Kultuur 2020 – Igasugune kunst ei sobi iga arhitektuuriga

Eesti küps ja mitmekesine nüüdiskunst ei jõua hulkadeni, ei ilmesta meie riiki.

LEONHARD LAPIN

Protsendiseadus, mis nõuab, et riigi vahenditega ehitatud hoonetesse paigutataks kunsti, kehtib juba mõnda aega ja näib, et kõik on justkui rahul, sest selle tegevuse ümber valitseb väljapeetud vaikus. Pean ettevõtmist, mille jõustumiseks isegi omal ajal sõna võtsin, igati õigeks. Senise praktika põhjal saab siiski välja tuua hulga probleeme, eriti seoses kunsti loomisega avalikku ruumi.

Näiteks Soomes kehtib protsendiseadus ka igasuguste suurte ja ressursimahukate rajatiste nagu sildade, teede, elektri- ja veepuhastusjaamade ehitamisel. Seetõttu on Soome kujundatud võimsaid disainiobjekte ja maakunsti teoseid. Võib arvata, et meie kokkuhoidlikud ametnikud on välja arvutanud, et nii kallite objektide korral laekuvad kunstiteoste loojatele liiga suured summad. Eestis on tavaks mitte näha visuaalsete kunstide saavutustes rahvuslikku uhkust. Sellesse valdkonda tuleb raha vaid näpuotsaga, mis tähendab, et seni uue seaduse raames loodud teosed on enamjaolt pudi-padi. Kui on üldse loodud suuremaid teoseid, siis üksikuid, kuid mina neid kahjuks näinud pole. Kultuuriministeerium kui seaduse rakendaja võiks oma infoallikate kaudu innustada siinseid eraettevõtjaid, nagu tehakse jällegi Soomes, panustama uutes hoonetes Eesti nüüdiskunsti. Hale on moodsates erabüroodes vaadata iseloomutuid fotosid või aegunud kunstireprosid.

Seadus vs. praktika

Pidevalt korraldatakse avalike teoste saamiseks võistlusi, nagu neid tehakse spordimaailmas, ent tulemus on osutunud tihti nigelaks ega vasta kuuldavasti üldsuse ootustele. Loodud teoste hulgas on vähe silmapaistvate kunstnike, meie moodsa kunsti arengut suunavate meistrite töid. Kogenud tegijad peavad võistlustel rinda pistma algajatega ja mõnikord on jäänud meistrid isegi amatööridele alla. Ometi ei ole see sugugi märk vanemate loojate väsimusest, kulunud stereotüüpidest. Pigem on asi võistluste žüriide pinnapealses valikus: ei tahetagi linnaruumi küpseid ja esteetiliselt lõpule viidud teoseid, vaid juhindutakse valitsevatest, ent ikkagi juhuslikest nüüdiskunsti trendidest. Need tihti provintslikud ja kitsarinnalised arusaamad tänapäeva maailma kunstist jäävad sageli arusaamatuks isegi kunstihuvilisele avalikkusele.

Tuletan meelde, et me ei ela Inglismaal, mis pole 50 aastat stalinistlikku okupatsiooni üle elanud ja kus pole kõiki moodsa kunsti liikumisi ära keelatud. Meie rahva kunstikäsitlusse on käristatud sügav auk. Hea oleks siin võrrelda Soome ja Eesti viimaste aastakümnete kunsti luteri kirikutes: meie elame kunstikeelelt ikka veel XIX sajandis, põhjanaabrid aga nüüdisajas. Pole siis ime, et selliste kirikute uusvanad interjöörid ei tõmba noori sisenema. Mäletan, milline kisa saatis omal ajal Haljala kiriku Jüri Arraku sürrealistlikku, ent kunstiliselt tolle perioodi silmapaistvamat altarimaali. Selliste juhuste vältimiseks loodi kiriku juurde nõukogude ajale tüüpiliselt kunstiteoste kontrollorgan kunstinõukogu (võib-olla tegutseb see veel tänapäevalgi). Ometigi peaks igas kirikus toimuva eest hoolt kandma vaid kogudus. Eesti luterluse jalustrabavaks kunstikäsitluse kulminatsiooniks kujunes aga eelmise kirikupea juhitud žürii poolt välja valitud anakronistlik, esteetiliselt ja teostuslikult saamatu Vabaduse rist meie demokraatliku riigi pealinna peaväljakul. Olen mitmeid kordi pidanud Tallinna külastanud maailma tipparhitektidele ja kunstiteadlastele selgitama, kuidas selline asi seni kõrge kunstikultuuriga riigiks peetud Eestis võimalikuks sai. Miks lõhuti aga praeguse valitsuse heakskiidul nõukogudeaegse plaanikomitee peafassaadi monumentaalne, ainus linna avalik abstraktne skulptuur-reljeef – kunstiajalooline teos? Nõndasamuti lammutati, seekord innukate uute investorite soovil, minu projekteeritud ja mitmetes maailma kunstiväljaannetes ja teatmeteostes avaldatud Viimsi keskuse tehismaastik, läänest nime saanud „Punane Pompei“, Eesti uuema arhitektoonika originaalne näide.

Pean tunnistama, et ei tunne täpselt – olen kunstnik, mitte ametnik – protsendiseaduse rakendamisega seonduvat ja hindan olukorda põhiliselt tulemuste põhjal, kuid minule paistab, et kuigi on ilmselgelt aluseks võetud Soome ja teiste Euroopa riikide juba pikem kogemus, on meil võistlused taandatud tüüpiliseks riigihankeks. Seale on sarved pähe pandud! Küsitavalt silmakirjalik on võistlejate anonüümsuse tingimus, sest ehitusfirmad esinevad hangetes ikkagi oma nime all. Kõik Eesti tuntumad kunstnikud tunnen mina ka nimeta ära ja kui žürii koosneks proffidest, siis tunneksid nemadki. Aga kas see ikka koosneb asjatundjatest? Vabadussõja mälestusmärgi võistlusel ei osalenud mina ja mitmed mulle tuttavad tuntud tegijad just seepärast, et võidutöö väljavalijate hulgas domineerisid asjatundmatud ametnikud. Sellisel võistlusel osalemine oleks olnud puhas raha- ja ajaraisk.

Tippkunsti väljasuretamine

Soome aastatepikkusest kunstivõistluste korraldamise kogemusest saab teada, et seal on analoogilise toimkonna kaheks aastaks valinud kunstnike liit. Rotatsioon vähendab korruptsiooni ja ametnike meelevalda, nii nagu see on ka meie kultuurkapitalis. Vähe sellest, tähtsate objektide kunstiteoste puhul korraldatakse hoopis kutsutud osalejatega ja töötasuga võistlusi tuntud kunstnike osavõtul ning erijuhtudel ja põhjendatult tellitakse teos ka otse mõnelt kunstnikult. Näiteks, kui ta on pärit samast väikelinnast või maakohast, kus asub objekt, kui ta on riigis või maailmas kõrgelt hinnatud kunstnik ja tema teos on paikkonnale märgilise tähendusega. Kui Eesti riik korraldab riigihanke korral sõjatehnika ja uuema tehnoloogia puhul hankemenetluse erijuhtudel vaid ühe firma osavõtul, siis on sama võimalik teha ka kunstiga. Kui Eesti riigi rahaga kutsutakse siia festivalidele esinema maailmas tuntud muusikuid ja teatritesse lavastajaid, siis ei asendata neid ju kohalike, odavamatega. Kunst on unikaalne ja tihedalt seotud konkreetse loojaga, kes on asendamatu – nii Eestis kui ka maailmas ainus. Visuaalse kunsti valdkonnas on tellitud viimastel kümnenditel tippudelt teoseid haruharva ning mängitud võistlemist, mis pole loova töö puhul üldsegi kohane. Miks peabki iga koha jaoks uue teose tegema? Eesti tuntud kunstnike ateljeed on täis vabu meistriteoseid. Miks mitte valida mõnikord ruumi või linna sobivaid just nende hulgast? Tundub, et kogu senine riigi kunstipoliitika on kaootiline: muuseumide nüüdiskunstiostud on harvad, kunstivõistlused keskpäraste tulemustega ning stipendiumide ja abirahade jaotamine erakondlik. Komisjonidesse „valitud“ seltskond, valdavalt noorepoolne, jagab hüvesid põhiliselt neile meeldivatele autoritele, arvestamata ühe või teise vanema ning väljakujunenud looja isikupärast laadi ja taset, kõnelemata rahvusvahelisest mainest. Eestis viiakse praegu ellu tippkunsti väljasuretamise poliitikat ning selle all kannatab ka meie uus arhitektuur ja linnaruum.

Pole siis ime, et paljud tuntud kunstnike silmapistvad teosed rändavad välismaa kogudesse ja viimastel aastatel rahvusvahelist tähelepanu äratanud avaliku ruumi kunstiobjektid on loodud väljaspool Eestit. Nimetagem siinkohal näiteks Jaan Toomiku ja Jüri Ojaveri monumenti Riias või minu Eesti kunstiajaloo suurimat monumentaalmaali (ca 300 m pikk ja 4 m kõrge) Helsingi Kivistö metroojaamas ning Urmo Rausi ja Rait Präätsa avalikke teoseid mitmel pool Euroopas. Osa andekaid noori on kolinud elamagi välismaale, sest korporatiivne Eesti kunstielu ei soosi andeid. Maailmale orienteerunud kunstnike nimekiri saaks üpris pikk, kui oleks aega uurida. Jätan aga selle ülesande kunstiteadlastele. Kus on nende autorite uued monumentaalteosed Eestis?

Kes peaks siis otsustama kunstiteoste valiku üle arhitektuuris või linnaruumis, sest – rõhutan – igasugune kunst ei sobi igasuguse arhitektuuriga? Peamine otsustaja peaks olema ikkagi arhitekt, sest kunstiteose struktuur peab olema vastavuses arhitektuurilisega, sümboolse ehituskunsti puhul haakuma ehitise märgikeele või vaimsusega, ajaloolises interjööris aga liituma ajaloolise stiiliga (välistan siinkohal ajuvaba imiteerimise). Kõik kunsti „asjatundjad“ ja ametnikud peaksid olema loojaile, arhitektidele ja kunstnikele, vaid head nõuandjad, jälgima seaduslikkust ning välistama korruptsiooni, mis Eesti kunstisfääris lausa vohab.

Milline on Eesti kapitali osa Eesti kunstis?

Soomes on üldlevinud, et protsendi­rahaga kaasatakse arhitekti välja valitud kunstnik juba projekteerimisprotsessi ja kunstiteoseks võib osutuda hoone, hoonete kompleks või kogu uue linnaruumi värvilahendus. Soomes on sedaviisi saadud häid tulemusi, sest kunstiteos ei pea alati eraldi objekt olema – see sulandub arhitektuuri ja jõuab sedakaudu vaatajani. Ka Soomes on olnud mitmeid juhtumeid, kui ebaõnnestunud võistluse võiduteos ei ole arhitektile sobinud või on olnud lihtsalt vilets. Sel juhul tellib arhitekt hoopis oma projekti arvelt uue teose. Nii sain mina Kivistö maalitöö ja olen varemgi loonud või paigutanud põhjanaabrite arhitektuuriteostesse või linnaruumi oma teoseid, mida arhitektid on soovinud ja kogukond heaks kiitnud.

Viimane minu Eesti avalikku ruumi tehtud teos oli kutsutud osalejatega korraldatud võistluse võidutöö „Vabaduse kell“ (valmis 2003), mida ühena vähestest Eesti arhitektuuriobjektidest tookord rahvusvaheliselt kajastati. Rohkem pole mul Eestis midagi teha õnnestunud. Siinkohal ei ole ma mures vaid iseenda pärast. Ma ei halise sellepärast, et mul pole oma kodumaal enam tööd (mina olen üks paljudest), vaid seepärast, et Eesti küps ja mitmekesine nüüdiskunst ei jõua hulkadeni, ei ilmesta meie riiki. See, mida on seni tehtud, on peamiselt nüüdiskunsti mängimine. Vabariigi 100. aastapäevale mõeldes ei tohiks seda unustada, sest kõik senised projektikesksed tähtpäevade tähistamised on hajunud igavikku, kuid me vajame siiski midagi püsivamat. Ja Eesti riik ei ole siinmail ainus, kes peaks looma uut keskkonda ja kujundama uut avalikku ruumi. Suurema osa Eesti territooriumist on hõivanud eraomanikud, ettevõtjad, investorid – kapitalistid. Milline on Eesti kapitali osa Eesti kunstis?

♥