Kus on kodukoht?
Üürielamud ja nende arendamise võimalused.
Eelmise aasta lõpus elasime kaasa Kopli liinide viimasele elanikule, kes tõsielusaadet meenutava meediakajastuse saatel kodust välja tõsteti ja kelle uue kodu otsingutele teleri ja ajalehtede vahendusel pöialt hoida saime. Kohtuskäimise, üürilepinguga seotud juriidiliste nüansside, Kopli liinide mineviku ja tuleviku teemade hulgast kerkis muu hulgas esile ka linna elamispindade küsimus. Aleksander Veskilt ei olnud nimelt nõus vastu võtma sotsiaalpinna voodikoha pakkumist, vaid soovis munitsipaalkorterit, mida linnal aga nii äkki pakkuda polnud. Linna elamufondi kuulub ligi 4500 korterit, kuid järjekorras on 3500 inimest ning igal aastal suudetakse rahuldada vaid 200 korteritaotleja soov.1 Seega on konkurss linnalt üürikorteri saamiseks suurem kui tung mõnesse pealinna eliitkooli.
Kui paarkümmend aastat tagasi elas ka linnas ühe katuse all koos kolm põlvkonda, siis nüüd on kõigi ruumivajadus kasvanud. Statistikaamet arvutas 2000. aastal ühe inimese kohta elamispinda kokku 24,4 ruutmeetrit, 2011. aastaks oli see tõusnud 31,4 ruutmeetrini. Kuigi pereheitmine ja linnastumine on elavdanud viimase kümnendi elamuehitust, sealhulgas toonud kaasa valglinnastumise ja ehitusbuumi, siis üürikorterite turg on endiselt ahtake. Linna korterijärjekorras pole enam vaid need, keda tõepoolest abivajajateks peame, s.o elu hammasrataste vahele sattunud, töötud või sundüürnikud. Hädas on ka oma elu alustavad noored spetsialistid ja kõrgharidusega noored pered, kel pole pangalaenu sissemakseks piisavalt raha või kellele üüriturul lihtsalt pole sobiva suuruse, hinna või asukohaga korterit pakkuda. Üürikorteritega on kitsas ka Tallinna lähedal Keilas ja Sauel. Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud omandikultus on viinud selleni, et Eestis on omavalitsuste ja riigi käsutuses 4% elamufondist, näiteks Hollandis on see protsent aga 35. Eestis puudub elanikkonna elamisvajadustest lähtuv poliitika. Kõik on jäetud turu reguleerida, mis on aga eelmise majandusministri Maris Lauri sõnul takerdunud puuduliku seadusandluse võrku.2
Suurem osa praegusest Eesti elamufondist ehitati 1970. kuni 1990. aastateni. Just sel perioodil kerkisid paneelelamurajoonid nii suurematesse linnadesse kui ka väiksematesse asulatesse. Ulatuslikud ehitustööd tingis loomulikult tööliste sissevool. Keskkonda arvestamata paigutati ka maaasulatesse tüüpprojekti järgi kaugel keskuses projekteeritud korterelamud, kohapealsesse ruumistruktuuri ja väikesesse mõõtkavva suhtuti tuima ülbusega. Harvad pole juhud, et huruštšovkad ulatuvad nurkapidi individuaalmajade aedadesse ja väikeasula servas metsatukas kössitab paneelelamu, kuhu mahuks kogu asula elanikkond. Valitseb kummaline ruumiolukord: ühest küljest elaksid justkui maal, kuid maal elamise privaatsust ja isiklikku õueruumi ikkagi pole, ruum eeldab aga linnaelu.
Lasnamäe lõputud väljad
Lõpuks leidis linn Kopli liinide elanikele elamispinna Lasnamäel, sinna suunati ka paljud teised Põhja-Tallinnas linna ärihuvidele ettejäänud. Kui 1970. aastatel laulis Voldemar Kuslap valssi Mustamäele ja 1990. aastatel oli Koplist kõigi mugavustega keskküttega korterisse mägedele kolimine iga agulielaniku unistus, siis 2016. aastal on paneelelamupiirkondade elamufond lootusetult amortiseerunud. Meieni jõuavad lood maja küljest kukkuvatest rõdupaneelidest ja vuugivahedest, mis ei pea tuult. Praegu on hoopiski Põhja-Tallinnast ja Kopli kandist saanud ihaldusväärne südalinnalähedane elupiirkond ning on arusaadav, et mereäärsest inimmõõtmes Koplist anonüümsele Lasnamäele kolimine inimesi just ei rõõmusta.
Eks omavalitsuste üürikorterite probleem taandu ka maaomandile. Linnadele ja riigile kuulub niikuinii tühine protsent Eestimaast, enamasti need riismed, mida omandireformi käigus tagasi ei tahetud. See seab piirid ka üürikorterite arendamisele. Lasnamäe on üks selline paik, kus linnal on maad vabamalt käes. Linna üürikorterite programmide tulemused on näha just seal.
Tallinn on elamuehitust programmiliselt arendanud kahel korral. 2002. aastal võeti vastu elamuehitusprogramm „5000 korterit Tallinnasse“, mis seadis eesmärgiks lahendada sundüürnike ja toimetulekuraskustes inimeste eluaseme küsimused. Renoveeriti mõned majad Koplis ja ehitati Loopealse asum Lasnamäele, kus tuhandest eluasemest 680 on linna üürikorterid.
2008. aastal võeti vastu „Tallinna teine elamuehitusprogramm“. Erinevalt eelmisest tõsteti nüüd rambivalgusse Tallinnale vajalikud noored pered ja spetsialistid (hariduse, tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonna töötajad), kelle sissetulek ei võimaldanud turult eluaset soetada või üürida. Valmis ehitati 718 korteriga Raadiku asum Lasnamäel.
Niisiis suunab Tallinn piskuma sissetulekuga inimesed elama Lasnamäe tagumisse ossa, sest ruumi seal ju jagub. Kuigi on olemas ühistransport, palju on investeeritud mänguväljakutesse, sotsiaalset läbikäimist ja kogukonnatunnet püütakse luua Lasnaidee abiga, siis keskkonnana on Lasnamäe endiselt hõlmamatult avar. Seal pole läbimõeldud pargialasid, ei ole õuesolemise ja peenra kallal nokitsemise võimalust. Ka suurendab nii sotsiaalne kihistumine, sest Kadriorg ja südalinn jäävad maksujõulisemale linlasele. Mõneti näitab tendentse ühiskonnas ka see, et sundüürnike vajaduste asemel on elamuehitusprogrammide fookuses nüüd hoopiski noored pered ja kõrgharitud spetsialistid. Keskmise palgaga Tallinna kesklinnas korterit leida pole enam niisama lihtne, linnas elamine käib paljudele üle jõu. Kuid peale noorte spetsialistide kannatavad üüripindade puudumise pärast ka keskmisest suuremad pered (viietoalist üürikorterit linnas leida on peaaegu võimatu), spetsiifiliste oskustega töölised, aga ka tudengid (on hõivanud suuresti näiteks Tartu üürituru) ning unustada ei tohi ka sisserändajaid.
Kinnisvara taaskasutus
Fookuse nihkumisest ja paindlike üüripindade vajadusest räägib ka riiklik üürielamute programm, mille tõi laiema avalikkuse huviorbiiti eelmiste valimiste eel sotsiaaldemokraat Urve Palo, kes rääkis muu hulgas pikaajalise eluasemepoliitika vajadusest.3 Pärast valimisi jäi sellest alles vaid üürielamute programmi koostamise plaan. Mõnevõrra üllatuslikult ja pikema kajastuseta lisati üürielamute punkt ka praegusesse koalitsioonileppesse. Ääremaastumise pidurdamise ja ettevõtluse arendamise peatüki all seisab: „Korrastame ja lükkame käima üürikorterite turu. Töötame välja üürielamute programmi, et soodustada tööjõu mobiilsust üle Eesti“. Ilma pikema diskussiooni ja laiema poliitikata on elamute ja elamise küsimus tõstetud tühjenevate maapiirkondade probleemide hulka ning üürielamutes nähtud viisi peatada ääremaastumine ja lahendada ettevõtluse tööjõupuudus. Nüüd ei ole elamuehitusprogrammi sihtgrupp enam ei sundüürnikud ega noored spetsialistid, vaid hoopiski maapiirkondade ettevõtted. Mõneti on see muutus muidugi õigustatud, kuna spetsiifiliste oskustega töötajate ühest linnast teise liikumine võib jääda sobiva eluaseme puudumise taha. Näiteks võib tuua Narva Kreenholmi endised õmblejad, kes saaksid tööd Viljandis või Paides, kuid üürikorterit on raske leida. Kuna korter Narvas pole aga kinnisvaraturu nõudlust silmas pidades just väärtuslik, siis ei leita sellele ostjat. Uue korteri ostuks jääb seetõttu puudu vajalik sissemakse ning sellest saab ületamatu takistus uue töö leidmisel. Töö on koondunud suurematesse linnadesse ning tööjõudu kummitab elukohapuudus just seal. Väikeste kohtade väljasuremise taga pole kindlasti elamispindade puudus. Kahaneva linna nähtus toob endaga kaasa ka tühjad majad. Nii Paide kui ka Valga kesklinna tänavad on palistatud kasutult seisvate hoonetega. Pole ju mõtet ehitada uut, kui vana saab veel parandada ja kasutusele võtta. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud uuringust „Eesti elanike hoiakud ja olukord eluasemeturul“ selgub, et noortele kõrgharidusega ja spetsialistidele ning peredele on kodu puhul oluline asukoht, juurdepääs teenustele ja mitmekesine keskkond. Linnadele ja riigile kuuluv maa asub enamasti äärelinnas. Koos uute elamute püstitamisega tuleb üles ehitada ka keskkond. Säästlikum oleks välja töötada strateegia kesklinna hoonestuse kasutuselevõtuks kui ehitada uus. Nõukogude ajal ehitati elamuid väikeasulatesse, sest neist oli seal puudus, meil pole mõtet ehitada üürikortereid ja loota, et küll tulevad ka elanikud. Pigem tuleks tühjaks jäänud majad kasutusele võtta.
Paindlikud lahendused
Euroopa üürielamumajanduse uuringus „Social Housing in Europe“ on toodud välja, et selle elavdamiseks on kogu Euroopas suurendatud avaliku ja erasektori koostööd, palju on investeeritud elamufondi ajakohastamisse ja efektiivsemasse kasutamisse ning et üha enam keskendutakse elukohaprobleemi lahendamiseks abivajaja vajadustele, sest suure pere ja üksiku spetsiifiliste oskustega spetsialisti ootused kodule ei kattu.
Kodu leidmine suurtes linnades on aina teravam mureküsimus ning elamumajandus tuleks ümber mõtestada laiemal tasandil. Arhitektuuril ja ruumi planeerimisel on siin palju kaasa rääkida. Sellest annab märku ka asjaolu, et eelmisel aastal pärjati nüüdiskunsti mõjuka Turneri auhinnaga esmakordselt auhinna 31aastases ajaloos arhitektid. Auhinna, mis antakse välja silmapaistva näituse või esinemise eest, võitis noorte arhitektide kollektiiv Assemble Liverpoole’i kogukonnaprojektiga. Tänavahaljastuse, avaliku ruumi ja kaubanduse elavdamise kõrval renoveeriti piirkonnas ka kümme kuninganna Victoria ajastu maja, kus korterid soodsalt välja renditakse või kaasomandisse müüakse.
Selleaastase arhitektuurimaailma mõjukaima Pritzkeri auhinna võitis XV Veneetsia arhitektuuribiennaali peakuraator tšiili arhitekt Alejandro Aravena linnakeskkonna parendamise ja üleilmse elamispinna kitsikusega tegelemise eest. Ta ütleb, et arhitektuur peab looma raami, mille inimesed ise täidavad.4 Seda mõtet illustreerivad Quinta Monroy elamud Iquiques Tšiilis. Linna keskel paiknes 30 aastat illegaalne elamupiirkond saja majapidamisega. Arhitektidel paluti kavandada paremad elutingimused riikliku pisku toetuse eest. Tahtmata inimesi äärelinna suunata, mis olnuks kõige lihtsam lahendus, pakkus Aravena büroo Elemental välja ridamajade süsteemi, mida elanikud vastavalt vajadusele ise täiendada saavad. Võttes arvesse, et mõnel eluperioodil on meil vaja rohkem elamispinda kui teisel, anti elanikele üle 30 ruutmeetrit elamispinda, mida ise täiendades sai valmis ehitada 72ruutmeetrise korteri.
Riigi ja omavalitsuste üürielamute poliitikat on hädasti tarvis. Kindlasti ei ole see võluvits, mis ääremaastumise peatab, puudust tuntakse üürikorteritest ikkagi suuremates linnaregioonides. Kõiki eespool mainitud võtteid, nagu tihedam ja leidlikum avaliku ning ärisektori koostöö, paindlikud lahendused ja olemasoleva kinnisvara efektiivsem kasutamine, oleks võinud kasutada ka näiteks Kopli liinide renoveerimisel. Nüüd on mereäärne maa maha müüdud ehitusettevõttele, kes lubab kunagisest agulist teha peredele sobiva keskkonna, kuid vaevalt on neil huvi pakkuda seal kodu hinnaga, mis on noortele peredele tegelikult ka taskukohane.
1 Housing Estonia. EKA urbanistikaosakonna „Elamuehituse“ kursuse materjal. Kursuse juhendajad Aet Ader ja Kadri Klementi. Materjali on koostanud Yodan Fleitman, Lívia Gažová, Karmen Kase, Elina Kask, Kadri Lind, Taavi Lõoke, Charlotte Niedenhoff, Jaak Sova ja Maiken Vardja. 2015
2 Maris Lauri, Riiklik üürikorter – tänan, ei! – Äripäev 15. V 2016.
3 Urve Palo, Turg ei lahenda kõiki Eesti elamuasememajanduse probleeme. – Eesti Päevaleht 12. XI 2014.
4 Alejandro Aravena, My Architectural Philosophy? Bring the Community Into the Process. – TED videokõne 6. XI 2014, Archdaily veebileht.