Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad

Iiri-Eesti koostöönäitus „Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“ toob uuel aastal esile puidu kui materjali töötlemisel kaduma kippuva unikaalsuse.

ANNA LINDPERE

Puidu väärindamine ning kasutus on Eestis olnud nii looduskaitsjate, arhitektide, projekteerijate kui ka puiduärimeeste seas juba mitu aastat päevakajaline teema. Sel suvel toimus Eesti ja Iirimaa koostöös Wood Worksi võistlus rändnäitusele kuraatori leidmiseks. Arhitektuurikeskus, arhitektide liit ja Iiri arhitektuurfond kuulutasid septembris võistluse võitjaks kontseptsiooni „Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“, mille meeskonda kuuluvad Helmi Marie Langsepp, Mari Möldre ja Aet Ader arhitektuuribüroost b210 ning John Walsh Iirimaal tegutsevast büroost Alder Arhitects. Kuigi projekti tulemust saab näha alles järgmise aasta esimesel poolel, mil Iirimaal avatakse Solitce kunstikeskuses samanimeline näitus, alustati COVID-19 pandeemiast ning pikast vahemaast hoolimata ettevalmistustega juba novembri keskel. Kahel päeval said avatud loengutel sõna puiduettevõtlusega seotud Eesti ja Iirimaa eksperdid ning arhitektid, filosoof ja filoloog, kes püüdsid senist puidukasutust kahes kultuuris filosoofilisemalt mõtestada. Käsitleti mõlema riigi mitmekülgset puitarhitektuuri ja puidutöötlemise protsesse, samuti puitu puudutavat looduskaitset ning folkloori.

Seminari järel vestlesime näituse Eesti kuraatorite Aet Adra, Helmi Marie Langsepa ja Mari Möldrega kavandatava näituse pealkirja „Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“ teemal ning arutasime, kas ja kuidas on rahvusvahelise ühisprojekti kulgu mõjutanud koroonapandeemia.

„Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“ – miks just selline näituse pealkiri?

Aet Ader: Meie töö algimpulss tuli puude eripära märkamisest. Kuigi iga puu on kasvutingimuste ja -koha tõttu unikaalne, siis töödeldakse need elu lihtsustamiseks standardile vastavaks. Otsustasime uurida protsessi, kuidas jõutakse unikaalsuse juurest standardini. Ka metsaservale ehitatud maja on puidust, mis on läbinud tööstusliku standardiseerimise ahela. Pealkirjaga osutame muu hulgas sellele, kust standardid tulevad ning mis võib standardiseerimise käigus kaduma minna. Miks kasutatakse praegu puitu nagu teisi materjale? Mõnikord tundub, et arhitektid on unustanud puidu unikaalsuse ja puuliikide omapära ning käsitlevad puitu samal moel nagu metalli või uusi materjale. Materjali omaduste kõrval pakkus lõpptootest ehitamise nüansside uurimise kõrval meile huvi ka materjali sünnilugu ja selle protsessi küsimuse alla seadmine. Tundub, et puidul on väga palju omadusi, mis lähevad standardiseerimise käigus kaduma. Merritt Bucholz, Iirimaa arhitektuuribüroo Bucholz McEvoy Architects üks asutajaid, tõi oma loengus näiteid objektide kohta, kus on puitu kasutatud vastavalt selle tegelikele omadustele ja arvestatud puidu unikaalsusega võimalikult palju. Näiteks nelisada aastat vana suur küün Norras. Selle põhikonstruktsioon on tehtud tänapäeva seisukohalt väga peenikestest palkidest, just selle konstruktsiooni tarbeks sobivate omadustega puudest. Võib jääda mulje, et tegemist on leidmaterjalist ehitatud natuke vildaka konstruktsiooniga, aga tegelikult on tegemist täpse materjalitunnetuse ja inseneritööga, millesarnast praegu enam naljalt ei kohta.

Helmi Marie Langsepp: Merrit Bucholzi näide osutab sellele, et kui valida puitu ühe standardi järgi, läheb palju raisku: ikka pole tüvi nii sirge, kui vaja, või paiknevad oksakohad ebasobivalt. Ka kaarjaks kasvanud tüvel on oma potentsiaal. Peale standardi järgi töödeldud materjali jääb puust alles veel palju muud. See jääb justkui üle, kuid okkaid ja oksarisu saab samuti kasutada.

Mari Möldre: Targast materjalikasutusest rääkis ka Siim Tuksam, kui näitas Londoni arhitektuuriühingu (Architectural Association – AA) arhitektuurikooli Hooke’i pargi projekti. Seal on standardiseerimata puit nagu Norra küüni puhul maksimaalselt ära kasutatud, muidugi nüüdisaegsete digivahendite abiga. Need on siiski pigem erandid, mitte tavapraktika.

Ader: Meid huvitas ka see, kuidas on standardi kujunemisele kaasa aidanud materjalide transportimise vajadus. Tavaliselt jääb materjalide logistika tagaplaanile: ei teadvustata vahemaid, mis tuleb materjalil läbida, et neist sihtpunktis hoone saaks vormuda. Näitusel toome transpordi ja materjali läbitud vahemaa ilmsiks ning osutame sellele, et kriimud ja templid on osa lõppteosest.

Möldre: Puidus nähakse nagu imerohtu probleemide vastu, mis teiste materjalidega kaasas käivad, kuid puit pole materjal, mis sobib igale poole. Ka puithoone koosneb paljudest materjalidest, mitte üksnes puidust. Puit pole ka enam lihtsalt puit, näiteks puidu kogus puitmajades polegi nii suur, sest kasvanud on liimi osakaal.

Kas puitu hinnatakse Eestis ja Iirimaal erinevalt?

Ader: Mulle tundub, et Eestis on puit alati väga loomulik valik olnud, mistõttu mõeldakse siin ka veidi rohkem, kuidas ja millal seda kasutada. Iirimaa arhitektuuri on mõjutanud Suurbritannia ehituskultuur, kus põhimaterjal on tellis ja kivi. Majade juures on puitu kasutatud pigem tellisega koos, näiteks tellisseintega hoone vahelagede kandekonstruktsioonis. Iirimaal kadusid paar sajandit tagasi põllumajanduse ja industrialiseerimise tõttu metsad, mida nüüd taastada püütakse. Mõne hinnangu põhjal on Iirimaa 11protsendise metsamaa osakaaluga Euroopas viimasel kohal. Iirimaal kasvab trend tööstuslikult monokultuurset metsa kasvatada, kuigi see ei pruugi olla ökosüsteemi seisukohalt kuigi hea lahendus. Võimalik, et iirlased hakkavad selle trendi tõttu puitu laialdasemalt kasutama, ent kogemust ja võimalik ka, et kriitikameelt on ses osas seal vähe.

Möldre: Iirimaal raiuti möödunud sajandil metsa kõvasti, võib öelda, et seal on justkui läbi tehtud see, mida meie praegu läbi elame. Viimased 25 aastat on seal tegeletud laastamistöö tagajärjega, mis tähendab, et metsi püütakse taastada. Praegu katsutakse luua võimalikult looduslikku metsa ja vanu liike uuesti istutada.

Ader: Puidu kasutamine arhitektuuris on ka kultuuri küsimus. Meie arhitektuuri on mõjutanud nii ida kui ka lääne traditsioon ja kultuur, Iirimaal on aga traditsioon kestnud aastasadu. Võib öelda, et Eestis ollaksegi materjalide puhul kohati palju loovamad, kui pika ajaloo ning traditsioonilise ehituskunstiga riikides. Mulle väga meeldib, et üksteisest kahe tuhande kilomeetri kaugusel Euroopa äärealade riikide vahel on nii palju erinevusi. Seda hinnalisem on teadmiste vahetamine ning jääb ruumi ka eksperimentaalsusele.

Uudseid ja ka paremaid materjale tuleb pidevalt juurde. Kuidas on materjalide areng puidukasutust mõjutanud?

Möldre: Ma ei tea, kas uudsus on omaette väärtus, kuid mõneti on materjalid küll määranud, kuidas midagi ehitatakse, näiteks sai betooni tõttu hakata ehitama kõrghooneid. Nüüd oskame seda teha juba ka puidust.

Ader: Puidul on suur eelis: see on mitmekesise kasutusviisi tõttu n-ö igamehe materjal. Puidust saab ehitada väga lihtsat tüüpi maju, aga seda võib vaadelda ka kõrgtehnoloogilise materjalina.

Langsepp: See teema on väärt pikemat lahkamist, sest ühelt poolt juhatavad standardid ja direktiivid ühtse puidujaotuse poole, aga tagaplaanile on jäänud teadmine, kuidas puidust ehitada. Puit on materjalina eripärane: see on elus ja mäluga materjal. Kogutud teadmiste tõttu saab seda infotihedat materjali tänapäeval põhjalikult analüüsida ja seetõttu ka mitmekesisemalt ning sihipärasemalt kasutada.

 

Kui palju te ise oma töös puitu kasutate?

Ader: Kasutame puitu küll, kuid projekteerimislaua taga siiski tootena. Üks põnevam vahetu kontakt materjaliga oli meil Soomaal b210 arhitektide, Hannes Praksi ja Sami Rintala juhendatud suvekooli kursusel „Flooded“. Seal saime katsetada puidu struktuuri ja omadusi, näha, kuidas need mõjutavad puiduga ehitamist, kuna sealsest saekaatrist tulnud prussid olid platsil silme ees ning idee ja kogu loomeprotsess sai alguse materjalist. Disain lähtus sellest, mis oli olemas ja kuidas tundus loogiline ehitada, mitte vastupidi. Peab tunnistama, et arhitektipraksises kahjuks üks ühele materjalist lähtumist tavaliselt ette ei tule, joonestusprogrammis on puit ikkagi suhteliselt anonüümne materjal. Mul on ka kogemus, mil me saanud puitu ka nii laialdaselt kasutada, kui soovisin, just puidu eriliste omaduste pärast, nimelt koos Kalle Komissaroviga projekteeritud TTÜ Saaremaa kolledži väikelaevaehituse kompetentsikeskuse juures. Laevaehituse katsebasseini mõõteriistade tõttu pidime põhikonstruktsioonis siiski palju betooni kasutama, kuna puit on siiski n-ö mängiv materjal.

Langsepp: Oma töös on meil tegemist ikkagi eelkõige standardiseeritud materjaliga – puit on toode. Näitusega tahame panna mõtlema selle üle, mis oleks, kui tootevalik oleks suurem ja mitmekesisem.

Ader: Eks puidu kasutamist mõjuta ikkagi ka traditsioon. Näiteks ollakse Eestis harjunud, et parkett on tammepuust ja saunas näeb haaba või leppa. Praegu on puiduvalik palju laiem. Ei pea enam piirduma sellega, mis kasvab hoovis, vaid tellida saab igasugust puitu maailma mis tahes osast. Küsimus on selles, mis on mõistlik. Kas see, et globaliseerunud maailmas muutub kõik ühetaoliseks, on positiivne?

COVID-19 on muutnud inimeste liikumist päris palju. Kuidas on see mõjutanud teie näitust?

Langsepp: Meil oli kohe algusest peale paanis vaadata koostööd võimalikult praktilisena ning nii kirjutasime projekti sisse mitte ainult inimeste liikumise, vaid ka materjalide vahetamise. See on õnneks võimalik ka praegu. Näitusel osalema kutsusime viis arhitektuuribürood Eestist ja viis Iirimaalt: Eestist Peeter Pere Arhitektid, Paco Ulman ja Kaja Pae, Ruumiringlus, Renee Puusepp (Creatomus), Hannes Praks, Henri Papson ja Maria Helena Luiga, Iirimaalt Wrkshp, Robert Bourke Architects, Hannigan Cooke Architects, OGU Architects ja Joseph Mackey Architects. Igale Iiri-Eesti paarile tellisime puidust kasti. Sellesse ideede ümbrikku paneb iga meeskond visandid, kirjutatud tekstid, maketid jms ning saadab siis Iirimaale (ja vastupidi, Eestisse). See puidust kast on küll olemuselt samuti osa standardiseerimisest, kuid tahtsime virtuaalkoosolekutest ja miljonitest e-kirjadest üleküllastunud maailmas tuua au sisse füüsilise materjali. Võimalik, et seetõttu saab ka mõttevahetus kaalutletum. Osalejatelt ootame digivaba kirjavahetust, aga arhitektide keeles: makettide, materjalinäidiste ja muu sellise kujul. Palusime Eesti arhitektidel algatuseks saata esialgne mõte kastis Iiri partnerile. Alguses oli asja mõte lihtsalt logistika, aga kriisiolukorra tõttu on kastid saanud täiesti uue tähenduse. Kui inimesed rännata ei saa, siis saavad seda teha vähemalt materjalid.

Ader: Kahe riigi arhitektide koostöö mõte võib tunduda lihtne, aga tegelikult nõuab see pidevat pingutust. Kui inimesed on ühes ruumis, on ka koostöö lihtsam. Kuidas tekitada sünergia, kui inimesed asuvad eri riikides, pole üksteist kunagi näinud ning võimalik, et ka enne projekti lõppu näe? Loodame väga, et ideede füüsilisel kujul vahetamine kannustab koostööle. Ühtlasi on see hea võimalus eksponeerida näitusel seda, mis kipub puidukasutuse puhul ennekõike tagaplaanile jääma – logistikat. Sümboliseerigu kastid siis seda.