Kuidas vahendada tühja ruumi?

KAIJA-LUISA KURIK, KEITI KLJAVIN

Kas kesklinna tühjad krundid sobivad ainult parkimisplatsideks?

Kas kesklinna tühjad krundid sobivad ainult parkimisplatsideks?

Triin Pitsi

Tänapäeval on ruum iga linna võtmeressurss ja kinnisvarasektor üks maailma juhtivaid majandusharusid. Oma languste ja tõusudega on see põhjustanud palju ebavõrdseid olukordi ning muutnud linnaelu era- ja jagatud huvide võitlustandriks. Paneb imestama, miks pole meil Tallinnas või väikelinnades kasutult seisvale kinnisvarale veel strateegiliselt lähenetud. Kus on ruumiringluse agentuurid või vahekasutusele keskendunud arhitektuuribürood? Eestis on puudu lüli, mis viiks kokku võimalikud kasutajad ning tühjade ruumide omanikud.

Päästeameti andmetel puhkeb 40% tulekahjudest tühjades hoonetes ning 2015. aastal oli neid Eestis üle 1200.1 Kuigi kasutuseta seisvad hooned ei ole tingimata ohtlikud, siis riigikontroll tuvastas aasta alguses ilmunud auditis „Järelevalve ohtlike ehitiste üle valdades ja linnades“, et kohalikel omavalitsustel puudub sageli ülevaade oma valla või linna territooriumil asuvatest võimalikest ohuallikatest ning mitmel juhul ei ole omavalitsused algatanud ohtlike ehitise omanike suhtes menetlust. See viitab haldussuutmatusele. Kasutuseta seisvate ohtlike hoonete rohkuse põhjusena toob riigikontroll muu hulgas välja asjaolu, et omavalitsused jätavad vastutustundetu ehitise omaniku korrale kutsumata, sest kardavad puuduliku juriidilise kompetentsi tõttu vaidlustes alla jääda. Järelikult võiks teadlikkus laiemalt tõusta nii omanike, võimalike kasutajate kui ka järelevalve teostajate hulgas.2

Mida on tehtud mujal?

Vahekasutus tähendab tühjaks jäänud hoonetele ja kruntidele alternatiivsete kasutajate leidmist. Ruumid antakse üldjuhul üürile soodsatel tingimustel, kuid vastutasuks tuleb investeerida aega ja ressurssi selle korrashoidmisesse. Iga ruumi vahendav organisatsioon kujundab enamasti enda tarvis välja konteksti sobiva mudeli. Näiteks Leipzigis leiab muinsuskaitsealustele tühjadele hoonetele kasutuse Haushalten. See tõestab, et vahekasutus on võimalik ka kaitse alla võetud hoonete puhul, mis jäetakse sageli keeruliste restaureerimise ettekirjutuste tõttu tähelepanuta.

Lääne-Euroopas toimetavad vahe­kasutust kureerivad agentuurid valdavalt koostöös riigi või kohaliku omavalitsusega. ZZZ ehk ZwischenZeitZentrale Bremen on näiteks agentuur, mis on tihedalt seotud liidumaa maaplaneerimisosakonnaga. Koostöö kohaliku omavalitsusega on ühel või teisel moel loomulik, erineb vaid see, millises faasis see on alanud. ZZZ puhul on üks organisatsiooni asutajatest oluline otsustaja kohaliku võimu juures. Seevastu Coopolisel Berliinis läks avaliku võimu usalduse võitmiseks kauem aega.

Mitmed vahepealse kasutuse algatused on linna ja ruumiga tegelevate institutsioonide kohaliku arhitektuuri­poliitika osa. Budapestis loodi tühjade ruumide ja vahepealse kasutusega seoses nüüdisaegse arhitektuuri keskuse juurde eraldi programm „Lakatlan“, millega panustatakse palju ka teavitusse, korraldatakse konverentse ja nõustatakse ettevõtjaid. Inglismaal rõhutab edukas heategevusorganisatsioon 3Space, et omanikel on kasulik pigem ruumi kasutuses hoida, kui sel tühjalt seista lasta (maksusüsteemi eripära), sellesama argumendiga opereerivad ka lõunanaabrid Riias Free Riga ettevõtmistega. Kõik need algatused arvestavad kohaliku kontekstiga ning mõne mudeli üks ühele Eestisse ületoomine ei oleks mõistlik.

Vahekasutuse vajalikkus

Ruumide vahekasutus ei ole pelgalt soodne võimalus kasutajatele, sellest võidaksid ka hoone omanikud ning linna­ruum. Aktiivne kasutus piken­dab hoonete eluiga ning isegi väike investee­ring võib päästa selle lagunemisest. Fritjof Mothes Haushaltenist rõhutab: „On võimalik, et ajutine kasutus võib osutuda pikaajaliseks. Praegu on kaks võimalust: kui raha on, siis hoone restaureeritakse, kui ei ole, siis seisab see tühjana või müüakse maha. Kolmandat võimalust justkui ei olekski.“

Vahekasutust seostatakse tihti trenditeadliku noore keskklassiga, kuid neid, kes saaksid tegevust alustada tühjas hoones, on palju enam: näiteks alustavad ettevõtted, heategevusorganisatsioonid,3 vabaühendused ja kultuuriasutused. Koostöös kohaliku omavalitsusega on võimalik lahendada väikelinnade ruumiprobleeme, anda erandkorras vara kasutusõigus kas tasuta või turuhinnast soodsamalt neile, kelle panus avalikkuse teenimisse on märkimisväärne (näiteks paindlike hoolekandeteenuste pakkujatele või hooajaliste ühiskondlike ettevõtmiste organiseerijatele).

Vahekasutuse abil saab maa-alade ja hoonete kasutusotstarvet paindlikult muuta ka turuloogikast hälbiva nõudluse rahuldamiseks. Teistpidi võib vahekasutuse arendamise mõttekuses ka kahelda, sest isegi kõige taktitundelisem sekkumine jätab kellegi alati mängust välja. Võib ka juhtuda, et strateegilise ajutise kasutuse egiidi all leiab aset tavapärane gentrifikatsiooniprotsess. Näiteks õnnestus Coopolise organisatsioonil Neuköllnis tekitada majaomanike võrgustik, kes haldab endiselt ise oma valdust ega ole seda hindade tõusule vaatamata müüki pannud, kuigi piirkond on palju muutunud.4

Eesti mudel

Ruumivahendusagentuur peaks tegelema iga juhtumiga eraldi, määratlema hoone seisukorra, uurima võimalike lahenduste ja kasutajate kohta. Esimene ülesanne on kaardistada kasutuseta ehitised ning nende omanikud ning töötada vahendusprotsessi tarbeks välja tüüp­lepingud. Miks ei ole Eestis sellist organisatsiooni seni tekkinud, on küsimus, millele oleme palju mõelnud. Võib-olla on põhjus kriitilise massi puudumises või konventsionaalsema ruumikasutuse kättesaadavuses. Kinnisvarasektor on ammu selgeks õppinud erinevaid kasutajaid adresseerivad loosungid ja paindlikud lähenemisviisid. Näiteks Tallinnas jätkub piisavalt loomelinnakuid, kuhu ühel või teisel viisil saab toa rentida. Nende tarvis, kellel on soov ise ka ruumide kordategemisse investeerida, on samuti lahendus leitud. Hoopis tõsisem on probleem kahanevates linnades. Tühjadel ruumidel on oma roll linna arengus ja on aina olulisem, kuidas nendega seotud küsimused lahendada.

Homme, 23. aprillil toimub Telliskivi loomelinnakus erinevate tubade klubis linnaruumi vahekasutuse teemal seminar „Kasutu linn?“.

1 Järelevalve ohtlike ehitiste üle valdades ja linnades. Riigikontrolli aruanne riigikogule. 29. I 2016.

2 Kaspar Kala, Kasutu linn? Juriidiline lühianalüüs. 2016. Töödokument autorite käsutuses.

3 Üks võimalik vahekasutaja võiks olla näiteks MTÜ Lootus Sinuga, mis ühendab Raadikul elavaid noori peresid, kes jagavad abivajajatele toitu. Neil pole praegu Lasnamäel kuskil tegutseda, kuigi seal leiab palju kasutuseta keldripindu, mida korteriühistud võiksid teatud tingimustel välja üürida.

4 Rebecca Solfrian: „Oli väga oluline näha, et inimestel, kes on jätkuvalt majaomanikud ja ka elavad selles piirkonnas või kuskil mujal Berliinis, on hoopis teine suhtumine: kinnisvara ei omata ainult majandusliku kasu saamise eesmärgil, vaid omanikud tunnevad oma üürnikke, nad soovivad, et naabruskond oleks kena. Mis me tegime, ei olnud ainult gentrifitseerimine, vaid ka naabruskonnas tegutsevate inimeste kokkutoomine. See oli piirkonna arendusprojekt.” Meil on täiega huvitav, aga raha on hästi vähe. Tööriistad naabruskonna muutmiseks? Intervjuu Rebecca Solfrianiga. – Urbanistide väljaanne U 13. II 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht