Kunst avalikus ruumis

Miks ja kellele?

VERONIKA VALK

Protsendikunst „Räni“ Tartu tervishoiu kõrgkooli ees. Autorid Oliver Soomets, Tõnis Hiiesalu, Bruno Lillemets.

Protsendikunst „Räni“ Tartu tervishoiu kõrgkooli ees. Autorid Oliver Soomets, Tõnis Hiiesalu, Bruno Lillemets.

Heiki Kalberg

„Kas kultuuriministeerium saaks kuidagi riigi maanteeametiga kokku leppida, et nn protsendikunsti seadus kehtiks ka suurte taristuprojektide puhul?“ küsis kunstiakadeemia rektor Mart Kalm arhitektuurikatlas septembri lõpus toimunud seminaril, kus käsitleti esimest korda põhjalikumalt kunstiteose tellimise seadusega seonduvat,1 mis kohustab tellijaid ühiskondlike hoonete ehitamisel osa eelarvest ka kunstile pühendama. Tallinna arhitektuuribiennaali satelliitüritusena Soome instituudi korraldatud inspiratsioonilõunale olid kohale tulnud Soome ja Rootsi kolleegid. Saalitäie kuulajate seas leidus nii kunstnikke, kuraatoreid, arhitekte, disainereid kui ka kohalike omavalitsuste ja riigiametite tegelasi. Kui Eestis on avalike objektide kunstiteoste tellimise juhtlõng kultuuriministeeriumi käes, siis Soomes ja Rootsis on asi mitmekihilisem. Rangeid seadusandlikke regulatsioone seal ei ole, on aga hea tava, millest peetakse hea meelega kinni.* Helsingis haldab ja suunab avaliku ruumi kunstiobjektide valikut kunstimuuseum. Omavalitsused suunavad kinnisvaraarendajaid tegema avaliku ruumi kunstihankeid ja seisavad ka ise selle eest, et linnaruumi kunsti sünniks. Soomes mõne aasta väldanud, sealsete kunstnike, arhitektide ja disainerite liitude ühiselt eestveetud „Protsent kunstile“ projekt on aidanud kunstnikel ja disaineritel linnaruumis uusi eneseväljendusvõimalusi leida.2 Omaette huvitava nähtusena tegutsevad protsendikunsti põllul edukalt ka eraettevõtted, nt Frei Zimmer koordineerib ja viib Soomes ellu linnaruumi kunsti­projekte, vahendajana kunstniku ja tellija või ehitaja vahel.3

Rootsi avaliku ruumi kunsti agentuur (Statens konstråd) on uue juhataja Magdalena Malmi käe all pühendunud viimasel ajal just nüüdiskunsti teravamale ja katsetavamale, püsimatumale suunale, kus tihtilugu sotsiaalsetesse ja eksperimentaalsetesse, audiovisuaal­setesse ja/või performance-projektidesse kaasatakse järjest enam ka linnakodanikke.4 Rootsi valitsusel on olemas lausa avaliku ruumi kujundamise koostöökava („Samverkan om gestaltning av offentliga miljöer”). Mõistetakse, et toimiv linnaruum mõjutab nii elanike turvatunnet kui ka elukvaliteeti üldi­semalt. Linnaruum kui kontekst on seega agentuuri töös esiplaanil – linnaruumist lähtuvalt viidi aastail 2010–2013 ellu 13 kunstiprojekti, kus kunstnikud, disainerid, arhitektid ja linnaplaneerijad pakkusid lahendusi välja nt koolidele, haiglatele ja parkidele. Statens konstråd teeb tihedat koostööd Rootsi muinsuskaitseameti, ehitus- ja planeerimisameti (ettevõtluse ja innovatsiooni ministeeriumi haldusalas) ning arhitektuuri- ja disainikeskusega.5

Nii, ja kuidas valida kunstnikku?

Võimalusi on mitmesuguseid. Eestiski on levinud ideekonkursi või avaliku hanke korraldamine, kuid kunstiteose valikuga võib tegelda ka kuraator – nii on see Rootsi agentuuri puhul. Soome firma Frei Zimmer kasutab valikut tehes oma kunstnikepanka, et igale tellimusele leida konteksti (asupaik, eelarve, materjal vms) sobiv kunstnik. Tähelepanu on teose kunstilisel tasemel ja keskkonda sobivusel, nii et kavand valmib tihedas koostöös arhitektide, arendajate ja kohaliku omavalitsusega. Mitme elamurajooni kavandamisel on lähteülesanne juba enne kunstniku kaasamist võimalikult täpne, mis muudab valiku läbipaistvamaks. Soovitada tuleks kindlasti ka kaheetapilisi võistlusi, kus esimene valik tehakse kunstnike portfooliote põhjal, misjärel teise etappi kutsutud kunstnikud töötavad juba konkreetse ideekavandi kallal.

Eestis on protsendikunsti projektide puhul sageli probleemiks tihe ajagraafik. See kehtib nii hanke (pakkumise) kui ka kunstnikule (tegeliku) töö valmimistähtaja kohta. Kiirustamiseks läheb siis, kui kunsti tellimine tuleb kellelegi (tellijale, ehitajale, omavalitsusele) pähe alles ehitusprojekti viimases staadiumis. Kui protsendikunsti seaduse sunnil, viimasel hetkel ja kiirustades hangitakse kunstiteos, siis võib juba ette ennustada ebaõnnestunud lahendust. See ei sobi. Seda enam et arhitekti ettekujutuses võiks protsendikunsti tulem olla mitte kunst kui toode (või omaette seisev üksikobjekt), vaid pigem integreeritud ja loomulik osa kogu ruumitervikust – et kunstniku idee tuleks esile ja kõnetaks. Nii soovib arhitekt kunstnikuga võimalikult vara projekteerimise käigus jutule saada. Näiteks arhitektuurivõistluste puhul, kus on ette näha protsendikunsti nõuet, võiks juba võistlustingimustes olla kunstipunkt sees, et kunsti tellimine ei tuleks hiljem kellelegi üllatusena.

Frei Zimmeri näide pani mõtlema, et Eestiski oleks vaja avalike hoonete või linnaruumi kunstiteoste tellimisel kolmandat osalist, aktiivset vahendajat, kes aitaks kunstnikul vastutuskoormaga toime tulla. Siinjuures ei tohiks lisakulud, mis kaasnevad produtsendi palkamisega, kindlasti jääda kunstniku kanda. Surve nii kunstiteoste tellimiseks kui ka produtsendi palkamiseks võiks tulla omavalitsuselt, kus aga tihti ei ole vastavat kompetentsi. Kunstiteost valiv žürii peaks aga kindlasti olema pädev, ja siin peaks põhisõna olema arhitektide ja sisearhitektide kõrval just nüüdiskunsti ekspertidel. Nii võiksime jõuda lähemale Soomele, kus elanikud on valmis maksma elamispinna eest kõrgemat hinda, kui piirkond on arendatud nn protsendikunsti põhimõttel ehk teisisõnu, kunstiloome on olemuslik osa asumi arendusest. Soomes on protsendikunsti projekt jõudnud edukalt kohalike omavalitsuste teadvusse.

Rootsi kunstiagentuuri ja Malmi tegevus, mis saab toetust otse sealse kultuuriministeeriumi eelarvest, on olnud üsna mitmekihiline, ulatudes püsivatest kunstiteostest kuni aktsioonide ja urbanistlike sekkumisteni, mis kõnetavad linnaruumi arengut. Chicagos ja Havannas tegutsev kunstnik Tania Bruguera pakub näiteks, et kunst avalikus linnaruumis aitab ideid kogemuse kaudu järele proovida. Göteborgi teadur Catharina Thörn arvab, et linnaruum ei teki iseenesest – seda luuakse aktiivselt, seda hõivatakse ja muudetakse seeläbi avalikuks ruumiks.

Vastuseks Mart Kalmule. Jah, me peaksime leidma viisi, kuidas protsendi­kunst leiaks tee ka suurtesse taristuprojektidesse ja olulistesse linnaehituslikesse arendusprojektidesse. See ei olegi kas- vaid kuidas-küsimus.

* Artiklis on kasutatud seminaril tehtud ettekandeid, mille autorid on Miisa Pulkkinen, Heini Riitahuhta, Klas Fontell, Magdalena Malm, Maria-Kristiina Soomre, Maarja Kask ja Heini Orell.

1 Rohkem teavet seadusest kultuuriministeeriumi veebilehelt – www.kul.ee/et/tegevused/kunst/kunstiteoste-tellimise-seadus

2 Prosentti taiteelle veebileht – prosenttiperiaate.fi

3 Küsimus auditooriumist: „Kuidas te tööd saate?“ Heini Orell: „Kui kuuleme uuest projektist, kus võiks „protsent kunstile“ minna, siis helistame asjaosalistele ja selgitame, millega me tegeleme.“ Täpsem info – freizimmer.fi

4 Public Art Agency Sweden veebileht – www.statenskonstrad.se/en/om-oss/statens-konstrad

5 Swedish National Heritage Board, veebileht – www.raa.se/om-riksantikvarieambetet/in-english. Boverket – National Board of Housing, Building and Planning veebileht – www.boverket.se/en/start-in-english. ArkDes’i (Arkitektur- och designcentrum Skeppsholmen) veebileht – www.arkdes.se

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht