Küsi-, mitte hüüumärgiga

2021. aasta noore arhitekti preemiaga pärjatud Johan Tali: „Mul on kogu aeg vaja uut sisendit, et aru saada, mis asi see arhitektuur ikkagi on.“

LAURA LINSI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2021. aasta noore arhitekti preemia laureaat Johan Tali on arhitektuuri­büroo Molumba üks asutaja, Eesti kunstiakadeemia doktorant ja olnud kahel korral Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni kaaskuraator. Kevadel valmis tema eestvedamisel arhitektuurimuuseumis näitus „Lõpetamata linn“, kus käsitleti Tallinna linnaehituslikke visioone. See on osa EKA laiemast samanimelisest uurimisprojektist, kus Tali osaleb teaduri ja projektijuhina. Molumba enim avalikku tähelepanu pälvinud hoone on Saue vallamaja (2020), kuid praegu on seal ehitamisel ja projekteerimisel ka mitu teist avalikku hoonet, näiteks Hiiumaa spordikeskus ja Keila laululava. Novembrini avatud arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“ saab näha Molumba satiirilist eksponaati „Rohepesu“.

Noore arhitekti preemia kandidaadid olid sinu kõrval Kadri Kerge, Elo Kiivet, Mihkel Koppel, Eve Komp ja Liina-Liis Pihu MTÜst Ruumiringlus ning büroo b210 arhitektide meeskond: Mari Hunt, Aet Ader, Kadri Klementi, Karin Tõugu, Nele Šverns, Mari Möldre, Arvi Anderson, Kristian Taaksalu ja Helmi-Marie Langsepp. Mis sa arvad, mille eest noore arhitekti preemia seekord just sulle määrati?

Johan Tali: Noore arhitektina teen asju pigem küsi- kui hüüumärgiga. See kumab läbi ka minu tegemistest. Otsin kõikide projektidega selgroogu. Seda on raske üheselt tõlgendada, aga ütleksin, et olen õppimisvõimeline ja lasen igal uuel ettevõtmisel protsessi käigus kujuneda. Mu käitumismudel on pigem küsiv, mitte niivõrd kivisse raiutud seisu­kohtade väljendamine.

Johan Tali: „Noore arhitektina teen asju pigem küsi- kui hüüumärgiga. See kumab läbi ka minu tegemistest.“

Piia Ruber

Kas arvad, et just see eristas sind teistest nominentidest?

Pea kõigi nominentide ühine joon on teatav sotsiaalne närv. See tähendab, et mingile väga konkreetsele ruumilisele protsessile on küüned taha aetud. Mind eristab see, et olen seda teinud mitmes projektistaadiumis ja meediumis. Žürii tõi välja, et muu hulgas on minu tegemiste seas valmis ehitatud hooneid. See on õnnelik juhus, aga teistpidi, võrreldes nendega, kelle kavandeid on palju rohkem valmis ehitatud, olen saanud arhitektuuri ka abstraktsemal tasandil käsitleda. Siin pean eelkõige silmas näituse­projekte ja eri mõõtkavasid, kus olen vaadanud linna- ja ka digitaalset ruumi. Ma ei taha öelda, et seda preemiat mahu pealt määratakse, aga minu puhul joonistub see ilmselt väga selgelt välja.

Mahu poolest oli sarnase profiiliga nominent arhitektuuribüroo b210, kes kandideeris kogu kollektiiviga. Mulle on aastate vältel silma jäänud, et sinu tegemised pole seotud ühe kindla meeskonnaga, vaid töötad paljudes ühendustes. Eeldan, et praegu võtab sinu ja Karli Luige asutatud arhitektuuribüroo peamise osa su ajast.

Ma pole ühtegi projekti üksi teinud. Mulle näib, et arhitektuuri ei saagi üksinda teha. Mulle on oluline, et saaksin mitmel teemal kaasa rääkida. Ma olen selline vaba agent: ühel õhtul siin ja teisel seal, projektid, millega end seon, ongi väga erinevad. Kunstnikud töötavad sageli niiviisi, et mõtlevad projekti valmis, siis hakkavad seda teostama ning seejärel esitletakse teistele oma loomingulist väljundit. Arhitektuuriprojektid on risti vastupidised: see hetk, kui asi valmis saab, on minu jaoks kõige igavam. Kõige põnevam on protsess, kui käib arutelu asjaosalistega, ja saan end harida.

Mis kumab läbi kõigist su projektidest, on su kõige südamelähedasem teema, n-ö laiem liin, mida ajad?

Ma ei oska arhitektuuri lõpuni defineerida. Mul on kogu aeg vaja uut sisendit, et aru saada, mis asi see arhitektuur ikkagi on. Kui mingi uue formaadi või nähtuse kaudu saab arhitektuuri kirjeldada, siis haaran sellest põnevusega kinni. Ma ei kujuta ette, et hakkaksin näiteks tõsiuskseks jalgpallistaadionide projekteerijaks. Tahan alati tegevusvälja laiendada ja laienenud väljast täpsemalt väljendudes rääkida. Näeksin end meeleldi tuletõrjujana, kes tõttab appi, kui on mingi põletav teema. Tahan olla pakiliste teemade juures õhtujuhi või kaasamõtleja rollis, et aidata neid teemasid lahti harutada. Kui olen neist ettekujutuse saanud, siis püüan sellest ka teistele rääkida või seda kuidagi projektiga siduda. Õhtujuhi rolli all peangi silmas seda, et ka teised neist teemadest kuuleksid ja neid näeksid.

Kuidas mõjutab sinu toimimist ja maailmanägemise viisi arhitektuuri­büroo juhtimine?

Molumba võtab suurema osa mu argipäevast, aga kõrvalepõiked teevad selle argipäeva kuidagi kvaliteetsemaks. Molumbaski on palju n-ö lahtisi protsesse ja teistmoodi projekte, millel polegi lõpuks projekteerimisväljundit, või on see siis teisejärguline. Mulle tundub, et Karli ei taha ka lihtsalt projekteerimise pärast bürood teha. Otsime lisaks uusi ja huvitavaid väljakutseid. Näiteks arhitektuurimuuseumi näituse „Majad, mida me vajame“ eksponaadil on anekdootlik teemapüstitus: milline näeb välja nn rohepesu? Meie lahendus on meelega üle võimendatud, karikatuurne või farslik, et näitlikustada arhitektide endi üleolevat suhtumist maailmapäästmisse.

Nii „Superroheline“ kui ka paari aasta tagune „Teine Veneetsia“, millega Veneetsia arhitektuuribiennaalile kandideerisite, on esiteks eneseiroonilised ja teiseks performatiivsed. Suurt osa mängivad neis avalike suhetega manipuleerimine ja kommunikatsioonimeetodite ärakasutamine. Üha enam professionaliseeruvas arhitektuuri­vallas on see julge samm.

Üks teema, mida käsitlen ka oma doktoritöös, on ruumi kirjeldamine. Seda ei saa alati teha jooniste kujul. Üks lisavõimalus ongi arhitekti töö näitlikustamine. Enda tööst tsirkuse tegemine kirjeldab protsesse, mis ühiskonnas muidu hästi välja ei paista, kuid millel on suur ruumiline mõju. Arhitektuuri mõju ühiskonnale on salakaval, seda on keeruline täpselt kirjeldada. Valdkonnana näib see väga lihtne: arhitektuur on kodude ehitamine, linnadesse kogunemine ja selle ruumiline haldamine. Aga ruumiloome protsessis on palju valikuid, saab otsustada üht- või teistmoodi. Selle näitlikustamiseks on farss või satiir hea võimalus. Kogu „Super­rohelises“ näidatud absurdsus on õhus ja teoksil. Nii „Superrohelise“ kui ka „Teise Veneetsia“ puhul oli meil tunne, et peame suure osa sellest teatrist ära etendama, et meie mõte selgelt välja tuleks ning et mõju oleks otsene. Välja joonistuvad nii protsess ise kui ka selle kriitika ja puudujäägid.

Narva Lidl (2020), arhitektid Karli Luik, Johan Tali, Mae Köömnemägi, Kirke Päss, Heidi Urb. Molumba hoonete väliruum ja maastikulahendus on tihtipeale julgemad kui tänapäeva pragmaatiline arhitektuur. Avalik ruum on just see, kus tekitada mängulisi olukordi ja vormiga katsetada.

Tõnu Tunnel

Niisiis kaugenete tavapärastest arhitekti tööriistadest ja toetute hoopis skripti kirjutamisele.

Muidugi tekib küsimus, kas see on arhitektile kohane. Meid painas, et peaksime „Superrohelise“ osana ikka mingi­suguse arhitektuuri lõike ka juurde joonistama. Aga mida aeg edasi, seda huvitavam oli just sellest maailmast kaugeneda ja hoopis rohepesuskeemitajat kehastada.

Tuleme selle juurde tagasi, et oled ka ettevõtja. Kas kavatsed oma firmat kasvatada?

Meil on eesmärk mitte kasvada suuremaks kui kümme inimest. Muidu muutuks see juba ettevõtluseks ja meil kaoks ülevaade, mis täpselt büroos toimub.

Kiirus ja kokkuhoid on need põhjused, miks pöörduvad tellijad suurte firmade poole. See paneb mõtlema arhitektuurile kui teenusele. Kas arhitektuur on teenus?

Eks ta natukene nii kipub olema. Arhitekti roll suuremate projektide juures on olla teenusepakkuja. Selle asemel et visiooni luua või kontseptsiooni mõtestada, pakub arhitekt lihtsustatult teenust. Suuremaid projekte juhivad sageli arendajad, kelle eesmärk ei lähtu sotsiaalsest platvormist, vaid pigem on küsimus selles, kuidas piirkonnast kõige suurem kasum teenida. Väga vähe on konkursse, kus päriselt teada tahetakse, kuidas mõnd linnaosa korda teha või mida mõne kvartali juures õigu­poolest on põhimõtteliselt vaja teha. Tavaliselt öeldakse ikka väga täpselt ette, et meil on vaja nii mitu ruutmeetrit, mis tuleb maha müüa kümne aastaga. Ja nii lähebki. Tagaplaanile jäävad üllamad eesmärgid, sest ega neid ju otseselt pärast mõõta ei saa.

Kuidas sa arhitektina selliste projektidega suhestud? Kas tunned neis osaledes kohustust luua ühiskondlikku lisaväärtust?

Julgen väita, et headel eesti arhitektidel on enamasti sotsiaalset närvi, et kolmaski asjaosaline – ühiskond – kõigisse projektidesse sisse tuua. Arhitektuur ei ole ainult hea teenus arendajale või tellijale. Hea arhitekt suudab oma projektidega ka ühiskonda kõnetada.

Arhitektuuribüroo Molumba töö „Superroheline“ arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“.

Evert Palmets

Sellega seoses tuli mul meelde, et viibisin hiljuti seltskonnas, kus üks ärimees esitas provokatiivse küsimuse, kas arhitektuur tasub ära.

Hea arhitektuur võib ära tasuda, kui tekitab lisakihistuse, mida kusagil nõutud ei ole.

Mis see lisakihistus siis on?

Arhitektuuris on ruumilisele ülesandele või olukorrale kvaliteetne vaste, mis võib olla kas kohakeskne, kultuuriline või elustiililine. Arhitektuuri mahub rohkem kui lähteülesandesse saab kirja panna. Selliselt võiks see inimesi kõnetada. Näiteks eramaja puhul on ennekõike vaja, et see pakuks varju välise eest. Selle saab saavutada aga väga lihtsate vahenditega, kas või ehitussoojakuid kokku liites. Kuid kas nii tekib meeldiv ruumiline kogemus? Siin ongi arhitektuuril võimalus pakkuda ette antud ülesandele parim vastus. Arhitektuur ehituskunstina vahendab seda, kuidas me mingis ühiskonnas elame, kuidas me käitume.

Kvalitatiivse vaste aspekt on väga selge. Elustiiliarhitektuur on aga paine, millega alati arvestama peame: arhitektuuri saab kaubastada ja sellisena on see ennekõike keskklassistamise tööriist.

Arvan, et ehitamises on arhitektuur alati parim praktika. Mõnikord on parim vähene arhitektuur.

Olid mitu aastat Eestist eemal: õppisid ja töötasid Viinis ning Berliinis. Kas tulid Eestisse kannustatuna tööst?

Koht ei mängigi suurt rolli, peaasi et tunne on hea: et saad teha asju, mis päriselt huvitavad, ja et tempo sobib. Ühel hetkel rauges mu hoog välismaal olla, kuigi mu janu arhitektuuriga tegeleda aina kasvas. Suurenes loominguline himu Eestis tegutseda. Siin on maailm konkreetsem, käega katsutavam kui näiteks Londonis või Berliinis või isegi Viinis, kus toimub hästi palju asju ja igal pool on juba midagi ees. Ühel hetkel jäin ükskõikseks: minu hääl ei kostnud teiste seast piisavalt kõvasti. Ma pole kunagi mõelnud, et teen Berliinis oma büroo. Olen alati teadnud, et teen büroo seal, kus sellest kõige rohkem kasu võiks olla.

Kui tagantjärele mõtled, siis miks üldse oli oluline ära olla?

Tunnetasin oma eriala ulatust. Sain aru, mis on arhitektuur maailma mastaabis, milline on selle hetkeseis. Eriala kõige olulisemate tegijatega kohtumine annab tunde, kui kaugele see maailm, kus toimetad, ulatub. Võib-olla tekitab see isegi üleoleva rahulolu, et see vahest polegi kõige ägedam koht, kus nemad on. Teistpidi, kõrgel atmosfääris lennates on toetajas­kond ja tugisammas võimsam, Eestis toimetades lähedki ehk ainult paarile inimesele korda.

Mulle näib oluline, et oma Eesti-väliseid võrgustikke hoitaks ja toidetaks. Viimasel ajal kannustab mind Balti skeene. Osaliselt pandi sellele alus kindlasti 2016. aasta XV Veneetsia arhitektuuribiennaali Balti paviljoniga, mille üks autoreid olid ka sina. Nüüd loovad Austris Mailītis ja Niklāvs Paegle Läti kunsti­akadeemia juurde uut rahvusvahelist arhitektuuriosakonda, millega olen teiste seas seotud minagi. Kindlasti on mängus ka ajavaim: aina rohkem on juttu dekolonialiseerimisest. Baltimaade kontekstis on küll küsitav, kas seda on õige nii nimetada, kuid teatud mõttemalle saab siinsele piirkonnale üle kanda.

Balti paviljoniga püüdis üheksa inimest näituse tegemise käigus seda toimimisvälja tundma õppida. Kõik Balti paviljoni inimesed on kodust ära käinud maailmarändurid, kes on ilmselgelt kaasa toonud uue energia, ka rahvusvahelise publiku kõnetamiseks.

Mõttest, et tärkamas on midagi, mida peab poputama, tunnen ära, miks tahtsin Eestisse tagasi tulla. Tundus, et Eestis on vaja kohalikku konteksti natuke teisiti näha. Pärast Balti paviljoni tegemist mõistsin, et Eesti ei ole üksinda, ta on osa regioonist. Toetan väga mõtet, et selle väljaga tuleb tegeleda.

Balti riigid pidid ühel hetkel oma kultuuriruumi n-ö taaslooma ja iga riik läks oma teed. Riikidest moodustusid võistlevad mullid. See aeg hakkab nüüd üle minema ja põlvkond, kes tegeleb võidu samade asjadega, hakkab oma aega ära elama. Alanud on üksteise äratundmine, mis on veel küll suhteliselt õhukese jää peal.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht