Kus õppida arhitektiks?

Veronika Valk

Mis on ühist Eesti ehitussektori riigihangetel ja Heliose kinosaalis esitletud Viini Eksiilide arhitektuursetel makettidel? Võib-olla vaid see,  et mõlemad on eestlaste tehtud. Aga termin „eestlane” on korraga hägune. Kadri Kerge ütleb 9. IX Sirbis: „Eesti reklaamib ennast küll IT-riigina, aga arhitektuuris ei kajastu see kuskil. Viinis avaldub see nii programmide valdamises kui ehitustehnoloogias.” („Ühe maketinäituse lugu”). Küllap nii on, et CNC-freespinkide, 3D-printerite,  skannerite, robotite hulk ning oskused erialaruumis nende käsitsemisel on Austrias teistsugune kui Eestis. Kui oled juba teatud töövahenditega aga harjunud, siis on hiljem keeruline vähesemate väljendusvahenditega leppida ja ümber õppida. Aga siin on veel üks konks.    

   

Igal arhitektuurikoolil on oma ärimudel. Lõuna-California arhitektuuriinstituut (SCI-Arc Southern California Institute of Architecture) Los Angeleses võitleb oma iga-aastaste uurimistoetuste eest nagu ka Viini arhitektuurikool, kus on „eksiilis” meie eesti arhitektuuritudengid. Mängureeglid sõltuvad sellest, millised fondid kooli finantseerivad, millist teadustööd need fondid rahastamisväärseks peavad. Teadusel ja teadusel on ühtäkki vahe. On arhitektuuriavangardi, mida publitseeritakse enim  tsiteeritavates arhitektuuriajakirjades, sellest väljapoole jääb kogu arhitektuuritudengite toodetu, mis sinna ei jõua. On koole, mille kasvandikest saavad tihti tugevate arhitektuurikoolide õppejõud, arendusnõunikud või teadusprorektorid. Princetoni, Yale’i, Columbia, Harvardi, Stanfordi jpt kuulsate koolide arhitektuurigurud käivad vastastikku tudengiprojekte hindamas ja diskussioonidel, uurimisraha taotlused on aga koolide ärisaladus.  Ja siis on muidugi koole, mille lõpetanud osalevad riigihangetel, ehitavad edasi varjualuseid (vt ka EKA tudengite varjualuste näitus Kultuurikatlas) ja kui aega üle jääb, laovad näiteks korstnapühkijale ümber mõne korstna (vt ka teised „Lift11” installatsioonid). Ärimudelina on selline kool katastroof, sest majanduslikult ei olda teadusmaailmas konkurentsivõimeline. Arhitektuuriharidus on väikses riigis ühtäkki luksus, mille tellija saab olla vaid riik, selle  maksab kinni kodanikkond. Kuid riiklik tellimus ei sõltu niivõrd keskmise kodaniku keskmisest ruumilisest haritusest, vaid see sõltub keskmise ametniku keskmisest ruumilisest haritusest (siin on otsustajatel võimalik teha väga selge valik ja ametikohtadele tööle võtta ruumilise mõtlemisega inimesi).   

    On üsna selge, et need Viini kooli kuus magistriõppes ja kaks diplomiõppes kulgevat  arhitektuuritudengit, kes praegu Heliose ruumides makettidega esinevad, ei tule niipea püsivalt Eestisse arhitektina tööle. Küll aga on võimalik kaasata neid erinevatesse projektidesse. Näiteks, nii nagu arhitektuurikeskuse allüksus Aku on seadnud eesmärgiks Eesti arhitektuuri ekspordi, sealhulgas välisvõistlustel osalemise, toetamise, nii võiksid meie bürood aeg-ajalt kutsuda neid kes „eksiilis” osalema rahvusvaheliste võistlusprojektide loomisel.  Tänases maailmas on loomulik ja ootuspärane, et kodus ollakse nii Eestis kui maailmas, reisitakse ja õpitakse nii siin kui seal. Töötatakse seal, kus eneseväljenduseks on parasjagu parimad loomingulised võimalused, väljendusvahendid ja ka avatud meel, toetav debatt ning ühiskonna valmisolek loomingut vastu võtta. Ruumiline käekiri, mis paistab Heliose kinosaalis välja pandud makettidelt, ei ole justkui korrelatsioonis praeguste uskumuste  ja soovidega kestlikkuse osas, mida Eesti ehitusmaastikku hõlmavatel riigihangetel järjest jõulisemalt nõutakse. Viini makettide autorid poleks justkui kunagi kuulnud miskit hoone „ümbriku” ja ruumala suhtarvust, mille abil hinnatakse hoone kompaktsust. Nad ei lähtu ruumi loomisel hoonekarbi õhupidavusest ega akende orientatsioonist, mis tagaks päikse soojusenergia maksimaalse rakendamise. Nad ei küsi, kas arendusprojektis on ette nähtud  koht lasteaia, nurgapoe või staadioni jaoks.       

Nad tegelevad teiste, vormiloogiliste küsimustega, mille vastusevariandid sõltuvad suures osas kohaliku konstruktori ja tootjalabori digitehnoloogilisest varustusest. Viini Eksiilide projektid on kütkestavad, teemapüstitus eksootiline, pakutud lahendused ruumiliselt veenvad, paberarhitektuuri reeglite kohaselt formalistlikus võtmes kontseptuaalselt selged. Nendes on sära, vabadust ja võlu. Kerkib küsimus: milliseid töid teeksid  nad mõne teise visuaalse keelega ajas? Või kuidas nende ambitsioon võistleb SCI-Arci, Columbia, Londoni Arhitektuuriühingu, jpt arhitektuurikoolide tudengite omaga. Tahaks ju ikka, et meie omad „võidaksid”. Mida tahes „võitmine” selles kontekstis ka tähendab. Võiduks võib lugeda ka seda, kui nad ühel hetkel loovad Tallinnas näiteks maailmatasemel tippvarustusega arhitektuurikooli, mis mujalt maailmast kõige andekamad arhitektuuritudengid  siia meelitab.     

  Milliste vahenditega võõrad koolid meie üliõpilasi ligi tõmbavad? Viini kooli arhitektuuristuudiumide kõrval on mitmes arhitektuurikoolis tähtis koht integreeritud inseneriõppel (sh energiatõhususel) ja digitehnoloogiatel. Näiteks SCI-Arci robootika laboris (prof Peter Testa ja Devyn Weiser) on kahes kõrvuti asetsevas  topeltkõrgusega ruumis Staübli TX40 süsteemid, mille abil saab uurida ja arendada simulatsiooni ja programmeerimistehnikaid. Juhendajate käe all saab katsetada näiteks komposiitmaterjalide ja sensoritega. Kes meist ei tahaks mõned aastad oma elust robotitega mängida? Londoni ülikooli kolledži ehitatud keskkonna teaduskond Bartlett meelitab üliõpilasi mitmekülgse teadlaskonna ja sotsiaalteaduste rikkaliku kaasamisvõimalusega.  Osalesin juulikuus Londonis UCL (University College London) campuses toimunud töötoas „Süntees”, kus kõne all oli sünteetilise bioloogia võimalused arhitektuuris, ning kogesin sealse keemialabori, üle maailma kokku tulnud molekulaarbioloogia tipptegijate ja arhitektide ning disainerite avatud koostööd. Tahes-tahtmata tekkis mõte, et ka Eestis on tegelikult haridusmaastikul samalaadsete koostöövormide tekkeks potentsiaal olemas. Nii bio- kui  keskkonnatehnoloogia, samuti osakeste füüsika ja informaatika suund on Eesti alus- ja rakendusuuringute keskustes maailmatasemel (KBFI, Tartu ülikooli füüsika instituut, TFTAK jne). Teisest küljest, kui luua reaalsed võimalused akadeemiliseks valdkondadevaheliseks spetsiifiliseks erialaseks koostööks, kas näeme siis edaspidi Heliose kinosaalis sedavõrd põnevat maketinäitust? 

Küllap ühe väikese Põhjala riigi arhitektid peavadki käima vahetevahel end mujal erialaringkondades 
tuulutamas, kas või selleks, et diskussioon Eestis oleks värske ja elus. Võib küsida, millistesse koolidesse ja kelle käe alla võiks tudengeid ideaalis veel suunata. Ja ka teistpidi, kui tulla tagasi jutu alguse juurde ärimudelist ja publitseerimisest: millised erialaväljaanded võiksid olla olemuslikult huvitatud meie tudengite töödest ja tegemistest sedavõrd, et ka meie uuem arhitektuurimõte maailmas leviks ja tuntust koguks? Kõik siin esitatud  küsimused on laiema mõtiskluse teema, oma sõna on siin öelda nii meie koolijuhtidel kui ka haridusmaastiku poliitika kujundajatel, keskkonnahariduse suunajatel kui ka kutsekojal. Ja kindlasti tudengeil endil, kes ei pea sugugi ainult nn jalgadega hääletama, suundudes teistesse riikidesse, vaid võivad ka sõnakalt võidelda oma õiguse eest omandada loomingulist väljendust võimaldav haridus Eestis. Näitus „Viini Eksiilid. Helisev arhitektuur” on  kinos Helios avatud kuni 18. septembrini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht