengut. Riigi või Euroopa Liidu raha jagamisel eeldavad riigiasutused, et kui kohalik omavalitsus on objektile ehitusloa väljastanud, tähendab see ka arhitektuurilt kvaliteetset ja kohalikele prioriteetset projekti. Alati see nii ei ole.

Kohalikes omavalitsustes on seni arhitekti ja planeerija haridusega spetsialiste nappinud, mistõttu ruumiotsuste kvaliteet kõigub. Veel ei ole võimalik hinnata, kas ja kuidas aset leidnud haldusreform seda muudab, kas valla- või linnaarhitekti ja -planeerija ametikohad täidetakse ning kas kohalikud omavalitsused teevad paremaid ruumiotsuseid. Seega on mõistlik lisada riigi rahastusotsustele ruumilise kvaliteedi kaalutlus – nn ruumitark komisjonidesse – ning parandada koostööd omavalitsustega.

Seadusruum

Põhilised seadused, mis riigi ruumilist arengut suunavad, on planeerimisseadus ja ehitusseadustik. Planeerimisseadus on ainus seadus, mis elukeskkonna parandamise põhimõtte on sätestanud, kuid see ei laiene protsessidele, mis leiavad aset väljaspool planeeringumenetlust. Neid on aga palju: hoonete kasutusotstarbe planeerimine, riiklike avalike hoonete asukohavalikud, taristuprojektid, metsakorraldus, teiste seadustega seatavad piirangud jne. Ehitusseadustik arhitektuurist ei räägi, see on põhiolemuselt ohutusseadustik. Ükski seadus kõike hõlmavalt ruumiloomet ei käsitle, sellist eesmärkigi ei ole seatud. Säästva arengu eesmärgid, kliimamuutustega kohanemine, pärandkultuuri hoidmine jms eeldavad ehitatud ja looduskeskkonna tervikkäsitlust.

Seetõttu analüüsis eksperdirühm võimalusi, kas ja kuidas saaks õigussüsteem ruumi ja elukeskkonna kvaliteedist lähtuvate ruumiotsuste tegemist senisest paremini toetada. Kui seadustes head elukeskkonda silmas ei peeta, juhtub pahatihti nii, et kohtuvaidlustes satuvad fookusse väheolulised menetluslikud nüansid, mitte asja tegelik sisu, kuna ruumilistele argumentidele on keeruline toetuda. Õigusaktide täiendamiseks võib luua uue, kogu ruumivaldkonda hõlmava üldseaduse või seniseid täiendada.

Eksperdirühmas on esindatud ka seisukoht, et mõne valdkonna arengut ei peaks püüdma seaduse tasandil reguleerida, vaid seda suunavad pigem ühiskondlikud kokkulepped ja hea tava. Õigusaktide täiendamine ruumiloome põhimõtetega on ülimalt keeruline. Kvaliteetne ruum ei ole defineeritav, see on juhtumipõhine, sellele ei saa omistada kindlaid arvulisi väärtusi. Ilma vastava erihariduseta on keeruline mõista kvaliteetse ruumi olemust.

Riigi ruumilist arengut kõige üldisemates küsimustes suunav dokument, üleriigiline planeering ei täida oma ülesannet. Üheti seetõttu, et see ei kata kõiki ruumiloome aspekte, ja teisalt, kuna sellega arvestamine eri valdkondade arengu kavandamisel ei ole reguleeritud. Pealegi on üleriigiline planeering niivõrd üldine ja geograafiline, et jätab lõputult tõlgendamisvõimalusi. Eksperdirühma ettepanek on anda üleriigilisele planeeringule suurem otsustusjõud valdkondlike arengukavade suhtes ning kaaluda selle täiendamist ehitatud keskkonna osaga. Seda kõike tuleb teha viisil, mis ei too kaasa ruumiloome liigset reguleerimist.

Tervikpildi hoidja

Ükskõik kui hästi on ruumiloomet uuritud ning selle põhimõtted paberile pandud, lõppkokkuvõttes vajab iga valdkond kuraatorit, kes selle eest seisab. Ka ruum vajab riigipoolseid tervikpildi hoidjaid. Riigi tasandil on olemas heal tasemel piisava meeskonnaga planeerimisvaldkonna kompetents rahandusministeeriumis planeeringute osakonnas ja maakondades regionaalhalduse osakonnas, kus kokku töötab üle 20 spetsialisti. Riigi keskvalitsuse tasandile, analoogselt omavalitsustega, on vaja eri ruumierialasid katvat meeskonda – arhitekte, planeerijaid, maastikuarhitekte jt, kes vastutaksid ruumilise keskkonna kvaliteedi eest laiemalt ja pakuksid omavalitsustele nõustamisteenust.

Sealjuures ei ole kuigi tähtis, millist nimetust ruumiloomemeeskond kannab ja mis vormis tegutseb. Kaalumisel on eraldi institutsioon, mõne ministeeriumi osakonna osa või asutuste vahel jaotatuna. Tuleb mõista, et ülimalt keerulises ja mitmetahulises maailmas ei piisa ühest renessansiinimesest – muudatusi tehakse vaid ruumierialade eesmärgipärase koostöö ja sünergia abil.

Olgu öeldud, et nn ruumipädevuse defitsiit riigiasutustes, millele vahearuandes viidatakse, ei tähenda hinnangut nende inimeste, kes otsuseid oma erialasest pädevusest lähtuvalt langetavad, oskustele-teadmistele, vaid tähelepanu juhtimist probleemile, et ruumikaalutlus eeldab spetsiifiliste teadmiste ja oskustega inimesi, keda riigistruktuuris ei ole või on liiga vähe, mistõttu jääb see osa tööst sageli tegemata.

Õlekõrred või võluvits?

On keeruline lubada, kui suurt mõõdetavat tulu riigi tasandi ruumiloomemeeskonna loomine toob. Samuti ka, millal avaldub sidusama horisontaalse koostöö ja paremini läbimõeldud ruumiliste otsuste mõju, kuna ruumiloome edendab ühiskonda üldiselt ja paljudes valdkondades. Praegu puudub valdkonnaülene vaade, mis seostaks hea elukeskkonna ja kvaliteetse arhitektuuri ettevõtluse tulemuste, elanike arvu muutuste, rahvatervise jm valdkondadega.

Kuigi ruumiloome probleemide ja järelduste osas ollakse eksperdirühmas üldjoontes üksmeelel, siis ettepanekud sisaldavad alternatiive, mille üle arutelud alles käivad ning tõenäoliselt jäetakse mõni neist kantsleritele ja valitsusele edaspidiseks otsustamiseks.

Eksperdirühma juhi Jaak-Adam Looveeri sõnul on kõik muudatuste variandid vaid õlekõrred, mitte võluvits – saame vaid luua paremad eeldused ja tingimused kvaliteetsema ruumi kujundamiseks. Lõpuks sõltub ikkagi kõik igast üksikust eksperdist ja otsustajast. Kuid samuti on selge, et kui Eesti ruumiline areng jätkub nii nagu praegu, siis kvaliteetne elukeskkond võib juhtumisi küll teostuda, kuid tegu ei ole selgelt teadvustatud ja suunatud protsessiga. Samamoodi jätkamine ei saa viia uute ja paremate tulemusteni – vaja on mõtteviisi ja otsustusprotsesside muutmist. Loodetavasti jätkub arutelu ka siis, kui eksperdirühm tänavu septembris on tegevuse lõpetanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht