Kuidas tehakse sotsiaalset disaini?

Sotsiaalne disainer peab nägema suuremat pilti, tal on aega ja oskusi mõelda teisiti, ta ei lahenda konkreetset probleemi, vaid tegeleb selle anatoomiaga.

OLIVER ISSAK

Eesti kunstiakadeemia avas 2023. aasta sügisel sotsiaalse disaini magistriõppekava, mis peaks eriala tutvustuse järgi (disaini?)väljale tooma inimesi, kel on teadmised ja kogemused ühiskonna suhete, organisatsioonide ja tootmise ümberkujundamiseks. Kas see õnnestub ja mida see ikkagi tähendab? Eks saab näha. Kui õpe läbi, annan aru. Praegu, mil esimesest semestrist on möödas mõni kuu, on ehk paslik vaadata, mida me sotsiaalsete disaineritena esimese koolitööna tegime, kuidas tegime ja kuidas oleksime võinud teha.

Kuidas toetada Ukraina sõjapõgenike lõimumist?

Sellise lähteülesande heitsid verivärskete tudengite ette kultuuriministeerium ja integratsiooni sihtasutus. Ja hästi heideti, raske oleks anda aktuaalsemat ja ambitsioonikamat ülesannet, mis äsja kunstiakadeemiasse astunud tulevastele sotsiaalsetele disaineritele sai püstitatud. Ei mingit armu. Protsess lükati kohe käima, algasid kohtumised, loengud, grupiintervjuud ja vaatlused, disainiteooria lisandus töö käigus.

Nagu arvata võib, on see teema nii mitmekihiline, et üsna pea joonistus välja mitu suunda, kuhu (pea)rõhk asetada. Kuidas toetada Eestis täiskasvanuks saavaid ja siin iseseisvuvaid Ukraina noori? Mil viisil panna Ukraina sõjapõgenike abistamiseks loodud lai tugivõrgustik ühtlasemalt ja kollektiivsemalt tööle? Mida teha, et avaliku ruumi disain toetaks juhuslikke kohtumisi ja loomulikku lõimumist?

Demokraatliku valikuprintsiibiga jaotus kursus kolmeks, mind kõnetas enim just avaliku ruumi ja juhuslike kohtumiste teema. Miks? Paljud tallinlased ei kujutagi ette, kui segregeerunud linnas nad elavad: sellest kirjutasid juba mitu aastat tagasi Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru¹, Tartu ülikooli teadur Kadi Mägi² ja arhitektide liidu esimees Andro Mänd³. Prognoos näitas, et olukord läheb aina hullemaks. Ka lihtne jutuvestmine meie enda grupi sees tõestas, et eesti ja eestivene taustaga tallinlaste ruumi­kogemused ja -tähendused on täiesti erinevad. Näiteks võib mõelda Reidi teele ja küsida endalt: kas see on õnnestumine või mitte? Me elame linnas, kus on kümneid ja sadu eri kultuuritaustaga inimesi, ent me ei kohtu. Veelgi enam – tihti me ei aimagi, kui kultuuriliselt rikas ja mitmekülgne see väike maalapp siin Soome lahe ääres on.

Inspiratsioon sotsiaalse disaineri töös

On selge, et see teema on märksa suurem pelgalt ukrainlaste lõimimisest ning puudutab ummikseisu, mis hoiab eri omailmu üksteisest eemal. Ent kuidas neid maailmu üksteisele lähemale tuua? Kuidas panna käima loomulik integratsioon, kus kohtumine teistsugustega ei ole peale­sunnitud, vaid juhuslik?

Kuna disainiteoreetiline tööriistakast jõudis meieni hilinemisega, tuli kusagilt pihta hakata ning kõige mõistlikum paistis veel kord kuulata neid, kes teavad. Saime kokku Paul Aguraiujaga, kes rääkis Kunstihoone Lasnamäe paviljoni loomise ja toimimise tagamaadest,⁴ Piret Hartmaniga, kes rääkis aastatepikkusest kogemusest ning kogusime kokku hulga tallinlasi, et mõista teemat n-ö otse allikast.

Ent siiski. Mida teha ja kuidas selle infoga edasi toimida? Kas kõik eelnev võib olla puhas inspiratsioon disaini­lahenduse väljatöötamiseks või vastupidi, disainilahendus peaks rangelt tõukuma teaduslikest ja sotsioloogilistest uurimistulemustest? Kus võiks asuda (sotsiaalse) disaini ja teaduse koostoime tasakaal nii, et teaduslikkus ei piiraks loovat disaini ning loov disain ei heida kõrvale andmepõhisust? Mõtte- ja õppekoht!

Juhuslik õnnestumine või teadlik töö?

Lõpptulemusena sündis kontseptsioon nimetusega „Salarada“⁵. Idee oli tuua ühte kohta kokku eri rahvuslike, kultuuriliste, ealiste jne inimeste tavapärased jalutamisrajad ning luua võimalus astuda kellegi teise sammude kajasse ning kogeda, mis radadel kõnnib õhtuti Tallinnas Ukraina sõjapõgenik, millistest akendest piilub sisse Kalamaja hipster või kus jalutab oma lastega Lasnamäe üksikisa. Iga jalutuskäik oleks sissevaade ühe tallinlase omailma ning seejuures tooks esile, kui erinevalt me seda linna kogeme. Semestri lõpus pälvis kontseptsioon ka EKA parimate koostööprojektide tutvustusel „Design Showcase“ innovatsiooniga laetud disaini auhinna.⁶ Auhind käes, kõik rõõmsad – kas nii lihtne ongi?

„Sotsiaalne disain on protsessile orienteeritud,“⁷ sõnab kultuuri- ja disainikriitik Taavi Hallimäe. Ent mida enam ma tagasi mõtlen, seda rohkem küsimusi mul protsessi kohta tekib. Töövahendid, mida kasutasin, pärinesid eelkõige varasematest kogemustest teatrialal (näiteks teadmised, kuidas luua lavastust), sekka mõni universaalsem disainmõtlemise struktuur loengust või uus teadmine kaasüliõpilaselt. Ent kuskohas selles protsessis võiksin näpu peale panna ja öelda, et vaat siin tegin sotsiaalset disaini?

Sotsiaalne disainer näeb suuremat pilti, tal on aega ja oskusi mõelda teisiti, ta ei lahenda konkreetset probleemi, vaid tegeleb probleemi anatoomiaga. Sotsiaalne disainer võib otsida teisi sõnu, astuda sammu kaugemale ning küsida, miks me räägime sellest kõigest nii, nagu me räägime. Ja kas saaks teisiti? Ja kui saab, siis kas see aitab meid edasi? Sotsiaalne disainer ei lahenda, vaid lahkab probleemi. Ta tegutseb, ent teisiti. Jõuab lahendusteni, ent ringiga, kasutades seejuures mitut sorti teoreetilisi mõisteid, struktuure, maailmapilte ja käsitlusi, nt Juri Lotmani semiosfääri mõistestikku⁸.

Sellisest süvenemisest jäi protsessi sees vajaka. Ja samas – kas mitte kõiki neid küsimusi, kahtlusi ja arusaamu ei peakski üks õppekava üliõpilases tekitama? Ega see ometi ole … õppimine?

1 Karl-Hendrik Pallo, Tallinn ei suuda peatada rahvuslikku segregeerumist. – Postimees 18. IX 2021.

2 Kadi Mägi, Ethnic residential segregation and integration of the Russian-speaking population in Estonia. Tartu Ülikooli doktoritöö, 2018.

3 Paper: Tallinn could end up Europe’s most segregated capital. – ERR News, 11. XI 2019.

4 Nt Paul Aguraiuja, Tallinna Kunstihoone Lasnamäel: ühtedele kui Eesti Vabariigi saatkond, teistele Eesti kaasaegse kultuuri tutvustajana alandav. – Eesti Ekspress 9. IV 2023. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120166414/tallinna-kunstihoone-lasnamael-uhtedele-kui-eesti-vabariigi-saatkond-teistele-eesti-kaasaegse-kultuuri-tutvustajana-alandav

5 Kontseptsiooni väljatöötamise meeskonda kuulusid veel Tatiana Larina, Hanna Pohla, Jan Teevet

ja Margaret Tilk.

6 Projekti kohta saab teada rohkem aadressil www.artun.ee/et/eka-disainiteaduskond-jagas-innovatsiooni-ja-sotsiaalse-disaini-auhindu-voitjate-projektid-on-seotud-pogenike-loimumisega/

7 Taavi Hallimäe, Sotsiaalne disain vaatab tulevikku. – Sirp 16. IX 2022.

8 John Hartley, Indrek Ibrus ja Maarja Ojamaa on hiljutises raamatus „Digitaalsest semiosfäärist. Kultuur, meedia ja teadus antropotseenis“ hästi näidanud, kuidas ühe kultuuriteoreetilise mõiste abil saab mõtestada tänapäeva meediaruumi.